Tantsuks riietudes

Teismelisena oli vahel raske evangeeliumi järgi elada. Piirkonnas, kus ma elasin, polnud palju Kiriku liikmeid ja minu sõbrad, kes ei kuulunud Kirikusse, muutsid minu jaoks õigel rajal püsimise raskeks.

„Sa peaksid selle selga panema − see toob su silmavärvi esile!” ütles üks minu sõber enne tantsupidu. Tal oli käes varrukateta kleit, mida tahtis mulle laenata. Ma otsustasin kanda seda kleiti koos jakiga.

Kui ma peole jõudsin, ei kandnud keegi teine varrukatega kleiti ja ma tundsin, et paistan oma jakiga liialt silma. Kui mul palav hakkas, soovitasid sõbrad mul jaki ära võtta, lisades, et ma näeksin ilma jakita parem välja.

Kui ma olin jakki seljast võtmas, meenus mulle minu patriarhaalne õnnistus. Minu õnnistus ütles, et mul saab olema elus palju kiusatusi ning kui ma neile järele annan, siis paljud järgnevad minu halvale eeskujule. Sel hetkel mõistsin ma, et pean püsima õigel rajal, mitte ainult iseenda pärast, vaid ka kõikide teiste pärast, kellele ma eeskujuks olin. Ma otsustasin jaki selga jätta.

Vahel narriti mind, sest ma ei teinud asju, mida kõik teised tegid, aga ma jäin endale kindlaks ja see tõi mulle õnnistusi. Hiljem sain ma teada, et olin olnud paljudele eeskujuks. Mõned mu sõbrad ütlesid, et austavad mind, kuna ma järgin alati oma standardeid. Nad vabandasid, et püüdsid mind panna tegema asju, mida kõik teised keskkoolis tegid.

Kuna ma järgisin Kiriku standardeid ja püüdsin olla hea eeskuju, oli mul võimalus õpetada teistele evangeeliumi. Kui ma ei oleks ise õigel rajal püsinud, ei oleks ma suutnud ka teisi paremuse poole mõjutada.