Lepitus võtab kogu valu

Kirurgina panin tähele, et märkimisväärne osa minu kutsetööst oli seotud valuga. Paratamatult tekitasin seda oma igapäevatöös kogu aeg, seejärel aga tegin kõik, et valu ohjeldada ja leevendada.

Olen mõtisklenud selle üle, mis see valu õigupoolest on. Keegi meist pole valu suhtes immuunne. Igaüks talub valu erinevalt. Ühed keeravad vihahoos Jumalale selja ja teised tulevad oma kannatustes Jumalale lähemale.

Nagu teie, nii olen ka mina tundnud valu. Valu on tervenemise mõõdupuu. Valu õpetab olema kannatlik. Ehk just seetõttu nimetataksegi haigeid patsientideks, mis inglise keeles tähendab samuti ka kannatlikkust.

Vanem Orson F. Whitney on kirjutanud: „Ükski valu, mida oleme kannatatud, ükski katsumus pole olnud asjata. Need aitavad meil õppida, arendada selliseid omadusi nagu kannatlikkus, usk, meelekindlus ja alandlikkus … Läbi valu ja kannatuste, vaeva ja katsumuste õpime asju, mille õppimiseks oleme siia tulnud.“¹

Samamoodi on öelnud vanem Robert D. Hales: „Valu muudab meid alandlikuks, andes meile võimaluse mõtiskleda. Olen valu kogemise eest tänulik … Õppisin, et füüsiline valu ja keha tervenemine pärast rasket operatsiooni on hämmastavalt sarnane hingelisele valule ja hinge tervenemisele meeleparanduse läbi.“²

Paljudes meie kannatustes pole me tingimata ise süüdi. Ootamatused, vasturääkivad või pettumust valmistavad olukorrad, äkiline haigestumine või isegi surm ümbritsevad meid ja mõjutavad meie surelikku kogemust. Lisaks võime me kannatada teiste tegude tõttu.³ Lehhi kirjutas, et Jaakob oli „kannatanud vaeva ja palju muret oma vendade jõhkruse pärast.“⁴ Vastuseis on osa Taevase Isa plaanist. Me kõik puutume sellega piisavalt kokku, et mõista meie Isa armastust ja vajadust Päästja abi järele.

Päästja ei ole vaikiv pealtvaataja. Ta teab omaenda kogemustest seda tohutut valu, mida me tunneme. „Ta kannatab kõikide inimeste valusid; jah, iga elava olevuse valusid, nii meeste, naiste kui laste.“⁵ Läki siis julgusega armujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks.“⁶ Mõnikord on meil suurt valu kannatades tahtmine küsida: „Kas Gileadis ei ole vaiku või ei ole seal ravijat?“⁷ Ma tunnistan, et vastus on jaatav. Ravija on olemas! Jeesuse Kristuse lepitus tasandab kõik sellised olukorrad ja tagajärjed surelikkuses.

On veel üks valu, mille eest me oleme vastutavad. Sügaval meie sees on hingeline valu, mida on võimatu vaigistada. See on oma sõnuseletamatus õuduses piinav, nagu on kirjeldanud seda Alma⁷. Seda valu põhjustavad meie patused teod ja soovimatus meelt parandada. Ka selle valu vastu on rohi olemas. See on kõikjal ja kõigile piiranguteta kättesaadav. See tuleb Isalt Tema Poja kaudu, see on kõikide jaoks, kes on valmis kõigeks, et parandada meelt. Kristus ütles: „Kas te nüüd tulete minu juurde tagasi … ning pöördute usule, nii et ma võiksin teid terveks teha?“⁸

Kristus ise õpetas: „Ja minu Isa saatis mind, et mind võidaks tõsta üles ristile; ja pärast seda, kui mind tõsteti üles ristile, et ma siis võiksin tõmmata kõik inimesed enda juurde …

Seepärast vastavalt Isa võimule; ma tõmban kõik inimesed enda juurde.“¹⁰

Võib-olla on kõige tähendusrikkam Tema üha jätkuv töö igaühega meist, et meid aidata, õnnistada, tugevdada, toetada, juhatada ning meile andestada.

