Kõlbelise puhtuse ja vooruslikkuse õpetamine

Olen kohtunud noorte ja noorte täiskasvanutega igalt elualalt üle kogu maailma. Kord kõnelesin ühele silmatorkavale teismeliste grupile vooruslikkusest, kõlbelisest puhtusest ja kõlbelisest elust. Tunnistanud kuivõrd muljetavaldavad on mulle nende märkused, enesekindlus, välimus ja käitumine, küsisin: „Millest see tuleb, et te oskate end nii hästi väljendada, olete oma vastustes nii veendunud ja tunnete end sellisel teemal kõneledes nii vabalt?” Üks noor naine vastas vähimagi kõhkluseta: „Minu vanemad õpetavad mind.” Ülejäänud noogutasid nõusoleku märgiks. See lihtne, kuid tähendusrikas kogemus kõneleb sellest, millist mõju avaldavad vanemad oma lastele – eelkõige siis, kui jutuks tuleb vooruslikkus, kõlbeline puhtus, seks ja sündsad suhted.

Kahjuks jääb vanematepoolses seksuaalkasvatuses veel väga palju vajaka. Pärast enama kui 200 aktiivse noore vallalise viimse aja püha küsitlemist selgus, et vaid 15 protsenti pidas oma vanemaid esmaseks allikaks, kellelt seksuaalküsimustes informatsiooni saada. Need noored liikmed tunnistasid, et on saanud sel tähtsal teemal teavet peamiselt sõpradelt või eakaaslastelt, internetist, meediast, meelelahutuse vahendusel, õpikutest, sugulastelt või oma Kiriku juhtidelt.

Mõistagi pole see õpetamiseks lihtne teema. Kuid ma arvan, et selliste pühade põhimõtete selgitamisel oleksid vanemad siiski kõige paremad õpetajad. Järgnevad strateegiad on teile abiks lihtsate, efektiivsete ja kindlate põhimõtete ja tavade kujundamisel, mis aitavad kaasa õppimisele ja õpetamisele – eriti kui õpetada oma lastele vooruslikku ja kõlbelist elu.

Õpetamise ja õppimisega tuleb alustada varakult. Vanemad, kes on seksuaalteemade lahkamisel edukad olnud, mõistavad, et enamik lapsi puutub nende teemadega kokku palju nooremas eas, kui nemad ise omal ajal, varem, kui vanemad oodata oskavad või seda soovivad. Paljud lapsed puutuvad selliste materjalidega interneris kokku juba 11aastastena või varemgi veel. Järjest enam seksile osutavaid kujutelmi ja tagamõtteid imbub meelelahutuspaikadesse, spordiüritustele, reklaami ja isegi sotsiaalmeediasse.

Mõned vanemad küsivad õigusega: „Millal alustada seksuaalteemadel rääkimist?” See sõltub lapse vanusest ja küpsusastmest ning olukorrast. Vaim juhatab, kui vanemad jälgivad palvemeelselt ja hoolikalt oma laste käitumist, kuulavad süvenenult, millest nad räägivad ning varuvad aega järelemõtlemiseks ja tajumiseks, millal mida õpetada. Mulle meenub, et mu oma poeg oli vaid 5aastane, kui ta mulle anatoomiaalaseid küsimusi esitas. Olgugi, et see tekitas minus veidi kõhedust, oli selge, et aeg kõnelemiseks on küps. Kui ma aga mõtlesin, kuidas tema küsimustele vastata, sai mulle selgeks, et kõikide seksuaalteemade käsitlemiseks aeg veel küps siiski ei olnud.

