Kuidas aidata noortel saada vaimseid kogemusi

Brasiilia São Paulo Cotia vaia Granja Viana koguduse noored mehed on alati olnud aktiivsed. Kuid nende juhid märkasid, et mõnel neist oli isiklikke probleeme ja raskusi preesterluse kohustuste täitmisega.

Kui piiskopkond ja Noorte Meeste juhatajad olid üheskoos nõu pidanud, otsustasid nad keskenduda ürituste korraldamisel rohkem teenimisele kui lõbule ja meelelahutusele. See tähendas väheaktiivsete kvoorumi liikmete külastamist, misjonitööd koos põhimisjonäridega, sakramendi toimetamist liikmetele, kes olid jäänud koduseinte vahele. Sellised üritused andsid noortele meestele võimaluse seminaris ja pühapäevakoolis õpitud põhimõtteid ellu rakendada (vt 2Ne 2:26).

Aja jooksul tõi selline vaimne tegevus kaasa suuri muudatusi, märgib üks preesterluse juhtidest.

„Meid hämmastas, kui ühel paastupühapäeval kõik meie noored mehed tunnistust jagasid,” lausub ta. „Paljud neist meenutasid sealjuures pisarsilmil head vaimu, mida nad olid tegutsemise juures tundnud. Üks noortest meestest rääkis sakramendi viimisest eakale koguduseliikmele, kes oli juba kolm aastat lamanud haigevoodis. Tema abikaasa, ustav õde, võttis meie noored mehed vastu rõõmsa ja lootusrikkana. Pärast talitust rääkis naine neile, kui palju õnne on evangeelium tema ellu toonud vaatamata rasketele probleemidele ja väljakutsetele, millega ta silmitsi on seisnud. Noored mehed tundsid Vaimu ja mõistsid, kuidas evangeelium muudab inimeste elu. Kogemus oli nii vägev, et see jääb neile meelde pikkadeks aastateks – ehk isegi kogu eluks.”

Preesterluse juht märgib, et pole näinud midagi sellist ei vutimängu ega ühegi lõbusa ühisürituse järel. Tema sõnul õppis ta sellest kogemusest, kui tähtis on aidata kaasa kogemustele, kus noored saavad tunda Vaimu.

„Seltskonnaüritused on olulised,” jätkab ta. „Kuid vaimsed kogemused on olulisemad. Need aitavad noortel tugevdada oma tunnistust.”

Prantsusmaa Angersi vaia Rennesi koguduse Noorte Naiste juhataja õde Delphine Letort jagas koosolekul viibivatele noortele naistele välja postkaardid ja palus neil mõelda mõnele oma kaaslasele, keda kirikus sel päeval polnud ja talle kirjutada. Noored naised kirjutasid oma viimasest õppetunnist – mida nad seal õppisid, mis neid inspireeris – lisades sellele veel ka midagi sõbralikku ja isiklikku. Õde Letort või üks tema nõuandjatest pani kaardid posti ja läkitas neile, keda sel päeval kirikus polnud.

Õde Letorti sõnul oli see lihtne asi erakordselt mõjus mitte ainult seetõttu, et puudujad märkasid, et neid peetakse meeles, vaid et ka sõnumikirjutajad said tähelepanelikkust üles näidata.

„Väikeste asjadega saadetakse korda suuri imesid,” nendib ta (vt Al 37:6). „Oleme näinud, kuidas see toimub. Need noored naised said innustust ja see kogemus aitas kaasa nende tunnistuse tugevnemisele.”

Alma õpetas, et Jumala sõna jutlustamisel on vägev mõju (vt Al 31:5). David Elmer, Noorte Meeste juht Ameerika Ühendriikides Texase osariigis, teadis seda ja tahtis, et tema juhitavad noored mehed saaksid seiklusliku skaudimatka käigus tähendusrikka kogemuse, mis aitaks neil valmistuda tulevikuks.

