Viimse aja pühadest naised on hämmastavad!
Suur osa sellest, mida Kirikus korda saadame, leiab aset naiste isetu teenimise tõttu.
Kirjanik ja ajaloolane Wallace Stegner kirjutas mormoonide siirdumisest ja kogunemisest Soolajärve orgu. Meie usku vastu võtmata ja mitmeti arvustades avaldas talle siiski muljet meie varajaste Kiriku liikmete, iseäranis naiste pühendumine ja kangelaslikkus. Ta väitis: „Nende naised on hämmastavad.”1 Ma kordan täna seda mõtteavaldust. Meie viimse aja pühadest naised on hämmastavad!
Jumal pani naistesse sellised jumalikud omadused nagu jõud, vooruslikkus, armastus ja ohvrimeelsus, selleks et kasvatada üles Tema vaimulaste tulevasi põlvkondi.
Hiljutine uuring Ameerika Ühendriikides kinnitab, et naised kõigis kirikutes „usuvad kirglikumalt Jumalat” ja käivad sagedamini jumalateenistustel kui mehed. „Nad on peaaegu igal moel usklikumad.”2
Selline tulemus polnud minu jaoks üllatav, kui mõelda eriti perede ja naiste esileküündivale rollile meie kirikus. Meie õpetus on selge – naised on meie Taevase Isa tütred ja Ta armastab neid. Abikaasad on võrdsed. Abielu nõuab täit partnerlust, kus abikaasad teevad tööd külg külje kõrval pere vajaduste rahuldamiseks.3
Me teame, et naistel on palju väljakutseid, ka siis, kui nad püüavad elada evangeeliumi järgi.
Teerajajatest õdede pärand
Meie teerajajatest esivanemate elus oli õdede usk tähtsal kohal. Jumaliku loomuse tõttu on naistel suurem and ja kohustus seoses kodu ja laste eest hoolitsemisel. Seda arvesse võttes oli nende õdede usk, kes olid nõus jätma maha oma kodu, et minna üle tasandike vastu tundmatule tulevikule, inspireeriv. Kui keegi peaks tooma välja nende tähtsaima omaduse, oleks selleks vankumatu usk Issanda Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumisse.
Kangelaslood nende teerajajatest naiste ohverdustest ja saavutustest tasandike ületamisel on Kiriku jaoks hindamatu pärand. Mind liigutab Elizabeth Jacksoni lugu, kelle abikaasa Aaron suri, kui oli Martini käsikäru rühmaga viimast korda Platte’i jõe ületanud. Naine kirjutas:
„Ma ei püüagi kirjeldada oma tundeid, kui avastasin, et olen sellises piinarikkas olukorras kolme lapsega leseks jäänud … Usun, … et mu kannatused evangeeliumi nimel pühitsetakse minu kasuks …
[Pöördusin palves] Issanda, … Tema poole, kes oli lubanud olla meheks lesknaisele ja isaks orbudele. Pöördusin palves Tema poole ja Ta tuli mulle appi.”4
Elizabeth ütles, et ta pani ajalugu kirja nende nimel, kelle kogemused olid sarnased, lootes, et järeltulev põlv on nõus Jumala kuningriigi nimel kannatama ja kõik ohvriks tooma.5
Kiriku naised on tänapäeval tugevad ja vaprad
Usun, et Kiriku naised tulevad täna selle ülesandega toime ning on kõigiti sama tugevad ja ustavad. Selle Kiriku preesterluse juhtkond kõigil tasanditel suhtub õdede teenimisse, ohverdamisse, pühendumisse ja panusesse tänu ja tunnustusega.
Suur osa sellest, mida Kirikus korda saadame, leiab aset naiste isetu teenimise tõttu. Nii Kirikus kui ka kodus on ilus näha, kuidas preesterlus ja Abiühing tegutsevad täiuslikus kooskõlas. Selline suhe on nagu hääles orkester ja selle tulemusel kõlav sümfoonia inspireerib meid kõiki.
