Kuhu ma kuulun

Enne seda, kui ma Kirikuga liitusin, ei olnud minu elu väga õnnelik. Minu vanemad lahutasid ja mu isa pandi vanglasse, kui olin seitsmeaastane. Mu ema oli alkohoolik ja kaotas kõik, mis talle oluline oli. Mind saadeti elama kasuperesse.

Nende seikade pärast kasvasin ma oma eakaaslastega võrreldes palju kiiremini suureks. Ma ei tundnud kunagi, et leian enda koha maailmas, ja olin selle pärast väga mässumeelne. Kui ma olin veel väga noor, hakkasin suitsetama ja tegema teisi asju, mis ei ole tarkuse sõnaga kooskõlas. Ma olin kindel, et olen määratud elus läbi kukkuma.

Üks asi, milles ma leidsin rõõmu, oli inimeste abistamine – ma kas koristasin koos nendega või kuulasin nende jutustusi enda elust. Ma tahtsin nii väga, et inimesed teaksid, et võivad mind usaldada. Ühel aastal läksin ma puhkama ja kohtasin ühte vanemat naist ja otsustasin teda teenida, kuulates tema juttu. Ta oli kristlane ja ta jutustas mulle religioonist.

Ma polnud kunagi Jumalasse uskunud. Nendel kordadel, kui olin mõelnud, et Ta on võib-olla olemas, süüdistasin ma Teda kogu oma ebaõnnes. Kuid kui see naine jutustas, kui tähtis on uskuda Jumalasse, tekitas see minus huvi. Enne lahkumist ütles naine midagi eriti huvitavat: „Mormoonid järgivad Jumala käske.”

Ma polnud mormoonidest kunagi kuulnud ja kui ma koju jõudsin, uurisin nende kohta internetist. Ma sattusin veebilehele Mormon.org ja tellisin tasuta Mormoni Raamatu. Mõni päev hiljem tõid misjonärid mulle selle raamatu.

Ma polnud kindel, kas võin hakata Jumalasse uskuma, aga misjonärid aitasid mul näha, et ma võin Temasse uskuda ja Teda isegi isiklikult tunda. Hakkasin palvetama ja Mormoni Raamatut uurima ja leidsin end ilusal õnneotsingu teel. Ma jätsin suitsetamise maha. Ma lakkasin Jumalat süüdistamast ja hakkasin Teda tänama kõige hea eest oma elus. Ma õppisin tundma Teda ja Tema Poega, kes kannatas minu pattude ja valu pärast. 28. oktoobril 2007 ristiti mind Tema Kiriku liikmeks.

Kui ma poleks isiklikult kogenud seda muutust pettumusest õnne leidmiseni, ei usuks ma, et see on võimalik. Ma armastan oma kutset Algühingus ja olen tänulik, et mul on olnud võimalus aidata organiseerida noorte vallaliste täiskasvanute konverentsi teenimisprojekti Poolas. Lisaks õnnele, mille leidsin Jeesuse Kristuse evangeeliumist, valmistab mulle rõõmu teiste järjepidev abistamine, kui saan Kirikus teenida. Kõike, mida ma teen nüüd, teen puhtast armastusest Jeesuse Kristuse vastu. Ma usun, et elu on ilus ja isegi kui meil on katsumusi, siis Päästjat järgides ei kaota me teed.

Naisel, kellega ma kohtusin, oli õigus: Jumalasse uskuda on tähtis. Me ei suuda leida oma kohta siin maailmas ilma Jumalat tundmata. Ma olen tänulik, et mul on viimaks koht, kuhu ma kuulun.