Õigemeelsuse õpetamine kodus

Vanemad saavad õpetada ja kujundada oma väikeste laste iseloomu enne, kui Saatan saab väe neid kiusama hakata, ja enne, kui lapsed 8aastaseks saavad ning ise Jumala ees vastutust kandma hakkavad. … Issand on andnud vanematele need hinnalised aastad – lapse esimesed eluaastad –, mil lapsed ei vastuta veel oma sõnade ega tegude eest. Õpetada ja kasvatada oma lapsi õigemeelsuses on vanematele ühtaegu nii kohustus kui õnnistus.

Õigemeelsust ja usku saab kodus kõige tõhusamalt õpetada eeskujuga. Loodetavasti on vanemad hoidnud oma elu meeliköitva ja puhtana. Sellest on suur abi laste õpetamisel ja kasvatamisel. [President David O. McKay (1873–1970) õpetas:] „Kui tahate õpetada usku Jumalasse, näidake ise seda usku. Kui tahate õpetada palvet, palvetage ise. … Kui tahate, et lapsed oleksid mõõdukad, hoiduge ise liialdustest. Kui tahate, et teie lapse elu oleks vooruslik, täis enesevalitsemist ja esiletõstmisväärne, olge ise talle selles vääriliseks eeskujuks.”¹ Nii on need õpetused teie lastele kõige mõjusamad ja oma vanematelt sellist juhatust saades kindlustavad nad end Saatana kiusatuste vastu, kelle eesmärk on laste elu vastutusikka jõudes hävitada. Vanemate kohus on olla sama viisakad, siirad, vaoshoitud ja valmis õigeteks tegudeks, nagu nad seda oma lastelt nõuavad. Eeskujul on palju suurem vägi kui ettekirjutusel.

Igapäevane kodune elu peaks vastama meie Kiriku põhimõtetele ja käitumisnormidele. Meie ärisuhted peaksid olema kooskõlas meie usuliste tõekspidamistega. Lapsed näevad kähku ära, kui miski pole siiras. John Milton on öelnud, et silmakirjalikkus on ainuke patt, mille tabab ära üksnes Jumal. Lapsed on aga tundlikud vale suhtes ning panevad pahaks, kui ei olda siirad või teeseldakse. Teame, et lapsi mõjutab rohkem meie elu kui see, mida me jutlustame. Vanematel tuleb olla oma lastega alati aus, pidada neile antud lubadusi ja rääkida alati tõtt. Lapse usalduse võidab järjekindel lapsevanem. Kui lapsel on tunne, et ta võib teid usaldada ja et te usaldate teda, ei riku ta seda usaldust ega valmista teile piinlikkust. …

Vanemad ei tohiks iial tülitseda laste juuresolekul. Vahel tõuseb tüli siis, kui vanemad püüavad last korrale kutsuda või distsiplineerida. Üks vanem kritiseerib, teine õigustab. Ning kodu ühtne mõju lapsele on korrapealt ära nullitud. Vanemad peavad lapsele teed valides olema ühel meelel. Vastasel juhul võib laps segaduses vale teeotsa valida. Richard L. Evans ütles: „Kui vanematel on lahkarvamusi, on see lapse suhtes ülekohtune. See tekitab segadust ja nõrgestab perekonna alustalasid. Need, kellelt laps juhatust otsib, peavad olema juhatuse andmisel ühte meelt.”² Me teame, et lapsed tunnetavad peres valitsevaid meeleolusid ja tundeid. Nad tabavad ära pinged ja eriarvamused, kuid ei suuda neid alati mõista ega määratleda. …

Lapsel on õigus tunda, et kodu on paik, kus ta on kaitstud välismaailma ohtude ja kurjuse eest. Selle vajaduse rahuldamiseks on vaja perekonna üksmeelt ja terviklikkust. Tõelist ja kestvat õnne leiab käesolevas elus ainult kodunt. Kodust võib teha tükikese taevast. Tõepoolest, minu kujutlustes on taevas see koht, kus jätkub ideaalne maapealne koduelu.³ …

Evangeelium, nagu meie seda õpetame, on tõde. Kristus elab, Jumal elab ja kõigile Tema ustavatele ja pühendunud lastele valmistatakse ülal ette hiilgavaid eluasemeid. Mõelge juba nüüd, millist kodu ja perekonda te soovite ning kuidas rahuldate oma laste vajadused, et nad püsiksid õigel rajal, mis juhatab pere igavesse ellu selestilises kodus. Jumal õnnistagu teid, vennad ja õed! Usun, et mõistate, et suur osa öeldust on suunatud teile. Kodu loomine ja pühana hoidmine on noortele, kes saavad teie elu õnnistama, väga tähtis.