Oodates Damaskuse teel

Üks armas õde oli terve oma elu olnud ustav Kiriku liige. Kuid ta kandis hinges isiklikku valu. Aastate eest oli pärast lühikest haigust surnud tema tütar. Selle tragöödia haavad tegid talle endiselt haiget. Ta piinles selliste sündmustega kaasnevate sügavalt südamest tulevate küsimuste käes. Ta tunnistas avameelselt, et tema tunnistus ei olnud enam endine. Ta tundis, et kui taevad talle ei avane, ei suuda ta enam eales uskuda.

Niisiis, ta leidis end ootavat.

Palju on selliseid, kes leiavad end erinevatel põhjustel Damaskuse teel ootamas. Nad lükkavad jüngritele omast täielikku seotust edasi. Nad loodavad saada preesterlust, kuid tõrguvad elamast selle au vääriliselt. Nad soovivad minna templisse, kuid lükkavad viimast väärilisuseks vajalikku usutegu edasi. Nad ootavad, et Kristus antaks neile, nagu on kujutatud võrratul Carl Blochi maalil, et nad saaksid lõplikult lahti kahtlustest ja hirmust.

On tõsi, et kes Kristust usinalt otsivad, saavad lõpuks Teda tundma. Igaüks neist saab Õpetajast jumaliku pildi, kuigi, kõige sagedamini saadakse see pilt pusletükkidena – üks tükk korraga. Iga üksik tükk ei pruugi olla ära tuntav. Me ei pruugi arugi saada, kuidas on see tükk seotud tervikuga. Iga tükk aitab meil tervikpilti veidi selgemini näha. Kui lõpuks on kokku pandud piisav hulk tükke, näeme terviku ilu. Oma kogemusele tagasi vaadates näeme, et Päästja on tõepoolest tulnud meie juurde – mitte ühe hetkega, vaid vaikselt, tasahilju, peaaegu märkamatult.

Me võime seda kogeda, kui ei jää Damaskusesse viival teel liiga pikalt ootama, vaid läheme usus edasi.

Ma tunnistan teile, et meie Taevane Isa armastab oma lapsi. Ta armastab meid. Ta armastab teid. Kui otsite Issanda rahu murtud südame ja kahetseva vaimuga, kannab Ta teid vajadusel isegi takistustest üle. Sageli räägib Ta meiega nii, et me kuuleme seda vaid oma südames. Tark „keerab“ oma elus maise müra vaiksemaks, et Tema häält paremini kuulda. Kui me mistahes põhjustel Vaimu õhutustest välja ei tee või neid eirame, muutuvad need üha vähem märgatavaks, kuni me ei kuule neid üldse. Õppigem kuulama Vaimu õhutusi ja võtkem neid innukalt kuulda!

Selles on meile eeskujuks meie armastatud prohvet Thomas S. Monson. Tal on loendamatu hulk Vaimu sosistuste märkamisega seotud lugusid. Vanem Jeffery R. Holland meenutab ühte neist.

Kord, kui president Monson oli Louisianas, küsis vaia juhataja temalt, kas tal on aega külastada 10-aastast Christali-nimelist tüdrukut, kes põdes viimases staadiumis vähki. Christali pere oli palvetanud, et president Monson tuleks nende juurde. Kuid nende kodu asus väga kaugel ja tiheda ajakava tõttu ei jätkunud selleks aega. Niisiis palus president Monson, et need, kes teevad vaia konverentsil palveid, palvetaksid ka Christali eest. Kindlasti suhtuvad Issand ja pere olukorda mõistvalt.

Kui president Monson hakkas laupäevasel istungil oma kõnet pidama, sosistas Vaim talle: „Laske lapsukesed minu juure tulla, ärge keelake neid, sest niisuguste päralt on Jumala riik!“³

„Tema märkmed muutusid silme ees häguseks. Ta ei suutnud välja öelda koosolekuks kavandatud teemat. Tal olid kogu aeg meeles [väikese tüdruku] nimi ja kuju..“⁴

Ta kuulas Vaimu ja muutis oma ajakava. Järgmisel hommikul vara lahkus president Monson üheksakümne üheksa juurest ja sõitis maha hulga kilomeetreid, et istuda selle ühe voodi kõrval.

