Ma palusin julgust

Mu vanemad on Kiriku liikmed, aga nad ei ole väga aktiivsed. See tekitab vahel konflikte, sest nad usuvad, et perega koos veedetud aeg on kõigest muust tähtsam − tähtsam kui kirikus käimine, minu kutsetes teenimine ja teised tegevused.

Kuna ma teenin Algühingus ja laulan koguduse kooris, segavad kiriku koosolekud vahel minu perekohustusi. Ühel päeval, kui valmistusin minema meie kogudusehoonesse Antananarivos üldkonverentsi ülekannet kuulama, tuletasid mu vanemad mulle meelde, et meil on külalised.

„Sa pead valima oma pere ja Kiriku vahel,” ütles mu ema. „Sa kas jääd siia meiega ja jätad konverentsile minemata või lähed konverentsile ja saad karistada.”

Ma otsustasin oma emaga mitte vaielda. Selle asemel palusin ma Taevaselt Isalt julgust ja jõudu. Ma palusin Temalt, et ta aitaks mul teada, mida teha. Kas ma peaksin jääma koju oma pere juurde või minema kirikusse, et kuulda prohveti häält?

Kohe, kui olin palve lõpetanud, tundsin Püha Vaimu. Tundsin, kuidas Vaim mind julgustas oma emaga rääkima, et talle selgitada, kui tähtis prohveti sõnade kuulmine mulle oli. Ma tundsin, et pean talle ütlema, et konverentsi kuulates saan ma juhatust oma eluks praegu ja ka tulevikuks.

Jumal võib teha imelisi asju ja Ta pehmendas minu vanemate südant ning nad lubasid mul minna üldkonverentsile ega karistanud mind. See oli minu elus imeline kogemus. See kogemus kinnitas mulle pühakirjatõde: „Ja Püha Vaimu väel [võime] teada tõde kõige kohta” (Mn 10:5).

Ma tean, et kui meie tegude aluseks on evangeeliumi põhimõtted ja me kuulame Vaimu juhatust, võime alati olla õnnelikud oma valikute üle. See kogemus tugevdas minu tunnistust, et Jumal hoolib meist ja Püha Vaim abistab meid meie eludes.