Jüngriks olemise alus

Aegade algusest peale on Issand õpetanud, et Tema rahvaks saamiseks on vaja, et meil oleks üks süda ja üks meel.¹ Päästja on samuti selgitanud, millised on kaks suurimat käsku: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest,” ja „Armasta oma ligimest nagu iseennast”.² Peagi pärast Kiriku taastamist käskis Issand pühadel „külasta[da] vaeseid ja abivajajaid ning leevenda[da] nende olukorda.”³

Mida on kõigis neis käskudes ühist? Me peame üksteist armastama ja teenima. Tegelikult on see tõelise Jeesuse Kristuse Kirikus jüngriks olemise alus.

Kiriku sotsiaalabiprogrammi 75. aastapäeva tähistamisega tuletatakse meile meelde sotsiaalabi eesmärke: aidata liikmetel enesega toime tulla, hoolitseda vaeste ja puudustkannatajate eest ning teenida. Kirik kasutab oma vahendeid, et aidata liikmetel pakkuda füüsilist, vaimset, sotsiaalset ja hingelist heaolu nii iseendile ja oma perele kui ka teistele. Piiskopi ametiga kaasneb eriline ülesanne hoolitseda vaeste ja puudustkannatajate eest ning korraldada koguduse liikmete abistamiseks mõeldud vahendite kasutamist. Piiskoppi aitavad neis püüetes preesterluse kvoorumid, Abiühing ning eelkõige kodu- ja külastusõpetajad.

Abiühingul on alati olnud keskne koht Kiriku sotsiaalhoolekandes. Prohvet Joseph Smith ütles 1842. aastal Abiühingut luues naistele: „Vaestel ja puudustkannatavatel algavad nüüd paremad päevad.“⁴ Ta ütles õdedele, et ühingu eesmärgiks on „aidata vaeseid, puudustkannatajaid, leski ja orbe ning täita kõiki oma heasoovlikke eesmärke … Nad kallavad murest murtud südametele õli ja viina, kuivatavad orbude pisarad ja rõõmustavad leskede südameid.“⁵

Samuti ütles ta, et Abiühing „võib motiveerida vendi head tegema, mõistma vaeste vajadusi, jagades ligimesearmastust ja hoolitsedes nende vajaduste eest, aitama tõsta kogukonna moraali ja tugevdada vooruslikkust.“⁶

Kiriku mehed ja naised tegutsevad täna ühiselt selle nimel, et tuua leevendust neile, kes elavad puuduses. Preesterluse hoidjad toetavad neid, kes vajavad vaimset juhatust ja abi. Inspireeritud koduõpetajad kannavad hoolt, et pered saaksid evangeeliumi õnnistused. Lisaks jagavad nad oma jõudu ja andeid ka muul moel, näiteks aidates vajadusel teha peredel remonti, kolida või aidata vennal töökohta otsida.

Abiühingu juhataja külastab kodusid, et aidata piiskopil vajadusi kindlaks teha. Inspireeritud külastusõed kannavad hoolt õdede ja perede eest. Sageli on nemad esimesed, kes teatavad kiireloomulistest vajadustest. Abiühingu õed valmistavad toitu, teenivad kaastundlikult ja pakuvad rasketel aegadel püsivat tuge.

Juba möödunud aegadel on Kiriku liikmed kogu maailmas tundnud rõõmu ja peaksid ka edaspidi rõõmustama võimaluste üle teisi teenida. Meie ühised jõupingutused toovad leevendust neile, kes on vaesed, näljas, kannatavad või on mures, päästes seeläbi hingi.

Iga piiskopi kasutada on Issanda varaait, mille on loonud ustavad liikmed, andes piiskopi käsutusse oma aja, anded, oskused, kaastunde, vahendid ja raha, et hoolitseda vaeste eest ja ehitada maa peal üles Jumala kuningriik.⁷ Me kõik saame anda Issanda varaaita oma osa, makstes paastuannetust ja aidates igatpidi kaasa piiskopi püüdlustele hädalisi aidata.

Ehkki maailm muutub kiiresti, pole kristliku hoolekande põhimõtted aja jooksul muutunud. Need tõed on inspireeritud ja ilmutatud kõrgemalt poolt. Kui Kiriku liikmed ja nende pered teevad toimetulekuks kõik endast oleneva, kuid ei suuda siiski põhivajadusi rahuldada, on Kirik valmis aitama. Lühiajalised vajadused rahuldatakse kohe. Seejärel koostatakse plaan, kuidas aidata abisaajatel endaga toime tulla. Endaga toimetulek on võime rahuldada iseenda ja oma pere vaimseid ja ajalikke vajadusi.

Suurendades võimet ise endaga toime tulla, suurendame võimet aidata ja teenida teisi, nii nagu Päästja seda tegi. Teenides puudustkannatajaid, haigeid ja hädasolijaid, järgime Päästja eeskuju. Kui meid teiste abistamisel juhib armastus, siis näevad teenitavad selles evangeeliumi toimimist tegudes. Need on evangeeliumi kõige kaunimad hetked. Selline on rikkumatu usk.

