Võimalus teha head

Mu kallid vennad ja õed! Minu kõne eesmärgiks on avaldada austust kõigele, mida Issand on teinud ja teeb selleks, et maa peal teenitaks neid Tema lapsi, kes on vaesed ja kannatavad puudust. Ta armastab oma lapsi, kes elavad puuduses, aga ka neid, kes soovivad teisi aidata. Ta õnnistab nii neid, kes abi vajavad, kui neid, kes abi annavad.

Meie Taevane Isa kuuleb, kuidas Tema lapsed üle maailma palvetavad, et neil oleks midagi süüa, midagi selga panna ja et nad võiksid tunda rahuldust enesega toimetulekust. Need palved on jõudnud Temani alates sellest, kui Ta saatis mehed ja naised maa peale.

Te kuulete nendest vajadustest nii oma kodukohas kui kogu maailmast. Sageli liigutab teie südant kaastunne. Kohtudes inimesega, kel pole õnnestunud tööd leida, tekib teil soov teda aidata. Tunnete sama, kui külastate lesknaist ja näete, et tal pole süüa. Tunnete sama, kui näete fotosid maavärina läbi või tulekahjus hävinud kodude varemeil istuvatest nutvatest lastest.

Kuna Issand kuuleb nende hüüdeid ja tunneb, kuidas te neile kõigest südamest kaasa tunnete, on Ta aegade algusest andnud oma jüngritele võimaluse neid aidata. Ta on palunud oma lastel pühendada oma aeg, vahendid ja iseend koos Temaga teiste teenimisele.

Sellist abistamise viisi on vahel kutsutud „elamiseks vastavalt pühitsemise seadusele“. Teinekord on seda kutsutud „ühinenud vennaskonnaks“. Meie ajal nimetatakse seda Kiriku sotsiaalabiprogrammiks.

Selle töö nimetus ja üksikasjad on muutunud vastavalt inimeste vajadustele ja oludele. Kuid selleks, et aidata Issanda viisil inimeste ilmalike vajaduste eest hoolitseda, läheb vaja inimesi, kes on sellele pühendunud armastusest Jumala ja Tema töö vastu.

Jumal on meid kutsunud osalema Tema töös ja käskinud meil puudustkannatajaid aidata. Ristimisvees ja Jumala pühades templites sõlmime selle kohta lepingu. Me uuendame seda lepingut pühapäeviti sakramenti võttes.

Tahaksin täna rääkida mõnedest võimalustest, mida Ta on meile puudustkannatajate abistamiseks andnud. Ajanappuse tõttu ei saa ma rääkida neist kõigist. Kuid ma loodan teie tegutsemissoovi uuendada ja tugevdada.

Poisieast peale olen laulnud ühte kirikulaulu, mis räägib Issanda kutsest teha seda tööd. Lapsena pöörasin rohkem tähelepanu rõõmsale viisile kui jõulistele sõnadele. Ma loodan, et need sõnad liigutavad teie südant. Kuulakem neid veel kord:

Issand saadab meile pidevalt meeldetuletusi. Mõnikord on selleks kellegi vajadusi nähes ootamatult tekkiv kaastunne. Isa võib seda tunda, nähes last kukkumas ja põlve kriimustamas. Ema võib seda tunda, kuuldes öösel lapse hirmunud nuttu. Poeg või tütar võivad tunda kaastunnet, kui näevad, et keegi on koolis kurb või hirmunud.

Me kõik oleme kaasa tundnud inimestele, keda me isegi ei tunne. Näiteks olles pärast Jaapani maavärinat kuulnud üle Vaikse ookeani liikuvatest hiidlainetest, tundsite muret inimeste pärast, kes võisid nendes viga saada.

Tuhanded teist tundsid kaasa, kui kuulsid üleujutustest Austraalias Queenslandi osariigis. Uudistes keskenduti peamiselt abivajajate arvule. Kuid paljud teist tundsid nende inimeste valu. Austraalias reageeris meeldetuletusele üle 1500 Kiriku liikme, kes olid vabatahtlikena kannatanuid abistamas ja trööstimas.

Nende kaastundest sündis otsus tegutseda vastavalt oma lepingule. Olen näinud millised õnnistused saavad osaks puudustkannatajale, keda aidatakse, ja inimesele, kes ei jätnud kasutamata võimalust appi minna.

