Väärilisus ei ole laitmatus

Saatsin kord oma tütrele ja väimehele sõnumi, kasutades oma telefonis funktsiooni, mis muudab kõne tekstiks. Ma ütlesin: „Vaata teid kahte. Armastan teid.” Nendeni jõudis sõnum: „Vihkan teid kahte. Armastan veidi.” Kas pole hämmastav, kui kergesti saab positiivset ja heade kavatsustega sõnumit valesti mõista? Nii juhtub mõnikord Jumala sõnumitega meeleparandusest ja väärilisusest.

Mõni saab ekslikult sõnumi, et meeleparandus ja muutused ei ole vajalikud. Jumal aga ütleb, et need on hädavajalikud.¹ Kuid kas ei armasta Jumal meid hoolimata meie puudustest? Loomulikult! Ta armastab meid täiuslikult. Ma armastan oma lapselapsi kõigi nende ebatäiuslikkustega, kuid see ei tähenda, et ma ei tahaks, et nad areneksid ja saaksid inimesteks, kelleks nad võivad saada. Jumal armastab meid sellistena, nagu me oleme, aga ta armastab meid liiga palju, et meid sellisteks jätta.² Surelikkus seisneb Issanda poole kasvamises.³ Kristuse lepitus seisneb justnimelt muutumises. Kristus ei saa mitte ainult meid üles äratada, puhastada, lohutada ja tervendada, vaid selle kõige kaudu saab Ta meid muuta ka Temaga sarnasemaks.⁴

Mõni arvab ekslikult, et meeleparandus on ühekordne sündmus. Jumala sõnum, mida president Russell M. Nelson on õpetanud, kõlab: „Meeleparandus on ‥ protsess.”⁵ Meeleparandus võib võtta aega ja nõuda pidevat pingutust⁶, seega patu hülgamine⁷ ja hoiak, et „meil ei ole enam mingit tahet teha halba, vaid teha pidevalt head”⁸ on midagi, mille poole püüdleme kogu oma elu.⁹

Elu on nagu pikamaareis. Me ei jõua oma sihtpunkti ühe paagitäie kütusega. Me peame pidevalt oma kütusepaaki täitma. Sakramendi võtmine on nagu bensiinijaama sõitmine. Meelt parandades ja lepinguid uuendades tõotame valmisolekut pidada käske ning Jumal ja Kristus õnnistavad meid Püha Vaimuga.¹⁰ Lühidalt öeldes lubame meie oma teekonnal edasi liikuda ning Jumal ja Kristus lubavad paagi uuesti täita.

Mõni saab ekslikult sõnumi, et ta ei ole vääriline evangeeliumis täielikult osalema, sest ei ole halbadest harjumustest täiesti vaba. Jumala sõnum on, et väärilisus ei ole laitmatus.¹¹ Väärilisus on olla aus ja püüdlik. Peame olema ausad Jumala, preesterluse juhtide ja teiste vastu, kes meid armastavad¹², ning peame püüdma pidada Jumala käske ja mitte kunagi alla anda lihtsalt sellepärast, et eksime.¹³ Vanem Bruce C. Hafen ütles, et kristliku loomuse arendamine „nõuab pigem kannatlikkust ja järjekindlust kui laitmatust”¹⁴. Issand on öelnud, et Vaimu annid „on antud kasuks neile, kes mind armastavad ja peavad kinni kõikidest minu käskudest, ja neile, kes püüavad nii teha”.¹⁵

Üks noormees, panen talle nimeks Damon, kirjutas: „Nooruses oli mul probleeme pornograafiaga. Tundsin alati suurt häbi, et ei suutnud sellest üle saada.” Iga kord, kui Damon vea tegi, muutus kahetsusvalu nii tugevaks, et ta pidas end ebavääriliseks saama igasugust Jumala armu, andestust või lisavõimalusi. Ta ütles: „Otsustasin, et väärin ainult seda, et tunnen end kogu aeg halvasti. Arvasin, et Jumal vihkab mind, et ma pole valmis rohkem pingutama ja sellest probleemist lõplikult üle saama. Suutsin hoiduda nädala ja mõnikord isegi kuu, kuid siis langesin taas ja mõtlesin: „Ma ei saa sellest kunagi üle, nii et mis kasu on isegi proovimisest?”