Õpetamine ja õppimine peaksid olema pidevad. Õppimine on protsess, mitte ühekordne toiming. Kui jutuks tuleb seksuaalõpetus või mingi muul taoline teema, öeldakse sageli „see jutuajamine”. Tahes-tahtmata vihjab see ütlus sellele, et vanemad käsitlevad seda teemat üheainsa jutuajamise käigus. Lapse jaoks ei ole selline õpetamisviis kõige tõhusam. Päästja õpetas, et me õpime „[rida] rea peale, [õpetus] õpetuse peale” (2Ne 28:30). Õpetamist saadab suurem edu, kui võtame sama teema uuesti üles, kui lapsed vanemaks ja küpsemaks on saanud. Vanemad, kes seda mõistavad, valmistavad end hingeliselt, emotsionaalselt ja vaimselt ette, et käsitleda lastega seksuaalteemasid nende lapsepõlves ja edasi noorukieas.

Tõhus õppimine ja õpetamine sõltub õpetaja ja õpilase omavahelisest suhtest. Mis puutub seksuaalteemade käsitlemisse, siis muretseb enamik vanemaid peaaegu eranditult selle üle mida rääkida. Kuigi ka see on tähtis, on tõhus õpetamine ja õppimine midagi palju enamat, kui rääkimine ja teada andmine. Tegelikult võib viis, kuidas laste õpetamisele läheneda, olla isegi tähtsam kui lausutud sõnad. Uurimistulemused näitavad, et seksuaalküsimuste käsitlemisel on lastele kõige suurem mõju neil vanematel, kes on avameelsed, väljendavad armastust ja muret ning võtavad oma laste elust aktiivselt osa.¹

Vastustest minu mitteametlikele küsitlustele koorus välja noorte viimse aja pühade soov, et nende vanemad oleksid avameelsemad ja tahaksid nendega seksuaalteemadel rääkida. Need noored täiskasvanud ütlesid, et tahaksid mitte ainult seda, et nende vanemad protsessis osaleksid, vaid ka seda, et vanemad „räägiksid nendega, mitte üksnes nendele”. Nad igatsesid jutuajamisi, mis oleksid loomulikud, normaalsed, vabad ja mitte nii piinlikud. See peaks motiveerima vanemaid rohkem vaeva nägema, et olla saadaval, et olla olemas, et olla loomulikud ja mitte lasta teemal, olukorral või ajastusel end ärevusse ajada. Selleks, et oma lastele tõhus õpetaja olla, tuleb vanematel käituda nii, et nende lastel oleks mugav ja turvaline rääkida mis tahes, eriti intiimsematel teemadel.

Õpetamine ja õppimine on tõhusamad, kui teema on eluline ja tähtis. Sellest, kuidas me teemale läheneme, sõltub, kas seksuaalõpetus tundub piinlikuna, ebarealistlikuna, ebapraktilisena või koguni moraliseerimisena. Edu võtmeks on mõistmine, et enamik laste küsimusi ja muresid on tingitud tegelikus elus aset leidnud olukordadest ja tähelepanekutest. Kui oleme oma laste vastu tähelepanelikud, kuulame ja jälgime neid, adume, mida peame õpetama.

Filmid, mood, televisioon, reklaamid, laulusõnad annavad küllaldaselt materjali kõlblusnormidest rääkimiseks. Lisavõimalusi leiame, kui jälgime oma laste suhtlemist teistega, nende ja nende eakaaslaste riietumisviisi, sõnavara, suhtumist vastassugupoolesse, aga ka kõlbelise puhtuse ja kõlblusnormide mitmeti tõlgendamist ühiskonnas. Elu pakub ohtralt võimalusi, millal lastega kõlbelisusest ja vooruslikkusest kõneleda.