Targad vanemad näevad teiste vajadustes võimalust tuua õnnistusi oma poegade ja tütarde ellu. Hiljuti tulid kolm last meie ukse taha maitsva õhtusöögiga. Nende vanemad teadsid, et me vajame abi, ja andsid oma lastele võimaluse meid teenida.

Vanemad õnnistasid meie peret helde teenimise läbi. Otsustades lasta oma lastel aitamises osaleda, saavad seeläbi õnnistatud ka nende laste lapsed. Naeratus meie juurest lahkuvate laste nägudel pani mind arvama, et nii see saabki olema. Need lapsed räägivad kord oma lastele, millist rõõmu nad tundsid Issanda nimel lahkelt teenides. Mäletan lapsepõlvest vaikset rahulolutunnet, kui isa palvel naabri juures rohimas käisin. Iga kord, kui mulle on pakutud võimalust kedagi aidata, meenub mulle laul „Sweet is the work, my God, my King” (Töö on hea, mu Jumal, mu Kuningas).

Ma tean, et selle laulu sõnadega sooviti kirjeldada rõõmu Issanda kummardamisest hingamispäeval. Kuid need toiduga lapsed meie ukse taga rõõmustasid Issanda töö üle argipäeval. Ja nende vanemad nägid võimalust teha head ja jagada rõõmu mitmele põlvkonnale.

Hoolitsedes puudustkannatajate eest nii, nagu seda teeks Issand, avaneb vanematel veel teinegi võimalus õnnistada oma lapsi. Olin ühel pühapäeval Kirikus selle tunnistajaks. Väike poiss ulatas sakramendisaali astudes piiskopile enne koosoleku algust ümbriku oma perekonna annetusega.

Tundsin seda peret ja nende poega. Pere oli äsja kuulnud, et koguduses on kellelegi vaja abi. Tavalisest suuremat paastuannetust ümbrikusse pannes ütles poisi Isa:

„Täna paastusime ja palvetasime puudustkannatajate eest. Palun anna see ümbrik meie nimel piiskopile. Ma tean, et ta kasutab seda raha nende aitamiseks, kes on suuremas hädas kui meie.“

Sellest pühapäevast ei jää sellele poisile meelde mitte see, kuidas nälg näpistas, vaid tasane rõõm. Tema naeratusest ja sellest, kui hoolikalt ta ümbrikut käes hoidis, oli näha, kui väga ta hindas isa suurt usaldust anda tema kätte pere ohverdus puudustkannatajate jaoks. Ta mäletab seda päeva ka siis, kui on diakon ja võib-olla kogu ülejäänud elu.

Nägin samasugust rõõmu nende nägudel, kes aastaid tagasi aitasid Issanda nimel Idaho inimesi. Laupäeval, 5. juunil 1976 purunes Tetoni tamm. Üksteist inimest sai surma. Tuhanded pidid mõne tunni jooksul lahkuma oma kodudest. Vesi pühkis mõned majad maa pealt. Sajad elupaigad suudeti taas muuta elamiskõlbulikuks vaid tänu omanikele kaugelt üle jõu käivatele pingutustele.

Kõik, kes sellest õnnetusest kuulsid, tundsid kaasa ja mõned adusid kutset minna appi. Naabrid, piiskopid, Abiühingu juhatajad, kvoorumite juhid, kodu- ja külastusõpetajad jätsid oma kodud ja töö sinnapaika ning läksid puhastama üleujutuses kahjustatud maju.

Üks abielupaar naasis oma puhkuselt tagasi Rexburgi vahetult pärast üleujutust. Nad ei läinud vaatama, mis seisus on nende maja. Nad otsisid kõigepealt üles hoopis piiskopi, et küsida, kuidas nad saaksid abiks olla. Piiskop juhatas nad ühe hädasoleva pere juurde.

Mõni päev hiljem läksid nad vaatama oma maja. Tulvavesi oli selle minema pühkinud. Nad pöördusid tagasi piiskopi juurde ja küsisid: „Mida sa soovid, et me nüüd teeksime?“

Kus te ka ei elaks – te olete näinud, kuidas kaastunde imele järgnevad omakasupüüdmatud teod. Seda ei pruugi juhtuda suure loodusõnnetuse tagajärjel. Ma olen sedasama näinud preesterluse kvoorumis, kus vend räägib mehest või naisest, kes vajab tööd, et enda ja oma perega toime tulla. Ma näen kaastunnet ruumis, kus keegi pakub välja inimesi, kes võiksid tööotsijale tööd anda.

