Kallis Amiga!

Tervitused Mehhikost! Oli tore saada sinult kiri ja lugeda sinu saabuva sünnipäeva kohta. Paistab, et sa natukene kardad Algühingust lahkuda. Kas tohin sulle rääkida ajast, kui mina läksin Noorte Naiste ühingusse?

Ma kartsin samuti Algühingust lahkuda. Ma muretsesin, et ei leia endale uusi sõpru. Ma kartsin, et olen klassis kõige noorem tüdruk.

Kuid kõik läks hästi. Piiskop vestles minuga enne mu sünnipäeva ja ütles mulle, et muutus on hea. Pühapäeval ma natuke häbenesin ja läksin Algühingusse. Õnneks leidis üks Noorte Naiste juhtidest mu sealt üles. Ta ütles: „Ma arvasingi, et leian su siit! Tule, on aeg tundi minna.”

Õde Diaz tervitas mind tunni alguses ja andis mulle kolm raamatut, mida ma olen õppinud armastama. Need olid: „Sulle, noor”, Noorte Naiste „Isiklik areng” ja päevik. Klassis ringi vaadates nägin palju tüdrukuid, keda tundsin Algühingust. Mõned tüdrukud, keda ma ei tundnud, tervitasid mind. Peagi tundsin ma hirmu asemel rahu.

Asjad läksid üha paremaks. Ühisüritused on olnud minu jaoks erilised, sest on mulle õpetanud, kuidas elada evangeeliumi järgi ja abistada minu peret ja sõpru. Ja iga-aastane laager on väga tore! Nüüd, kui olen loorber, loodan peagi lõpetada oma „Isikliku arengu” programmi. Ma ei suuda oodata, mil võin kanda Noorte Naiste medaljoni, et see võiks mulle meenutada, kui palju ma olen aastatega Taevaisaga lähedasemaks saanud.

Nii et ära karda, mu sõber. Aja oma tiivad laiali ja lenda Noorte Naiste ühingusse. Ma luban, et sa ei kahetse seda.

Armastusega

Maribel