Vend Elmer mõtles palvemeelselt järele, millest rääkida ja sai juhatust käsitleda Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikme vanem Neil L. Anderseni kõnet. Matka ajal õpetas vend Elmer selle sõnumi alusel ja jutustas ka vend Anderseni jagatud lugu Uus-Meremaa kuulsast ragbimängijast Sidney Goingist, kes võttis oma sportlasekarjääris aja maha ja läks misjonile. „Teie misjon on püha võimalus tuua teisi Kristuse juurde ja aidata valmistuda Päästja teiseks tulemiseks,” ütles vanem Andersen.¹

Vend Elmeri sõnul oli see kogemus vägev, kuna tema õpetuse aluseks olid elava prohveti sõnad. Pühaliku koosoleku lõppedes olid kõik noored mehed ja juhid valmis misjonile minema. Nad kinnitasid seda lubadust ragbipallidel oma allkirjaga, mis jäi käegakatsutavaks meeldetuletuseks sellest, mida nad olid õppinud ja tundnud. Paljud isad ja juhid ei saanud ööselgi und ja rääkisid noortele meestele, millist mõju misjon nende elule avaldab.

„Meie Jumal on igaühe Jumal. Ta tunneb oma noori,” ütleb vend Elmer. „Ta on kursis nende elu ja väljakutsetega, teab, mis neil lastel teoksil on. Te ei tea kunagi, millist osa ta nende elus on etendanud. Nii loome ja tagame juhtidena õhkkonna, kus meie noored saavad tunda Vaimu. Te saate seda teha pühakirjade ja prohvetite sõnade kaudu, kuid nende südames ei tegutse meie, vaid Issand.”

Vend Elmeri sõnul tahab ta, et noortele jääks matkast meelde veel midagi: et nad uurisid ka seal evangeeliumi järjepidevalt.

„Tundsin, et kõige muu kõrval on minu kohus luua neile võimalusi tunda Vaimu. Selle saavutamiseks, pidin planeeritult tegutsema,” ütleb ta. „Vanem David A. Bednar on õpetanud, kuidas organiseerida oma vaimne elu selliselt, et see hõlmaks pühakirjade uurimist, palveid ja pereõhtuid.² Kodust eemal viibides ei jätnud me kogu seda vaimset poolt unarusse. Me palvetasime üheskoos. Tegime noortele meestele ülesandeks korraldada hommikuti 10minutilisi pühalikke koosolekuid. Õhtused pühalikud koosolekud jäid isade ja juhtide ette valmistada.

Asja mõte oli selles, et kuigi me olime kodunt eemal ja meie tegevus erines tavapärastest, ei katkenud meie vaimuelu. Noortele meestele ei pruugi jääda meelde iga üksik õppetund, kuid loodan, et neile jääb meelde, et meie vaimuelu kestis edasi – me pidasime pühalikke koosolekuid, palvetasime, uurisime pühakirju.”

Ka Myra Bocobo Garcia Filipiinidelt tunneb järjepidevuse väärtust ja teab, et selle õpetamine saab alguse koduseinte vahel. Õde Garcial ja ta abikaasal Edwinil on kolm poega ja kuus tütart vanuses 8 kuni 22 aastat. Igaüks neist on hõivatud millegi heaga. Kuigi see tähendab paljude inimeste liikumist paljudes erinevates suundades, näeb pere kõvasti vaeva, et järjepidevalt koos õhtulauas istuda.

„Rõõmsameelne õhtusöögi valmistamine ja ühine söömaaeg on parimaid viise, kuidas me oma lapsed kokku saame,” ütleb õde Garcia. Ta tähendab, et söömaaeg on mõeldud kosutuse saamiseks, üksteisega lävimiseks ja Issanda õnnistuste tunnistamiseks.

Joselyn Fielden Kanadast Nova Scotiast ütleb, et kõige olulisemad õppetunnid, mida kuue, tänaseks juba 20- kuni 30aastaseks saanud lapse kasvatamine talle andis, on seotud mitte ainult vahetu õpetamisega, vaid ka „sellise õhkkonna loomisega, kus lapsed said ise tõdesid õppida”.