Kohale jõudes „piidles [ta] last, kes oli liiga haige, et tõusta, ja liiga nõrk, et rääkida. Haigus oli võtnud tüdrukult nägemise. Nähtust ja Pühast Vaimust sügavalt liigutatuna, võttis vend Monson lapse jõuetu käe oma kätte. „Christal,“ sosistas ta, „ma olen siin.“

Kogu jõudu kokku võttes sosistas tüdruk vastu: „Vend Monson, ma teadsin, et sa tuled.““⁵

Mu kallid vennad ja õed! Püüdkem olla nende hulgas, kelle peale Issand võib loota, et nad kuulevad Tema sosistusi ja kuuletuvad, nagu tegi Saulus oma teel Damaskusesse, küsides, mida Issand soovib, et ta teeks.⁶

Teine põhjus, miks me oma elus Issanda häält tähele ei pane, peitub selles, et meie palvetele vastuseks tulevad Vaimu ilmutused ei pruugi tulla otse meile.

Meie Taevane Isa ootab, et me küsimustele vastuseid otsides ja isikliku elu murede korral enne analüüsiksime olukorda ja alles seejärel palvetaksime juhatuse saamiseks. Taevane Isa on meile kinnitanud, et Ta kuuleb meie palveid ja vastab neile. Vastus võib tulla usaldusväärsete sõprade, pereliikmete , pühakirjade ja prohveti sõnade ja tarkuse kaudu.

Olen kogenud, et mõned kõige vägevamad õhutused, mida saame, ei too kasu mitte üksnes meile, vaid ka teistele. Mõeldes üksnes enestele, võime ilma jääda elu kõige vägevamatest kogemustest ja sügavamõttelistest ilmutustest.

President Spencer W. Kimball õpetas: „Jumal paneb meid kõiki tähele ja valvab meie üle. Meie vajadused rahuldab Ta aga tavaliselt mõne teise sureliku vahendusel. Seepärast on ülimalt oluline üksteist teenida.“⁷ Vennad ja õed! Meil kõigil on lepingujärgne kohustus panna tähele teiste vajadusi ja teenida nagu Päästja, sirutades käe, õnnistades ja tõstes üles need, kes on meie ümber.

Sageli ei tule meie palvetele vastused siis, kui oleme põlvili, vaid siis, kui oleme jalul, et teenida Issandat ja meie ümber olevaid inimesi. Omakasupüüdmatu teenimine ja pühendumine puhastavad meie vaimu, eemaldavad soomused meie vaimsetelt silmadelt ja avavad taevaluugid. Saades kellegi palvele vastuseks, leiame sageli vastuse ka oma palvele.

On aegu, mil Issand ilmutab meile asju, mis on seotud ainuüksi meiega. Siiski usaldab Ta paljudel juhtudel tunnistuse tõest nendele, kes jagavad seda teistega. Nii on see olnud kõigi prohvetitega alates Aadamast. Veelgi enam, Issand ootab, et Tema Kiriku liikmed „ava[ksid] oma suu kõikidel aegadel, kuulutades [Tema] evangeeliumi rõõmuhäälel”.⁸

See pole alati kerge. Mõned lükkaksid pigem preerias käsikäru, kui et räägiksid usust oma sõpradele ja töökaaslastele. Nad muretsevad, kuidas teised sellele vaatavad, või kuidas see võib kahjustada nende suhteid. Kuid see ei pea nii minema, sest me jagame ju rõõmusõnumit!