Kui mind saadeti hiljuti Kaliforniasse Mission Viejo vaia konverentsile, liigutas mind lugu nelja vaia noorte vana-aastaõhtu tantsupeost. Pärast pidu leiti üks käekott, mille välised tunnused ei viidanud selle omanikule. Jagan teiega veidi, mida Laguna Nigueli vaia Noorte Naiste juhataja, õde Monica Sedgwick, kirja pani:
„Me ei tahtnud sinna sisse piiluda. Seal olid kellegi isiklikud asjad! Seega avasime koti ettevaatlikult ja võtsime välja esimese asja, mis oli kõige peal, lootes noort naist selle järgi ära tunda. Tundsimegi, … aga mitte nii – see oli „Sulle, noor!” trükis … Ohhoo! See kõneles meile tema kohta mõndagi. Seejärel sirutasime käe järgmise eseme järele – väike märkmik – siit leiame ometi vastuseid. Siiski mitte selliseid, mida ootasime. Esimesel leheküljel oli … rida lemmikpühakirjakohti, … sellele järgnes veel viis leheküljetäit hoolikalt väljakirjutatud pühakirjasalme ja isiklikke märkmeid.”
Õed soovisid otsekohe selle ustava noore naisega kokku saada. Nad jätkasid koti omaniku kindlakstegemist. Nad võtsid kotist piparmündipastillid, seebi, kreemi ja juukseharja. Mulle meeldisid nende kommentaarid: „Tema suust lähtub hea, tema käed on puhtad ja pehmed ja ta hoolitseb iseenda eest.”
Nad ootasid innukalt järgmist aaret. Välja ilmus nutikas väike mahlapakist valmistatud mündikotike, mille tõmblukuga taskus oli veidi raha. „Ta on loominguline ja ette valmistunud,” hüüatasid nad. Nad tundsid end kui väikesed lapsed jõuluajal. Järgmine asi, mille nad välja tõmbasid, üllatas neid veelgi enam – see oli šokolaadikoogi retsept märkmega küpsetada kook sõbra sünnipäevaks. „Ta on KODUHOIDJA!” ütlesid nad peaaegu kiljatades. „Hooliv ja teenimismeelne.” Ja seejärel lõpuks ka midagi isikut tõendavat. Noorte juhid arvasid selle endale suureks õnnistuseks, et võisid „täheldada ühe noore naise vaikset eeskuju evangeeliumi järgi elamisel”.6
See lugu räägib meie noorte naiste pühendumisest Kiriku käitumisnormidele.7 See on ühtlasi näide ka hoolivatest, huvitunud ja pühendunud Noorte Naiste juhtidest kõikjal maailmas. Nad on hämmastavad!
Õdedel on võtmeroll Kirikus, pereelus ja inimestena, kellel on oluline koht Taevase Isa plaanis. Paljud nende kohustused ei too kaasa majanduslikku hüvitist, küll aga rahulolu ja on igavikulise tähtsusega. Hiljuti palus üks meeldiv ja väga võimekas ajalehetoimetuse naistöötaja kirjeldust naiste rolli kohta Kirikus. Talle selgitati, et keegi meie juhtidest kogudustes ei saa palka. Ta segas vahele, öeldes, et tema huvi olla märkimisväärselt langenud. Ta lausus: „Ma arvan, et naistel pole vaja veel rohkem palgata tööd teha.”
Me märkisime, et kõige tähtsam kooslus maa peal on perekond, kus isa ja ema on võrdsed kaaslased.8 Kumbki ei saa rahalist hüvitist, kuid õnnistused on kirjeldamatud. Loomulikult rääkisime talle Abiühingu, Noorte Naiste ja Algühingu organisatsioonist, mille juhatajad on naised. Märkisime, et algusaegadest peale on nii mehed kui naised palvetanud, esitanud muusikapalu, jutlustanud ja esinenud kooriga isegi meie kõige pühamal koosolekul – sakramendikoosolekul.
Hiljuti välja antud kõrgelt tunnustatud raamatus „American Grace”, tõlgitult Ameerika hiilgus, räägitakse eri usku naistest. Seal mainitakse, et viimse aja pühadest naised on ainulaadsed, kuna nad on väga rahul oma rolliga Kiriku juhtkonnas.9 Lisaks sellele on viimse aja pühad tervikuna, nii mehed kui naised, võrreldes teiste uuringusse kaasatud usklikega kõige enam oma usku kiindunud.10
Meie naised on hämmastavad mitte seetõttu, et neil on õnnestunud eluraskustest hoiduda – hoopis vastupidi. Nad on hämmastavad seetõttu, kuidas nad katsumustega elus toime tulevad. Hoolimata väljakutsetest ja proovilepanekutest, mida elu toob endaga abielu või selle puudumise, laste valikute, halva tervise, võimaluste puudumise ja paljude teiste probleemide tõttu, jäävad meie naised märkimisväärselt tugevaks ja vankumatuks ning usule truuks. Meie õed kõikjal Kirikus abistavad jätkuvalt nõrku, tõstavad käsi, mis on rippu vajunud, ja tugevdavad nõrkenud põlvi.11 Üks Abiühingu juhataja, kes jagas tunnustust sellise ebatavalise teenimise eest, lausus järgmist: „Õed mõtlevad isegi teenimise ajal, et kui nad saaksid vaid veel enam ära teha!” Kuigi nad ei ole täiuslikud ja neil kõigil on omad raskused, on nende elus läbivaks jooneks usk armastavasse Taevaisasse ja kindlustunne seoses Päästja lepitava ohverdusega.
