Rõõm armastusest ajendatud teenimisest

Vennad ja õed! Loodan, et need, kes Salt Lake’is külalistena viibivad, leiavad võimaluse tunda rõõmu kaunite kevadlillede lõhnast ja värviküllusest Templiväljakul.

Kevad toob endaga kaasa uut valgust ja elu, meenutades meile aastaaegade vaheldumise kaudu meie Issanda ja Lunastaja, Jeesuse Kristuse elu, ohverdust ja ülestõusmist, sest „kõik asjad annavad tunnistust [Temast]” (Ms 6:63).

Sellele ilusale kevadele ja lootusele, mida kevad sümboliseerib, vastandub muutlik, vastuoluline ja nõutust tekitav maailm. Igapäevaelu vajadused – õppimine, töö, lastekasvatamine, Kiriku haldamine ja kutsed, maised toimetused, aga ka ootamatu haigestumise või õnnetuse tagajärjel osaks saanud valu ja kurbus võivad mõjuda kurnavalt. Kuidas vabaneda sellest probleemide ja kindlusetuse sasipuntrast, et leida õnne ja meelerahu?

Sageli oleme me nagu see noor Bostoni kaupmees, kes 1849. aastal, nagu lugu pajatab, California kullapalavikku nakatus. Ta müüs maha oma vara, et otsida õnne California jõgedest, mis, nagu talle öeldi, olid täis nii suuri kullakamakaid, et inimene suutis neid vaevu kanda.

Üks lõputu päev teise järel vajutas mees oma uhtmisküna jõkke ja tõmbas tühjana tagasi. Tema ainsaks tasuks oli üha suurenev kivihunnik. Heitunud ja puupaljas, oli ta valmis loobuma, kuni ühel päeval ütles talle üks vana ja kogenud kullaotsija: „Päris kena hunnik kive sul, poiss.”

Noormees vastas: „Aga kulda pole. Lähen koju tagasi.”

Seepeale läks vana kullaotsija kivihunniku juurde ja ütles: „Aga siin on ju kulda küll! Pead lihtsalt teadma, kust seda leida.” Ta võttis kaks kivi kätte ja lõi need omavahel kokku. Üks neist murdus pooleks ja tõi nähtavale mitu kullakübet, mis päikese käes sätendama lõid.

Märgates kullaotsija vöö küljes punnis nahkkotti, ütles noormees: „Ma otsin selliseid kamakaid, nagu sinu kotis, mitte pisikesi kübemeid!”

Vana kullakaevaja avas kotisuu. Noormees vaatas sinna sisse, lootes näha seal suuri kullakamakaid, oli aga rabatud, kui nägi, et kott oli täis tuhandeid pisikesi kullakübemeid.

Vana kullaotsija sõnas: „Näib, et sa oled nii hõivatud suurte kamakate otsimisega, poeg, et ei taipa täita oma kotti nende hinnaliste kullakübemetega. Nende pisikeste kübemete kannatlik kogumine on teinud mind väga rikkaks.”

See lugu illustreerib seda vaimset tõde, mida Alma õpetas oma pojale Heelamanile: „Väikeste ja lihtsate asjadega saadetakse korda suuri [õnnistusi] … ja väga väikeste vahenditega [toob Issand] päästet paljudele hingedele” (Al 37:6–7).

Vennad ja õed! Jeesuse Kristuse evangeelium on lihtne, ükskõik kui keeruliseks me ei püüa seda teha. Meil tuleb hoida oma elu sama lihtsana, sama vabana kõrvalistest mõjudest ja keskenduda sellele, mis on kõige tähtsam.

Mis on evangeeliumis see lihtne ja hinnaline, mis toob ellu selgust ja annab sellele eesmärgi? Mis on evangeeliumi kullakübemed, mille kannatlik kogumine annab meile tasuks ülima aarde – hinnalise igavese elu anni?

Minu arvates hõlmab kogu Jeesuse Kristuse evangeeliumi üks lihtne, kuid sügavamõtteline, koguni ülev põhimõte. Kui me võtame selle põhimõtte omaks kogu südamest ning teeme sellest oma elu keskpunkti, teeb see meid puhtaks ja pühaks, nii et saame elada taas Jumala juures.

Päästja rääkis sellest põhimõttest, kui vastas variserile, kes küsis: „„Õpetaja, missugune käsk on suur käsuõpetuses?”