Kõige efektiivsemaid tulemusi annab kõlbelise puhtuse, kombekuse ja vooruslikkuse õpetamine omaeenda eeskuju najal. Lapsed on varmad vanemate nõu kuulda võtma ja seda järgima, kui need nõuanded põhinevad vanemate heal eeskujul

ja vastupidi. Vanem Robert D. Hales Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist ütles: „Meie teod räägivad sageli valjemini kui meie sõnad. President Brigham Young (1801–1877) õpetas: „Olgem oma lastele matkimist väärivaks eeskujuks. Kas me saame sellega hakkama? Kui sageli näeme, kuidas vanemad nõuavad lapselt või lastelt kuulekust, head käitumist, ilusat sõnapruuki, kena väljanägemist, mahedat häält ja sära silmades, samas kui ise on kibestunud ja pragajad. Selline käitumine on vasturääkiv ja põhjendamatu!” Sõnade ja tegude lahknevus ei jää lastel märkamata ja miski ei garanteeri, et nad ei hakkaks käituma samamoodi.”²

Õpilane õpib kõige paremini siis, kui mõistab, mida õpetaja talle õpetab. Paljusid noori ja noori täiskasvanuid häirib, et nende vanematel ja isegi Kiriku juhtidel on kombeks kasutada varisõnu ja varjatud sõnumeid, mis tegelikult tekitavad rohkem küsimusi kui annavad vastuseid, sünnitavad rohkem pingeid kui toovad kergendust. Eriti puudutab see seksuaalteemasid.

Kui ma teenisin noorte vallaliste täiskasvanute koguduses piiskopina, küsiti minult sageli, mida tähendab „amelema”. Minu ustavatele koguduse liikmetele oli õpetatud, et nad ei tohiks lubada endale amelemist. Mida see tähendab, seda neile ei seletatud. Sellist arusaamatut juhist oli raske täita.

President Marion G. Romney (1897–1988), esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas, selgitas, et õpetusest, mida teised mõistavad, ei piisa. Õpetada tuleb ka nii, et ei tekiks väärarusaamu.³ Ärgem kasutagem vari- või koguni slängisõnu. Palju suurema edu saavutame, kui kasutame õigeid ja kohaseid termineid. See aitab aru saada ja äratab usaldust.

Pange tähele, kuidas vanem Richard G. Scott Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist tõhusalt kõlbluspõhimõtteid ja käitumisnorme õpetas. Ta ütles: „Igasugune abieluväline seksuaalne läbikäimine – pean silmas tahtlikku kontakti teise inimese pühade ja intiimsete kehaosadega – olgu riides või riieteta – on patt ja Jumal on selle ära keelanud. Patt on ka nende tunnete teadlik esilekutsumine omaenda kehas.”⁴

Et õpetamine oleks tõhus, peame olema veendunud, et need, keda õpetame, sõnumit mõistavad. Siinjuures on suur abi sellistest lihtsatest küsimustest: „Kas sa said oma küsimusele vastuse?” või „Kas minu selgitusest oli abi?” või „Tahad sa veel midagi küsida?”

Õpilased võtavad õpetuse vastu, kui õpetajad seovad oma sõnumi igikestvate põhimõtete ja käitumisnormidega. Ärgem keskendugem üksnes eluga seotud tõsiasjadele. Evangeeliumiõpetus on tõhusam, kui ühendame need tõsiasjad igavesse ellu puutuvate tõsiasjadega. Kui räägime oma kehast, võime rääkida, kuidas armastav Taevane Isa meie kehad lõi, et peame Tema loomingusse suhtuma austusega ja nii, nagu Tema seda soovib.

Kuigi maailmas vohab kõlblusetus, on tulevatel põlvedel siiski lootust. See lootus tugineb vanematele, kelle jõupingutused on suunatud kasvava põlvkonna õpetamisele, et neist saaksid vooruslikud ja kõlbelised inimesed. Vanemad, kes õpetavad oma lastele vooruslikku ja kõlbelist elu, püüavad ise paremini mõista ja oma õpetamisoskusi täiustada. Selle käigus jõuab nendeni arusaam, et „Issand teeb nad võimekamaks, kui nad õpetavad nii, nagu Tema on käskinud”. Lõppkokkuvõttes on see ju „armastuse töö – võimalus aidata teistel rakendada õigemeelselt valikuvabadust, tulla Kristuse juurde ja saada osa igavese elu õnnistustest”.⁵