Suurim vara

Pühakirjades jutustatakse rikkast noormehest, kes jooksis Jeesuse juurde, põlvitas Ta jalge ette ja küsis Õpetajalt eheda siirusega: „Mis ma pean tegema, et ma igavese elu päriksin?” Vaadanud üle pika käskude loetelu, mida nooruk oli ustavalt pidanud, käskis Jeesus mehel kõik tema asjad ära müüa, tulu vaestele anda, oma risti enda kanda võtta ja Teda järgida. Vaatamata kallitele jalanõudele langes rikka noormehe süda selle söaka juhise tõttu saapasäärde ja ta läks ära kurva meelega, kuna pühakirjade sõnul „tal oli palju vara”¹.

See jutustus on ilmselgelt tähtis hoiatus varanduse kasutamise ja vaeste vajaduste kohta. Kuid lõppkokkuvõttes räägitakse selles loos sellest, kuidas pühenduda kogu südamest täielikult jumalikele kohustustele. Ükskõik, kas meil on varandust või ei ole, peab igaüks meist tulema Kristuse juurde ja olema pühendunud Tema evangeeliumile sama visalt, nagu sellelt noormehelt oodati. Nüüdisaja noorte sõnadega peaksime kuulutama end „sada prossa” pühendunuks.²

C. S. Lewis kujutleb talle iseloomulikult meeldejäävas proosateoses, et Issand võiks öelda meile midagi sarnast: „Ma ei taha ‥ su aega, raha või tööd, [nii nagu] ma tahan sind ennast. [See puu, mida sa pügad.] Ma ei taha siit-sealt oksi ära lõigata, ma tahan terve puu maha raiuda. [Ja see hammas.] Ma ei taha [seda] puurida või plombeerida, vaid välja tõmmata. [Tegelikult ma tahan, et sa annaksid] mulle kogu oma loomulik[u] „mina”. ‥ [Ja] ma annan sulle uue „mina”. Tegelikult annan ma sulle iseenda. Minu tahe saab sinu tahteks.”³

Kõik, kes sel üldkonverentsil kõnelevad, ütlevad mingil viisil seda, mida Kristus ütles sellele rikkale noormehele: „Tulge oma Päästja juurde. Tulge täielikult ja kogu südamest. Võtke oma kuitahes raske rist enda kanda ja järgnege Talle.”⁴ Nad ütlevad seda teadmisega, et Jumala kuningriigis ei saa olla mingit poolikust, ei mingit pealehakkamist ja siis lõpetamist, ei mingit tagasiteed. Neile, kes palusid luba surnud vanema matmiseks või vähemalt pereliikmetega hüvastijätmiseks, vastas Jeesus nõudlikult ja ühemõtteliselt. „Jätke see teiste hooleks,” ütles Ta. „Ükski, kes paneb oma käe adra külge ja vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!”⁵ Kui meilt palutakse midagi rasket, koguni midagi, mis on vastuolus meie südamesoovidega, siis pidage meeles, et truudus, mida Kristuse aatele vannume, peaks olema ülim, millele oma elus pühenduda. Kuigi Jesaja kinnitab, et Kristuse aade on kättesaadav „ilma rahata, ilma hinnata”⁶ – ja seda see on –, peaksime olema T. S. Elioti luulerea järgi valmis, et see maksab „vähemalt niisama palju kui kõik”⁷.

Loomulikult on meil kõigil harjumusi, vigu või minevik, mis ei pruugi lasta meil sukelduda sellesse töösse täie vaimsusega. Kuid Jumal on meie Isa ning Ta oskab erakordselt hästi meie hüljatud patud andestada ja unustada. Võib-olla seetõttu, kuna me anname Talle selle harjutamiseks nii palju võimalusi. Igal juhul võime me kõik saada jumalikku abi just sel tunnil, kui meil tekib tuju oma käitumist muuta. Jumal „muutis [Sauli] südame teiseks”⁸. Hesekiel kutsus kogu iidset Iisraeli üles minevikku eneselt ära heitma ning „valmista[ma] enestele uus süda ja uus vaim”⁹. Alma palus „vägevat muutust”¹⁰, mis avardaks hinge, ja Jeesus ise õpetas, et „kui keegi ei sünni ülalt, ei või ta Jumala riiki näha”¹¹. Võimalus muutuda ja kõrgetasemelisemalt elada on olnud alati ilmselgelt üks neid ande, mille Jumal on andnud neile, kes seda otsivad.