See, mis sündis selles preesterluse kvoorumis ja Idahos üleujutatud majades, on näide sellest, kuidas Issanda viisil aidata neil, kellel on suur mure, omal jõul hakkama saada. Me tunneme neile kaasa ja teame, kuidas tegutseda, et aidata Issanda viisil.

Käesoleval aastal tähistame Kiriku sotsiaalabiprogrammi 75. aastapäeva. Programm loodi, et aidata neid, kes olid kaotanud suure majanduslanguse ajal töö, majapidamise või isegi elamise.

Meie ajal on Taevase Isa lastel tekkinud taas suuri ilmalikke vajadusi. Nii on see olnud varem – nii saab see olema kõikidel aegadel. Kiriku sotsiaalabiprogrammile aluseks olevad põhimõtted ei ole seotud konkreetse aja või kohaga. Need kehtivad kõikidel aegadel ja kõikjal.

Need on vaimsed ja igavikulised põhimõtted. Kui mõistame neid põhimõtteid ja kanname neid oma südames, märkame ja kasutame võimalusi, et olla abiks millal iganes ja kus iganes Issand meid vajab.

Räägin mõnedest põhimõtetest, millest juhindun, kui soovin kellelegi Issanda viisil abiks olla või kui teised on mind aidanud.

Esiteks on kõik rõõmsamad ja austavad ennast rohkem, kui suudavad toime tulla nii enda kui oma perega ning seejärel aidata hoolitseda teiste eest. Olen tänulik neile, kes on aidanud mul rahuldada minu enda vajadusi. Aastate jooksul olen hakanud tundma veelgi suuremat tänulikkust nende eest, kes on mul aidanud hakata omal jõul toime tulema. Kuid kõige tänulikum olen olnud nende eest, kes on mulle näidanud, kuidas kasutada mõningaid oma ülejääke teiste abistamiseks.

Olen selgeks saanud, et ülejääkide tekkimiseks on tarvis kulutada vähem, kui meie sissetulek lubab. Ülejääkide kasutamisest olen võinud õppida, et tõesti parem on anda, kui saada. Osaliselt on see nii sellepärast, et kui aitame kedagi Issanda viisil, õnnistab Issand meid.

President Marion G. Romney on hoolekande kohta öelnud: „Seda tööd tehes ei saa ise jääda vaeseks.“ Seejärel tsiteeris ta oma misjonijuhatajat Melvin J. Ballardit: „Inimene ei saa anda Issandale leivakoorukest, Temalt pätsi vastu saamata.“³

Olen oma elus kogenud, et see on tõsi. Kui olen Taevase Isa puudustkannatavate laste vastu helde, on Tema helde minu vastu.

Teiseks evangeeliumi põhimõtteks, millest olen hoolekande töös juhindunud, on ühtsuse vägi ja õnnistused. Kui ühendame käed, et teenida puuduses olevaid inimesi, ühendab Issand meie südamed. President J. Reuben Clark noorem on selle kohta öelnud:

„Andmine … tekitab vendlustunnet, sest erineva hariduse ja eri tegevusaladega inimesed töötavad hoolekandes või teistes projektides külg külje kõrval.“⁴

Suurenenud vendlust märkavad nii saajad kui andjad. Tänase päevani tunneb mees, kellega ma tema üleujutatud Rexburgi kodus kõrvuti muda kühveldasin, et on minuga lähedane. Ta peab ka endast rohkem lugu, sest tegi kõik endast oleneva, et aidata ennast ja oma peret. Kui oleksime töötanud kumbki omaette, oleksime ilma jäänud vaimsest õnnistusest.

Nii jõuame kolmanda põhimõtteni minu tegutsemisel hoolekandes: Haara endaga sellesse töösse kaasa ka oma pere, et nad võiksid õppida hoolitsema üksteise eest nii, nagu nad hoolitsevad teiste eest. Teie pojad ja tütred, kes töötavad puudustkannatajate teenimisel koos teiega, aitavad hätta sattudes suurema tõenäolisusega ka üksteist.