Mind on paljude Kiriku ülesannete täitmise jooksul muutnud alandlikuks piiskopi ja Abiühingu juhtide armastus oma koguduse vastu ja liikmetest hoolimine. 1980-ndate alguses teenisin Tšiilis vaia Abiühingu juhatajana. Riik vaevles majandussurutises ja töötuse määr oli 30 protsenti. Olin tunnistajaks, kuidas kangelaslikud Abiühingu juhatajad ja ustavad külastusõpetajad tegid sellistes karmides oludes häid tegusid⁸ . Nendes peegeldus Õpetussõnade 31. peatükis 20. salmis kirjutatu: „Ta avab oma pihu viletsale ja sirutab vaestele mõlemad käed!“

Õed, kelle pered elasid ise kitsikuses, aitasid pidevalt neid, kellel oli nende arvates veel raskem. Tol ajal mõistsin selgemini kui kunagi varem, mida Päästja nägi, kui lausus Luuka 21:3–4 ülestähendatud sõnad:

„Tõesti ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik muud!

Sest need kõik panid oma küllusest anni, kuid tema pani oma vaesusest kõik toiduse, mis tal oli!“

Mõned aastad hiljem nägin sama, kui olin Argentiinas vaia Abiühingu juhatajaks ning riiki tabas hüperinflatsioon ja majandus varises kokku. See omakorda mõjutas paljusid meie ustavaid liikmeid. Taas kord olin selle tunnistajaks oma hiljutistel külastustel Kongo Demokraatlikus Vabariigis Kinshasas, Madagaskaril Antananarivos ja Zimbabwes Bulawayos. Igal pool jätkasid koguduse liikmed, eriti õed, usu suurendamist, inimeste ja perede tugevdamist ning hädaliste abistamist.

On imetlusväärne mõelda, et alandlik õde või vend, kellel on Kirikus kutse, võib minna koju, kus valitseb vaesus, mure, haigus või kannatus, ning tuua sinna rahu, kergendust ja rõõmu. Pole vahet, kus asub kogudus või kui suure grupiga on tegemist. Igal liikmel kogu maailmas on võimalus seda teha. Seda juhtub iga päev ja kusagil leiab see aset just praegu.

Karla on noor kahe lapse ema. Tema abikaasa Brendi tööpäevad olid pikad ja tal kulus iga päev tööle ja töölt koju sõitmiseks kaks tundi. Varsti pärast teise tütre sündi sai Karla järgmise kogemuse: „Päev pärast seda, kui mind kutsuti nõuandjaks oma koguduse Abiühingu juhatuses, hakkasin väga muretsema. Kuidas pidin hoolitsema koguduse naiste eest, kui sain vaevu hakkama abikaasa ning 2-aastase väga elava tütre ja vastsündinud imiku emana? Need mõtted vaevasid mind, kui mu 2-aastane laps järsku haigeks jäi. Ma polnud päris kindel, kuidas suudan haigestunud tütre ja pisikese eest üheaegselt hoolitseda. Just siis ilmus ootamatult ukse taha minu külastusõpetaja õde Wasden. Täiskasvanud laste emana teadis ta kohe, kuidas mind aidata. Ta andis nõu, mida teha, ja läks ise apteeki rohtude järele. Hiljem kandis ta hoolt selle eest, et mu abikaasa saaks raudteejaamast autoga koju ja jõuaks kiiremini mulle appi. Selle õe tegutsemine, mis minu arvates põhines Püha Vaimu õhutustel ja soovil teenida, oli Issandalt saadetud kinnitus, mida väga vajasin, et Tema on mulle uues kutses teenimisel abiks.“

Taevane Isa armastab meid ning teab meie võimalusi ja võimeid. Kuigi me otsime iga päev Temalt palve kaudu abi, rahuldab Ta meie vajadusi tavaliselt teiste inimeste kaudu.⁹

Issand ütles: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!”¹⁰

Omakasupüüdmatus teenimises väljendub puhas Kristuse armastus. Üksteise aitamine on pühitsev kogemus, mis ülendab saaja ja muudab alandlikuks andja. Nii saame tõelisteks Kristuse jüngriteks.

Kristlikus hoolekandes rakendatakse alati evangeeliumi igavesi põhimõtteid. See on tõeline hoolitsemine Issanda viisil. Tekkigu meil kõigil soov anda oma panus Issanda varaaita teiste õnnistamiseks.

Ma palun, et Issand õnnistaks igaüht teist suurema halastuse, ligimesearmastuse ja kaastundega. Ma anun, et suureneks meie soov ja võime ulatada käed ja aidata neid, kellel pole hästi läinud, kes on mures ja kannatavad, et nende vajadused saaksid rahuldatud, usk tugevdatud ning süda täituks tänu ja armastusega.

Õnnistagu Issand igaüht meist, kui kõnnime Tema valguses, olles kuulekad Tema käskudele ja evangeeliumile. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.