Sõbrad, me leiame praegusel ajal kõiksugu jaotusi ja alajaotusi, rühmi ja alamrühmi, digigrupeeringuid ja poliitilist kuuluvust ning rohkem vaenulikkust, kui peaks iial vaja minema. Ehk peaksime endalt küsima, kas „kõrgemal ja pühamal viisil”¹² elatud elu, nagu president Russell M. Nelson seda sõnastas, on see, mille poole meie võiksime püüelda? Seda tehes oleks hea meelde tuletada oivalist aega Mormoni Raamatus, mil sealsed inimesed endale innukalt sama küsimuse esitasid ja sellele vastasid:

„Ja sündis, et kogu rahva seas üle terve maa ei olnud mingit tülitsemist; ‥ Jumala armastuse pärast, mis elas inimeste südametes.

Ja ei olnud kadetsemist ega riidu ‥ ega mingit himurust; ja tõepoolest ei saanud olla õnnelikumat rahvast kõikide nende inimeste seas, keda Jumala käsi oli loonud.

Ei olnud röövleid ega mõrvareid, ka ei olnud laamanlasi ega mingisuguseid -lasi, vaid kõik nad olid ühes Kristuse lapsed ja Jumala kuningriigi pärijad.

Ja kui õnnistatud nad olid!”¹³

Mis on selle läbimurde võti, mille tulemusena on elu õnnelik ja rahuldust pakkuv? See on põimitud ühte lausesse: „Jumala armastu[s] ‥ elas inimeste südametes.”¹⁴ Kui meie elu, meie omavahelised suhted ja me arvamus kogu inimkonnast on häälestunud Jumala armastusele, kaob igasugune vana vahetegemine, piirav sildistamine ja kunstlik jagunemine ning suureneb rahu. Täpselt nii juhtus meie Mormoni Raamatu näites. Laamanlasi, jaakoblasi, jooseplasi ega soramlasi ei olnud enam. Enam polnud üldse mingisuguseid -lasi. Inimesed võtsid endale ühe, kõigest muust parema identiteedi. Kirjade järgi tunti neid kõiki „Kristuse la[stena]”¹⁵.

Loomulikult räägime me siinkohal esimesest suurest inimperele antud käsust, milleks on armastada Jumalat puhtsüdamlikult, jäägitult ja kompromissitult ehk siis kõigest oma südamest, väest, meelest ja jõust.¹⁶ Selline Jumala armastamine on universumis esimene suur käsk. Kuid esimene suur tõde universumis on see, et Jumal armastab meid just nii – puhtsüdamlikult, jäägitult ja kompromissitult, kõigest oma südamest, väest, meelest ja jõust. Ja kui need Tema ja meie südames olevad jõud vaos hoidmata kohtuvad, leiab aset tõeline vaimse kõlbelise väe plahvatus. Teilhard de Chardin on kirjutanud, et siis „avastab inimene teist korda maailma ajaloos tule”¹⁷.

Siis ja tõepoolest ainult siis võime me tõhusalt pidada teist suurt käsku nii, et see ei ole pealiskaudne ega äraleierdatud. Kui armastame Jumalat piisavalt, et püüda olla Talle täiesti ustav, annab Ta meile võimekuse, suutlikkuse, tahtmise ja võimaluse oma ligimest ja iseennast armastada. Võib-olla saame siis taas öelda: „Ei saanud olla õnnelikumat rahvast kõikide nende inimeste seas, keda Jumala käsi oli loonud.”¹⁸

Vennad ja õed! Ma palvetan, et meil see õnnestuks, milles see rikas noormees vankuma lõi, et me võtaksime Kristuse risti probleemile ja hinnale vaatamata enda kanda, ükskõik kui paljunõudlik see ka poleks. Tunnistan, et kui me tõotame Teda järgida, möödub teerada ühel või teisel viisil kibuvitstest kroonist ja jäigast Rooma ristist. Olgu kuitahes rikas, polnud see noormees siiski piisavalt rikas, et neid sümboleid mitte arvestada, ja seda ei suuda ka meie. Selle ülima varanduse – igavese elu anni õnnistuse saamise valguses on oma Tunnistuse Ülempreestri, Koidutähe, Eestkostja ja Kuninga järgimiseks rajal püsimine küllalt väike palve. Ma tunnistan koos vähe tuntud iidse Amalekiga, et igaüks meist peab „pakku[ma] kogu oma hing[e] ohvriannina temale”¹⁹. Me laulame sellise sihikindla ja vankumatu pühendumusega:

Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.