Kas peaksin valima töö või Kiriku?

Ma abiellusin oma naisega 1981. aastal Jaapanis Tokio templis. Meie elu polnud pärast abiellumist kerge. Ma olin tänulik, et mul oli töökoht, kuid meil oli raskusi oma arvete maksmisega. Me palusime Taevase Isa abi ja tegime kõik, mis suutsime, et ots otsaga kokku tulla ja kümnist maksta. Me teadsime, et kui me Issandat usaldame, siis Ta abistab meid.

Ühel nädalal tõid mu naine ja mu sõber mulle sama väikese ajaleheväljalõike. See oli kuulutus täiskohaga ingliskeeleõpetaja ametikohale.

Ma saatsin oma CV firmale ja mind kutsuti vestlusele. Vestluse lõpus ütles intervjueerija: „Sa kirjutasid oma CV-s, et töötasid vabatahtlikuna Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku misjonil. Kas see tähendab, et sa käid pühapäeviti kirikus? Kui sa peaksid valima pühapäeval töötamise või kirikus käimise vahel, siis kumma sa valiksid?”

See oli raske küsimus, sest mul oli vaja paremat töökohta. Kuid pärast selle üle mõtisklemist vastasin: „Ma läheksin kirikusse!”

Ebamääraselt naeratades ütles intervjueerija: „Või nii.” Siis saatis ta mu minema lubades, et õhtuks on firma oma otsuse teinud ning ma peaksin otsuse teada saamiseks neile helistama. Ruumist välja astudes arvasin ma, et kukkusin vestlusel läbi.

Kui tuli aeg õhtul helistada, valisin firma numbri, ise hirmust kange.

„Millised olid vestluse tulemused?” küsisin sekretärilt. „Kas ma kukkusin läbi?”

Ma olin hämmeldunud, kuid rõõmus tema vastust kuuldes.

Ta ütles: „Me soovime, et te meie juures tööle asuksite.”

Kuu aega hiljem sain ma teada, miks mind oli välja valitud. Sekretär seletas, et intervjueerija naabriks olid kaks viimse aja pühast põhimisjonäri. Ta nägi, kuidas misjonärid hommikul jalgratastega tööle sõitsid.

„Ta uskus, et kuna sa kuulud samasse kirikusse, siis töötad sa meie firma heaks sama usinalt kui need misjonärid töötasid oma kiriku heaks,” ütles sekretär. „Sul vedas!”

Sellest ajast peale on meie perel olnud kõik, mida me vajame.

Alati, kui ma sellele kogemusele mõtlen, pakub see mulle julgustust ja lohutust. Ma tean, et Jumal kasutab tihti teisi inimesi, et oma lapsi õnnistada. Ma ei suuda väljendada oma tänu, et mu naist ja sõpra innustati mulle seda ajalehekuulutust tooma. Ma olen tänulik nende kahe tööka misjonäri ja nende eeskuju eest ning meie armuliku, armastava ja hooliva Taevaisa eest, kellel on imeline jõud pühitseda meie kogemused meie kasuks.