Aastaid tagasi elas ja töötas meie pere keset inimesi, kellest peaaegu ükski polnud meie Kiriku liige. Kui nad küsisid, kuidas meil nädalavahetus möödus, püüdsime vältida tavalisi teemasid nagu sport, üritused, filmid või ilm ja jagada mõnd perena nädalavahetusel saadud usuga seotud kogemust. Näiteks, mida ütles kõnelenud noor trükises „Sulle, noor“ kirja pandud käitumisnormide kohta, või kuidas meid liigutasid misjonile mineva noore mehe sõnad, või kuidas on evangeelium ja Kirik aidanud meie perel mingist murest üle saada. Püüdsime mitte olla liiga pealetükkivad. Mu naine Harriet oskas alati leida midagi inspireerivat, tiivustavat või naljakat, millest rääkida. Sageli viis see tõsisemate vestlusteni. Mil iganes me ei rääkinud sellest, kuidas eluraskustega hakkama saada, kuulsime huvitaval kombel oma sõpru ütlemas: „Teil on lihtne, teil on teie Kirik!“

Paljude sotsiaalse meedia vahendite ja meie kasutuses olevate suure hulga rohkem või vähem kasulike vidinatega on evangeeliumi häid uudiseid varasemast kergem jagada ja nende mõju ulatub kaugemale. Tegelikult on mul natuke hirm, et keegi teist, kes te täna kuulate, on juba saatnud tekstisõnumi, kus seisab: „Ta on juba 10 minutit rääkinud ja ei sõnagi lennundusest!“ Mu kallid noored sõbrad! Ehk tähendab Issanda julgustus „[avage] oma suu”⁹ tänapäeval ka „kasuta oma käsi”, et pidada blogi ja saata sõnumeid evangeeliumist kogu maailmale! Kuid palun pidage meeles, et seda kõike tuleb loomulikult teha õigel ajal ja õiges kohas.

Vennad ja õed! Kaasaja moodsa tehnoloogia juures saame väljendada oma tänu ja rõõmu Jumala suurepärase plaani eest Tema lastele nii, et seda ei kuule mitte üksnes meie töökaaslased, vaid kogu maailm. Mõnikord võib üks lause tunnistusest saada alguseks sündmustele, mis muudavad kellegi elu kogu igavikuks.

Evangeeliumi saab kõige tõhusamalt jagada eeskuju kaudu. Inimesed märkavad seda, kui elame vastavalt oma usule. Kui meie elus peegeldub Jeesuse Kristuse näoilme,¹⁰ kui oleme rõõmsad ja maailmaga rahujalal, tahavad inimesed teada: miks see nii on? Üks suurepärasemaid jutlusi, mida misjonitööst on eales peetud, väljendub pühak Francis Assisi lihtsas mõttes: „Jutlustage evangeeliumi kogu aeg ja vajadusel kasutage ka sõnu.“¹¹ Võimalusi seda teha võib leida kõikjalt. Ärge laske neid mööda, jäädes Damaskuse teele liiga kauaks ootama.

Ma tunnistan, et Issand räägib meie päevil oma prohvetitele ja apostlitele. Ta räägib ka kõigi nendega, kes tulevad Tema juurde siira südamega ja kogu hingest.¹²

Ärge kahelge! Pidage meeles: „Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!“¹³ Jumal armastab teid. Ta kuuleb teie palveid. Ta räägib oma lastega ning pakub tröösti, rahu ja mõistmist neile, kes otsivad Teda ja austavad Teda, kõndides Tema jälgedes. Ma tunnistan pühalikult, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on õigel kursil. Meil on elav prohvet. Seda Kirikut juhib Tema, kelle nime me kanname, nimelt Päästja Jeesus Kristus.

Vennad ja õed, kallid sõbrad, ärgem jäägem oma teel Damaskusesse liiga kauaks ootama! Liikugem selle asemel vapralt edasi usus, lootuses ja ligimesearmastuses ning meid õnnistatakse valgusega, mida me kõik tõelise jüngriks olemise teel otsime. Selle nimel ma palvetan ja jätan teile oma õnnistuse Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.