Aga Jeesus ütles temale: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest.

See on suur ja esimene käsk.

Aga teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast”” (Mt 22:36–40).

Üksnes siis, kui armastame Jumalat ja Kristust kõigest oma südamest, hingest ja meelest, oleme me võimelised jagama seda armastust oma ligimestega heategude ja teenimise kaudu – nii nagu armastaks ja teeniks meid kõiki Päästja, kui Ta oleks täna meie seas.

Kui see puhas Kristuse armastus ehk ligimesearmastus meid endasse mässib, mõtleme, tunneme ja tegutseme üha enam nii, nagu mõtleksid ja tunneksid ning tegutseksid Taevane Isa ja Jeesus. Meie ajendid ja südamesoovid on samad, mis Päästjal. Ta rääkis sellest oma jüngritele ristilöömise eelõhtul.

Ta ütles: „Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud …

Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Jh 13:34–35)

Armastus, millest Päästja räägib, on teokas. See ei väljendu suurtes ja kangelaslikes tegudes, vaid pigem lihtsate lahkete ja teenivate tegude kaudu.

Võimalusi ja olukordi teiste teenimiseks ja armastamiseks on lõpmata palju. Lubage mul neist välja tuua mõned.

Esiteks, ligimesearmastus saab alguse kodust. Kõige tähtsam põhimõte – kuldreegel, millest tuleks lähtuda igas kodus, on Issanda manitsus, et „kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile” (Mt 7:12). Kujutlege hetkeks, mis tunne teil oleks, kui teiega räägitaks või käitutaks mõtlematult. Õpetagem pereliikmeid oma eekujuga üksteist armastama.

Teine paik, kus meil on piisavalt teenimisvõimalusi, on Kirik. Meie kogudused peaksid olema kohad, kus meie omavahelised sõnad ja teod lähtuksid alati kuldreeglist. Kui oleme üksteise vastu kenad, kui meie sõnad toetavad ja julgustavad, kui hoolime üksteise vajadustest, aitame kaasa, et koguduse liikmete vahel valitseks armastus ja üksmeel. Kus on ligimesearmastust, seal pole kohta keelepeksul ja kalkidel sõnadel.

Nii täiskasvanud kui noored koguduseliikmed saavad jõud kokku panna ja teenida üheskoos mõtestatult, et õnnistada teiste elu. Vaid kaks nädalat tagasi teatas Lõuna-Ameerika Loodepiirkonna juhataja, vanem Marcus B. Nash, et saates „vaimus tugevad nõrkade juurde,” päästavad nad sadu väheaktiivseid täiskasvanuid ja noori. Nad tulevad armastuse ja teenimise kaudu „üksteise järel” tagasi. Sellised südamest tulevad teod on aluseks tugevatele ja kestvatele sidemetele kõigi osapoolte – nii abistajate kui abisaajate vahel. Selline teenimine sünnitab palju kalleid mälestusi.

Kui mõtlen tagasi oma aastatepikkusele tööle Kiriku haldusülesandeid täites, kuuluvad mu sügavamate mälestuste hulka ajad, mil aitasime kedagi koos koguduseliikmetega.

Mäletan näiteks, et kui ma piiskop olin, puhastasime koos mitme aktiivse koguduseliikmega vaia sotsiaalabitalus siloauku. See ei olnud meeldiv töö! Meiega oli kaasa kutsutud üks väheaktiivne vend, kes polnud juba aastaid Kirikus käinud. Tänu sellele armastusele ja osadusele, mida ta koos meiega selles haisvas siloaugus koos töötades ja juttu ajades koges, tuli ta Kirikusse tagasi ning pitseeriti hiljem templis oma abikaasa ja lastega. Ühistunnetus, mis tal tekkis koos meiega teenides, on õnnistanud tema lapsi, lapselapsi ja nüüdseks juba ka lapselapselapsi. Paljud neist on teeninud misjonil, abiellunud templis ja kasvatavad igavesi perekondi. Kogu selle suure kordamineku taga on vaid üks lihtne tegu – väike kullakübemeke.

Kolmas paik, kus teenida, on kogukond. Siira armastuse ja hoolimise märgiks saame ulatada sõbrakäe neile, kes vajavad abi. Paljud teist on tõmmanud selga särgi kirjaga „Abikäed” ning teinud väsimatult tööd kannatuste leevendamiseks ja oma kogukonna muutmiseks paremaks. Noored vallalised täiskasvanud Jaapanis Sendai vaias teenisid äsja vägeval moel, otsides laastava maavärina ja hiidlaine järel oma koguduse liikmeid. Teenimisvõimalusi pole võimalik kokku lugeda.