Õdede roll Kirikus
Kolme viimase aasta jooksul on Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Kvoorum otsinud juhatust, inspiratsiooni ja ilmutust, pidades nõu preesterluse ja abiorganisatsioonide juhtidega ning tehes tööd Kiriku uute käsiraamatute koostamisel. Kõige selle vältel olen ma kogenud vastupandamatut tänutunnet selle olulise rolli eest, mida nii abielus kui ka vallalised õed on ajaloos mänginud ja mängivad ka praegu nii perekonnas kui Kirikus.
Kõik Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed peavad „nägema vaeva inimhingede päästeks tema viinamäel”.12 „Päästetöö hõlmab liikmete misjonitööd, pöördunute aktiivsena hoidmist, vähemaktiivsete liikmete aktiveerimist, templi- ja pereajalootööd, … evangeeliumi õpetamist”13 ning vaeste ja abivajajate eest hoolitsemist.14 Seda tehakse peamiselt koguduse nõukogu kaudu.15
Nimelt on uutes käsiraamatutes ette nähtud, et olemasolevaid vajadusi mõistes delegeeriksid piiskopid üha enam kohustusi teistele. Liikmed peavad mõistma, et piiskoppi on juhendatud delegeerima. Liikmed peavad piiskoppi toetama, kui ta seda nõuannet järgib. See võimaldab piiskopil veeta rohkem aega noorte, noorte vallaliste täiskasvanute ja omaenda pere seltsis. Muud tähtsad kohustused delegeerib ta preesterluse juhtidele, abiorganisatsioonide juhatajatele ning teistele meestele ja naistele. Kirikus hinnatakse kõrgelt naiste rolli kodus.16 Kui ema saab Kirikus küllaltki aega nõudva kutse, antakse isale sageli mõni vähenõudlikum kutse, et säilitada pereelus tasakaal.
Aastaid tagasi käisin ma vaia konverentsil Tongal. Pühapäeva hommikul täitusid kolm esimest rida saalis 26- kuni 35-aastaste meestega. Pidasin neid meeskooriks. Kui konverentsi alguses olid ametlikud teated, tõusis igaüks neist kokku 63 mehest püsti, kui nende nimed ette loeti, ja kui neile Melkisedeki preesterlusse pühitsemiseks toetust avaldati. Olin ühtlasi rõõmus ja hämmingus. Küsisin pärast koosoleku lõppu vaia juhatajalt, vend Mateakilt, kuidas selline ime sündis. Ta rääkis mulle, et vaia nõukogus oli tulnud arutlusele taasaktiveerimine. Tema vaia Abiühingu juhataja, õde Leinata Va’enuku, küsis, kas tal oleks sobilik sõna sekka öelda. Õe kõneledes kinnitas Vaim vaia juhatajale, et naise ettepanek on õige. See õde selgitas, et nende vaias on suur hulk suurepäraseid kahekümnendate eluaastate lõpus ja kolmekümnendates aastates noori mehi, kes pole käinud misjonil. Ta ütles, et paljud neist teadsid, et olid valmistanud pettumuse piiskoppidele ja preesterluse juhtidele, kes olid neid tungivalt julgustanud minema misjonile. Nad tundsid end nüüd Kirikus teisejärgulisena. Õde mainis, et need noored mehed polnud enam misjoniealised. Ta väljendas nende vastu armastust ja muret. Ta selgitas, et nad võisid ikka veel saada päästvaid talitusi ning et keskenduma peaks preesterlusse pühitsemisele ja templitalitustele. Õde märkis, et kuigi mõned neist noortest meestest olid ikka veel vallalised, oli enamik abiellunud imetoredate naistega, kellest mõned olid aktiivsed, mõned mitte ja mõned polnud liikmed.