Nefi nägemuse kohaselt pühendus Kristus sureliku teenimise ajal palju igasugu haiguste – füüsiliste, vaimsete ja hingeliste – all kannatajate õnnistamisele ja tervendamisele. „Ja ma nägin rahvahulki, kes olid haiged ja keda vaevasid igasugused tõved … ja ingel … näitas minule kõiki neid asju. Ja nad tehti terveks Jumala Talle võimu läbi.“¹¹

Ka Alma kuulutas ette, et „tema läheb, kannatades igasuguseid valusid ja kannatusi ja kiusatusi; ja … ta võtab enda peale oma rahva valud ja haigused; …

et ta sisemus võiks olla täidetud halastusega vastavalt lihale, et ta võiks teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende nõrkustele.“¹²

Ühel hilisel öötunnil, kui lamasin haiglavoodis, seekord mitte arsti, vaid patsiendina, lugesin ma neid salme üha uuesti ja uuesti. Ma mõtlesin: „Kuidas seda tehakse? Kes seda teeb? Mida peab selle tegija oskama, teadma? Kas see sarnaneb pattude andeksandmisega? Kas me peame selle armastuse ja abi välja teenima? Selle üle mõtiskledes tulin arusaamisele, et oma surelikus elus valis Kristus valu tundmise ja kannatused, et meid mõista. Ehk peaksime ka meie taluma surelikkuses raskeid katsumusi, et võiksime mõista Teda ja meie igavikulisi eesmärke.¹³

President Henry B. Eyring on õpetanud: „Kui peame hädas ootama Päästja lubatud abi, lohutab meid teadmine, et Tema teab oma kogemusest, kuidas meid tervendada ja aidata … Usk sellesse väesse annab meile kannatlikkust, kui me palvetame ja töötame ning abi ootame. Ta võis ilmutuse kaudu teada, kuidas meid aidata, kuid Ta otsustas õppida omaenda kogemusest.”¹⁴

Tol ööl tundsin enda ümber Tema armastavaid käsivarsi.¹⁵ Tänupisarad niisutasid mu patja. Lugedes hiljem Matteuse evangeeliumist Kristuse sureliku teenimise kohta, avastasin veel midagi: „Aga õhtu tulles toodi [paljud] tema juure … ja ta … tegi [kõik] haiged terveks.“¹⁶ Ta tervendas kõik Tema juurde tulijad. Kedagi ei saadetud tagasi.

Nagu on õpetanud vanem Dallin H. Oaks: „Tervendavad õnnistused tulevad mitmeti, igaüks kohandatud meie isiklike vajadustega, nagu need on teada Temale, kes meid kõige enam armastab. Vahel ravib tervendamine meie haigused või kergendab koormad. Vahel aga tervendatakse meid sellega, et meile antakse jõudu või arusaamist või kannatlikkust meile asetatud koormaid kanda.“¹⁷ Jeesus võtab kõik tulijad oma embusse.¹⁸ Tema väega võivad saada tervendatud kõik hinged. Vaigistatud võib saada kogu valu. Temas võime leida hingamise oma hingele.¹⁹ Meie surelik seisund ei muutu kohe, kuid meie valu, mure, kannatus ja hirm haihtuvad Tema rahu ja tervendava palsami mõjul.

Olen tähele pannud, et lapsed suhtuvad valusse ja kannatustesse sageli palju loomulikumalt. Nad taluvad seda vaikselt, alandlikult ja vaguralt. Olen tundnud nende pisikeste läheduses imelist ja sulnist vaimu.

13-aastane Sherrie elas seljaaju kasvaja eemaldamiseks üle 14-tunnise operatsiooni. Intensiivraviosakonnas teadvusele tulles ütles ta: „Isa, tädi Cheryl on siin, ja … vanaisa Norman ja vanaema Brown. Isa, kes sinu kõrval seisab? Ta on sinu moodi, ainult pikem. Ta ütleb, et on sinu vend Jimmy.“ Tüdruku onu Jimmy suri 13-aastaselt tsüstilise fibroosi tagajärjel. Sherriel kulus kõigi oma külaliste, kõigi surnud pereliikmete kirjeldamiseks peaaegu tund. Seejärel uinus ta väsinult. Hiljem rääkis ta isale: „Isa, kõiki lapsi siin osakonnas aitavad inglid.“²⁰

Jeesus ütles meile kõigile: „Vaata, te olete väikesed lapsukesed ja te ei suuda kõiki asju praegu taluda; te peate kasvama armus ja tõe tundmises.

Ärge kartke, väetid lapsukesed, sest te olete minu …

Mispärast, mina olen teie keskel, ja mina olen Hea Karjane.”²¹

Me kogeme surelikkuses isiklikke raskusi, et saada „pühaks läbi Issanda Kristuse lepituse“.²² Meie kogetud valu arvestatakse selles protsessis kõige rohkem. Hädaolukorras muutume südamelt laste sarnaseks. Alandlikuks nagu lapsed. Me palvetame, töötame ja ootame²³ kannatlikult meie keha ja hinge tervenemist. Olles Iiobi kombel katsumustes läbi katsutud, „välju[me] sellest nagu kuld“²⁴.

Ma tunnistan, et Tema on meie Lunastaja, meie Sõber, meie Eestkostja, suurepärane Ravija ja Tervendaja. Temas leiame oma valudele ja pattudele rahu ja tröösti, kui tuleme Tema juurde alandliku südamega. Tema arm on küllaldane.²⁵

Jeesuse Kristuse nimel, aamen.