Oma südamliku suhtumise ja teenimisega saame nendega, keda teenime, sõpradeks. See sõprus aitab paremini mõista meie pühendumust evangeeliumile ja tekitada soovi meid rohkem tundma õppida.

Mu hea sõber, vanem Joseph B. Wirthlin, kõneles selle põhimõtte väest sõnadega:

„Suuruse põhisisuks on hea süda … [See] on võti, mis avab uksi ja vormib sõpru. See pehmendab südameid ja kujundab suhteid, mis võivad kesta kogu elu” (The Virtue of Kindness. – Liahona, mai 2005, lk 26).

Veel üks viis teenida Taevase Isa lapsi on misjonitöö – mitte ainult põhimisjonäridena, vaid ka sõprade ja ligimestena. Kirik ei kasva üksnes võõraste inimeste ustele koputamisega. Kirik kasvab, kui liikmed armastavad Jumalat ja Kristust ning koos meie misjonäridega tajuvad inimeste vajadusi ja reageerivad nendele vajadustele ligimestarmastava teenimisega.

Vennad ja õed! Kui me seda teeme, tunnevad need, kes südamelt ausad, meie siirust ja armastust. Paljud tahavad meie kohta rohkem teada saada. Siis ja ainult siis levib Kirik ja täidab kogu maa. Misjonärid seda üksi ei suuda. Selleks vajame iga liikme huvi ja teenimist.

Kõigis oma teenimistes peame olema vastuvõtlikud Püha Vaimu õhutustele. See vaikne tasane hääl annab meile teada, kes meie abi vajavad ja mida saame teha, et neid aidata.

President Spencer W. Kimball on öelnud: „Üksteise teenimine kuningriigis on elutähtis … Meie teenivad teod võivad seisneda lihtsates julgustussõnades või … argiste toimetuste juures abiks olemises. Aga kui hiilgavad võivad olla väikeste, kuid sihiteadlike tegude tulemused!” (Teachings of Presidents of the Church: Spencer W. Kimball, 2006, lk 82)

Ja president Thomas S. Monson on ütelnud nõnda: „Inimesed vajavad alati abi ja igaüks meist saab kellegi heaks midagi teha … Kui me ei teeni ennastsalgavalt teisi, pole meie elul erilist mõtet.” (Mida head ma täna kellelegi teinud olen? – www.jeesusekristusekirik.ee, 179. sügisene üldkonverents.)

Vennad ja õed! Lubage mul veel kord rõhutada, et kõige tähtsam meie Taevase Isa ja Tema Armastatud Poja loomuses on ligimesearmastus, Kristuse puhas armastus (Mn 7:47). Seda andi tasub ihata, selle poole tasub püüelda. Sellest annist võrsub meie võime armastada ja teenida teisi – nii nagu tegi seda Päästja.

Prohvet Mormon õpetas meile selle anni ülimast tähtsusest ja ütles meile, kuidas seda saada:

„Seepärast, mu armsad vennad, paluge Isa kogu südame jõuga, et te võiksite täituda selle armastusega, mida ta on andnud kõigile, kes on tema Poja, Jeesuse Kristuse tõelised järgijad; et te võiksite saada Jumala poegadeks; et kui ta ilmub, me saame tema sarnaseks, sest me näeme teda, nagu ta on; et meil võiks olla see lootus; et me võiksime olla puhastatud nii, nagu tema on puhas” (Mn 7:48).

Väikeste ja lihtsate asjade kaudu pannakse toime suuri asju. Nii nagu väikestest kullakübemetest koguneb aja jooksul suur aare, nõnda kujuneb meie väikestest ja lihtsatest lahketest ning teenivatest tegudest elu, mida täidab armastus Taevase Isa vastu, pühendumus Issanda Jeesuse Kristuse tööle ning rahu- ja rõõmutunne igast korrast, kui üksteisele sõbrakäe ulatame.

Näidakem ülestõusmispühade lähenedes oma armastust ja tänu Päästja lepitava ohverduse eest, teenides oma vendi ja õdesid väikeste isetute tegude kaudu kodus, kirikus ja kogukonnas. Palvetan selle eest alandlikult Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.