Pärast põhjalikku nõupidamist otsustati vaia nõukogus, et preesterluse mehed ja Abiühingu naised ulatavad käe nende meeste ja nende abikaasade päästmiseks, samas kui piiskopid veedavad rohkem aega oma koguduste noorte meeste ja noorte naistega. Appitõtanud keskendusid peamiselt nende ettevalmistamisele preesterluseks, igaveseks abieluks ja päästvateks templitalitusteks. Peaaegu kõik 63 meest, kellele oli avaldatud toetust Melkisedeki preesterluse saamiseks tol konverentsil, kus ma käisin, said kahe järgmise aasta jooksul templianni ja pitseeriti oma abikaasaga. See lugu on vaid üks näide sellest, kui otsustava tähtsusega on meie õed päästmistöö tegemisel kogudustes ja vaiades ning kuidas nad aitavad kaasa ilmutuse saamisele iseäranis pere- ja Kiriku nõukogudes.17
Õdede roll perekonnas
Me oleme teadlikud tohututest jõududest, kes on meie naiste ja perede vastu üles rivistatud. Hiljutistest uuringutest selgus, et abielule pühendumine on langenud ja abielus täiskasvanute arv vähenenud.18 Mõnede jaoks on abielu ja perekond muutumas „pigem valikuliseks kui meie ühiskonnakorralduse keskseks põhimõtteks”.19 Naiste ees on palju võimalusi ning neil tuleb palvemeelselt kaaluda oma valikuid ja nende valikute mõju perele.
Möödunud aastal Uus-Meremaal olles lugesin ma Aucklandi ajalehest naistest, kes pole meie usku, kuid kellele need probleemid raskusi valmistasid. Ühe ema sõnul mõistis ta, et tema puhul seisnes valik töö ja kojujäämise vahel uues vaibas ja teises autos, mida tal tegelikult vaja ei olnud. Üks teine naine oli aga arvamusel, et „õnneliku pereelu [suurim vaenlane] pole mitte palgatöö, vaid televiisor”. Tema sõnul on pered rikkad, mis puutub televisiooni, ja vaesed, mis puutub perekonnaga koos veedetud aega.20
Need otsused on väga tundeküllased ja isiklikud, kuid peaksime lähtuma alati kahest põhimõttest. Esiteks ei peaks ükski naine tundma vajadust vabandust paluda või arvama, et tema panus pole nii oluline, kuna pühendab oma esmased jõupingutused laste kasvatamisele ja nende eest hoolitsemisele. Miski ei peaks olema meie Taevaisa plaanis olulisem. Teiseks tuleb meil kõigil hoolega jälgida, et me ei mõistaks kohut ega arvaks, et õed polegi nii ustavad, kui otsustavad väljaspool kodu tööl käia. Me mõistame harva ega hinda täiel määral inimeste olukorda. Abikaasad peaksid üheskoos nõu pidama ja mõistma, et oma otsuste eest annavad nad aru Jumalale.
Me oleme südamest tänulikud teile, pühendunud õed, kes te olete mingil põhjusel üksikvanemad. Prohvetid on teinud selgeks, et „paljud käed on valmis teid aitama. Te pole ei Issandal ega ka Tema Kirikul meelest läinud”.21 Loodan, et viimse aja pühad on esirinnas sellise töökeskkonna loomisel, mis suhtub heakskiitvalt ja mõistvalt nii naiste kui ka meeste kohustustesse lapsevanematena.
Vaprad ja ustavad vallalised õed, palun teadke, et me armastame ja hindame teid ning kinnitame teile, et teie eest ei hoita varjul ühtegi igavikulist õnnistust.
Üks silmapaistev teerajaja, Emily H. Woodmansee, kirjutas sõnad kirikulaulule „Kui õed Siionis”. Ta kinnitab õigesti, et „naistele on antud inglite ülesanne”22. Selle kohta on öeldud: „ei midagi vähemat kui oma Taevaisa otsese ja vahetu palve täitmine ning „see on and, mida õed taotlevad””.23
Kallid õed! Me armastame ja imetleme teid. Me hindame teie teenimist Issanda kuningriigis. Te olete hämmastavad! Avaldan erilist tänu naiste eest, kes kuuluvad minu ellu. Tunnistan lepituse tõelisusest, Päästja jumalikkusest ja Tema Kiriku taastamisest. Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.