Palve ja rahu

Ühel õhtul oli meil emaga tüli. Enesetunne oli halb ja ma otsustasin palvetada. Olin pahas tujus, ega suutnud olla „vaimsel lainel”, kuid ma teadsin, et palve aitab leevendada mu meelepaha ja vaigistada vaidlusvaimu. Kui ema lahkus toast, hakkasin palvetama. „Kallis Taevane Isa, olen tulnud täna õhtul Sinu ette, sest …” Ei! Avasin silmad ja langetasin käed – see kõlas kuidagi kohmakalt. Alustasin uuesti. „Taevane Isa, mul on vaja …” Ka see polnud see. Tundsin, kuidas Saatan õhutab mind tagant, et ma ei palvetaks ega paluks Taevasel Isal end aidata.

Äkitselt tundsin, et pean ütlema aitäh. Kui olin seda teinud, meenus mulle igasuguseid asju, mille eest oma Taevaisa tänada. Kui olin lõpetanud Tema tänamise, hakkasin arutlema oma probleemi üle.

Seejärel tundsin sisimas imelist rahu, õnnist vaimset kindlustunnet, et meie Taevane Isa ja mu vanemad armastavad mind ning et olen Jumala laps. Palusin emalt andeks ja võtsin vastu tema vabanduse.