„Ärge kiirustage kõiki nende valikuid nende eest ära tegema või kõikidele nende küsimustele vastama,” ütleb ta. Selle asemel soovitab ta suunata lapsed juhatuse ja vastuste saamiseks pühakirjade või prohveti nõuannete juurde. „Olge aga valmis nende avastuste üle arutlema,” lisab ta. Kui lapsed talle küsimusi esitasid, vastas ta vahel neile omapoolse küsimusega: „Mida sa ise sellest asjast arvad?”

„Uskuge – nad teevad õiged valikud,” ütleb ta. „Kui aitame lastel õppida märkama Vaimu nendel paljudel hetkedel, mil saame neid iga päev õpetada, ja kui nad teavad, mis tunne neid Vaimu tundes valdab, paneb see neid otsima täiendavaid vaimseid kogemusi ning tugevdab nende tunnistust meie Taevase Isa ja Tema Poja, Jeesuse Kristuse olemasolust. See on nagu säbarlainetus: mida enam nad tunnevad valgust ja tröösti, mida Vaim endaga kaasa toob, seda enam nad seda soovivad ja püüavad teha seda, mis Vaimu järjest sagedamini nende ellu tooks.”

Naine on kärme märkima, et pereelus on tal olnud suur kasu põhimõtetest, mida Kiriku juhid on korduvalt õpetanud. Ta ütleb, et kui tavapärane õpetamine toimub pereõhtute, perega pühakirjade uurimise ja palvetamise käigus, siis Vaim juhatab vanemaid õpetamiseks muid sobivaid hetki leidma.³

„Jalutuskäigud, autoga üritustele sõitmine, palli korvi loopimine, ühised söömaajad, üheskoos töötamine, laulmine ja teiste teenimine on vaid mõned üksikud näited tegevustest, mille käigus on meie peres evangeeliumiõpetust tehtud,” räägib ta. „Sageli tuleb evangeeliumiteemadel kõnelemine iseenesest muu tegevuse käigus.”

Peagi pärast Brigham Youngi Ülikooli lõpetamist Havail naasis KaYan Danise Mok koju Hongkongi, kus ta sai Noorte Naiste juhataja kutse. Samal ajal kui ta kodueluga kohanes, karjääri alustas ja magistriõpet jätkas, palvetas ta südamepõhjast, et saaks inspiratsiooni, kuidas aidata tema juhtida antud noortel naistel saada tunnistust, mis aitaks neil valmistuda tulevikuks.

Ühel pühapäeval, kui õde Mok käsitles pühapäevakoolis igavikuväljavaateid, tundis ta tungi lugeda noore naisega, kes tookord ainsana kirikus viibis, Mormoni Raamatut.

„Panin koos oma nõuandjaga sedamaid paika, et loeme Mormoni Raamatu selle noore naisega üheskoos läbi,” jutustab õde Mok. „Noor naine võttis väljakutse kõhklemata vastu, kuna olime lubanud teha seda üheskoos.”

Hiljem mõtlesid õde Mok, tema nõuandja ja see noor naine üheskoos välja „sõbrasüsteemi”: Facebooki ja smside vahendusel hakkasid nad üksteisele lugemist meelde tuletama ja õpitut jagama.

Õde Moki sõnul pani ta selle noore naise elus tähele märkimisväärseid muudatusi, mis tulenesid pühakirjade uurimisest. Rongiga tööle ja töölt koju sõites luges õde Mok pühakirju ja avastas ka enda jaoks rohkesti õnnistusi. „Ka mina tundsin Vaimu ja sain oma palvetele vastuseid, kuidas eluga edasi minna,” nendib ta.

„Tean omast käest, et mõned noored muretsevad ega ole kindlad, kas ka nemad võivad saada tunnistuse ja vaimseid kogemusi nagu teised,” jätkab õde Mok. „Üheskoos töötades veename me neid oma tegudega, et see toimib, ja et me toetame neid igal sammul.”