Piiskopina õppisin selgeks Kiriku sotsiaalabi neljanda hinnalise põhimõtte. See tuleneb pühakirjades olevast käsust otsida üles vaesed. Piiskopi ülesandeks on otsida üles ja minna appi neile, kes vajavad abi ka pärast seda, kui nad ise ja nende pered on juba teinud kõik, mis neil oli võimalik. Mõistsin, et Issand saadab Püha Vaimu, et vaeste otsimisel nagu ka tõe leidmisel läheksid täide sõnad: „Otsige, siis te leiate.“⁵ Õppisin kaasama inimeste leidmiseks ka Abiühingu juhatajat. Ta võib saada ilmutuse enne teid.

Mõnedele teist kulub see inspiratsioon lähikuudel marjaks ära. Kiriku sotsiaalabiprogrammi 75. aastapäeva tähistamiseks kutsutakse liikmeid kogu maailmas osalema teenimise päeval. Juhid ja liikmed otsivad projektide korraldamisel ilmutust.

Annan teile nende teenimisprojektide kavandamiseks kolm soovitust.

Esiteks valmistage end ja neid, keda juhite, vaimselt ette! Vaid siis, kui süda on Kristuse lepitusest pehmenenud, näete selgesti, kuidas saate selle projektiga aidata Taevase Isa lapsi, et õnnistada nende elu nii vaimselt kui ajalistes asjades.

Teiseks soovitan suunata projekt nende abistamiseks, kelle vajadused puudutavad projektis osalejate südant, olgu nad siis Kiriku või kogukonna liikmed. Inimesed, keda te teenite, saavad tundma teie armastust. Nagu lubasid laulusõnad, võib armastus teha neile rohkem rõõmu kui nende ajaliste vajaduste rahuldamine.

Minu viimane soovitus on kaasata peresid, kvoorumeid, abiorganisatsioone ja kogukonnas teile tuttavaid inimesi. Ühtsus suurendab teie poolt läbi viidud teenimise head mõju. Peredes, Kirikus ja kogukonnas kasvab ühtekuuluvus ja see pärand jääb püsima veel kaua pärast teie projekti.

Kasutan võimalust, et teile öelda, kui tänulik ma teie eest olen. Kohtudes inimestega eri maailma paigus on paljud neist mind tänanud selle armastava teenimise eest, mille kaudu te olete Issanda nimel neid aidanud.

Issanda viisil aidates leiate viisi, kuidas neid veelgi rohkem tiivustada. Teie ja teietaolised Päästja alandlikud teenijad olete teisi omakasupüüdmatult teeninud ja inimesed, keda te olete aidanud, on minuga kohtudes üles näidanud rohkelt tänulikkust.

Samamoodi tänavad mind inimesed, kes on töötanud koos teiega. Mäletan, et kord rääkisime president Ezra Taft Bensoniga sotsiaalabist Issanda Kirikus. Ta üllatas mind oma noorusliku elujõuga, öeldes vibutades käega: „Ma armastan seda tööd ja see tõepoolest on töö!“

Õpetaja nimel tänan teid Taevase Isa laste teenimise eest. Ta tunneb teid ja näeb teie püüdlusi, usinust ja ohverdusi. Ma palvetan, et Ta laseks teil näha oma töö vilja nende rõõmus, keda te Issanda nimel olete aidanud ja kellega koos te seda tööd teete.

Ma tean, et Jumal, meie Isa elab ja kuuleb meie palveid. Ma tean, et Jeesus on Kristus. Teda teenides ja Tema käske pidades puhastute ja muutute tugevamaks nii teie ise kui ka need, keda te teenite. Püha Vaimu väel võite te teada, nagu mina tean, et Joseph Smith oli Jumala prohvet, kes taastas selle tõelise ja elava Kiriku. Ma tunnistan, et president Thomas S. Monson on Jumala elav prohvet. Ta on suurepärane näide sellest, mida Issand tegi: käis mööda maad ja tegi head. Ma palvetan, et me võiksime kasutada oma võimalusi, et tõsta käsi, mis on rippu vajunud ning tugevdada nõrkenud põlvi.⁶ Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.