Räägi meile oma Kirikust

Kui ma reisisin külla oma vennale, istusin lennuki tagaosas, kus istuvad stjuardessid. Selles lennuki osas paiknevad kaks istmerida vastamisi.

Ma tutvustasin ennast mind ümbritsevatele inimestele ja mainisin, et käin Brigham Youngi Ülikoolis. Minu vastas istuv mees ütles, et tema tütre hea sõber oli just läinud põhimisjonile. Tema tütar teadis natukene Kiriku kohta, aga ta ise ei teadnud peaaegu midagi. Stjuardess kuulutas kohe, et tema ei tahaks sellesse Kirikusse kuuluda, kuna see on naiste vastane. Meesterahvas ütles, et tema oli kuulnud sarnast juttu, et viimse aja pühade naisi ei peeta meestega võrdseks, sest neil ei ole preesterlust ja nad ei või koosolekuid juhatada, ning et Kirikus valitsevad mehed.

Siis pöördus ta minu poole ja küsis: „Mida sina sellest arvad?” Kõik seitse inimest vaatasid minu poole ja ootasid vastust.

Mu süda hakkas taguma. Lapsena olin just selliste olukordade ootuses usuartiklid pähe õppinud ning teismelise ja noore täiskasvanuna harjutasin, kuidas jagada tunnistust Joseph Smithi esimese nägemuse ja Mormoni Raamatu kohta. Kuid mul polnud õrna aimugi, mida vastata selle mehe küsimusele. Ma ütlesin vaikse palve, et Taevaisa mind juhataks.

Siis ma laususin esimesed sõnad, mis pähe tulid: „Te lihtsalt pole kuulnud Abiühingust.” Nende näoilmed reetsid, et nad polnud tõepoolest Abiühingust kuulnud.

„Preesterlus toimib koos naistega, kes on kõik Abiühingu liikmed,” seletasin neile. „Meil on Abiühingu juhataja, kes on naine ja kes juhatab Kiriku naiste tegevust kogu maailmas. Naiste ülesandeks on tuua õrnust ja armastust liikmete ellu ja eriti perede ellu.”

Mind ümbritsevad inimesed kuulasid huviga.

„Me elame kummalisel ajal, kui mõned naised tahavad, et naised käituksid, mõtleksid ja oleksid nagu mehed. Meie usume, et Jumal jagab ülesandeid. Me arvame, et naised peaksid olema juhid naistele ja kodus juhtima koos oma abikaasaga. Mehed ootavad meilt nõu nendes asjades. See on õigemeelne tasakaal. See toob edu nii meie Kiriku organisatsioonidele kui ka meie kodudele. Me usume tõesti, et Issanda ees ei ole mees ilma naiseta midagi ega naine ilma meheta midagi (vt 1 Kr 11:11). Me usume, et mees ja naine üheskoos moodustavad terviku. Me ei usu, et meid loodi teineteisega võistlema, vaid meid loodi teineteist täiustama.”

Ma tundsin, et mind on õnnistatud, kui ma rääkimise lõpetasin. Ma teadsin, et minu sõnad tulid Vaimult. Iga juuresviibija paistis olevat minu seletusega rahul. Siis sõnas meesterahvas: „Räägi meile rohkem oma Kirikust.”

Järgmised kaks tundi oli mul rõõmus võimalus rääkida Kiriku taastamisest, vastata küsimustele ja tunnistada oma armastatud evangeeliumist.