Ühel sellisel madalseisu hetkel ütles Damon oma preesterluse juhile: „Võib-olla peaksin lihtsalt lõpetama kirikus käimise. Mul on kõrini oma silmakirjalikkusest.”

Tema juht vastas: „Sa ei ole silmakirjalik halva harjumuse pärast, millest üritad vabaneda. Oled silmakirjalik, kui seda varjad, selle kohta valetad või proovid end veenda, et Kirikul on probleem nii kõrgete käitumisnormide säilitamisega. Oma tegude suhtes aus olla ja edasiliikumiseks samme astuda ei ole silmakirjalikkus. See on jüngripõli.”¹⁶ See juht tsiteeris vanem Richard G. Scotti, kes õpetas: „Issand vaatab nõrkuste peale teisiti kui mässumeelsusele. ‥ Kui Issand räägib nõrkustest, teeb Ta seda alati halastusega.”¹⁷

See vaatenurk andis Damonile lootust. Ta mõistis, et Jumal ei vaata teda ülevalt ega ütle: „Damonil läks jälle kõik halvasti.” Selle asemel ütles ta ilmselt: „Vaata, kui kaugele Damon on jõudnud.” See noormees lõpetas lõpuks häbi pärast pilgu langetamise või kõrvale vaatamise, et leida vabandusi ja põhjendusi. Ta vaatas üles, et saada jumalikku abi, ja leidis selle.¹⁸

Damon ütles: „Olin varem Jumala poole pöördunud vaid selleks, et andestust paluda, kuid nüüd palusin ka armu – Tema suutlikuks tegevat väge.” [Bible Dictionary, „Grace”]. Ma polnud seda varem teinud. Nüüd kulutan palju vähem aega enda vihkamisele selle pärast, mida mina olen teinud, ja palju rohkem aega Jeesuse armastamisele selle eest, mida Tema on teinud.”

Arvestades seda, kui kaua Damon oli vaevelnud, oli mõttetu ja ebareaalne, et teda abistavad vanemad ja juhid oleksid liiga kiired olnud ütlema „vaata, et seda enam kunagi ei juhtu” või kehtestanud meelevaldselt teatud patust hoidumise standardid, et poissi võiks vääriliseks pidada. Selle asemel alustasid nad väikeste saavutatavate eesmärkidega. Nad loobusid kõik-või-mitte-midagi ootustest ja keskendusid järkjärgulisele kasvule, mis võimaldas Damonil ebaõnnestumiste asemel oma edule tugineda.¹⁹ Nagu orjastatud Limhi rahvast, hakkas ka teda „tasapisi ‥ saatma edu”.²⁰

Vanem D. Todd Christofferson on andnud nõu: „Et tulla toime millegi väga suurega, võib meil olla tarvis selle kallal töötada väikeste igapäevaste hammustuste haaval. ‥ Uute ja tervislike harjumuste kaasamiseks meie olemusse või halbade harjumuste või sõltuvuste ületamiseks on sageli vaja teha jõupingutusi täna ja homme ning siis veel üks päev, võib-olla mitu päeva, isegi kuid ja aastaid. ‥ Kuid me suudame seda teha, sest võime pöörduda Jumala poole ‥ et saada abi, mida me iga päev vajame.”²¹

Nüüd, vennad ja õed, COVID-19 pandeemia pole kellelegi kerge olnud, kuid karantiinipiirangutega seotud isolatsioon on halbade harjumustega võitlejate elu eriti keeruliseks muutnud. Pidage meeles, et muutus on võimalik, meeleparandus on protsess ja väärilisus ei ole laitmatus. Kõige tähtsam on meeles pidada, et Jumal ja Kristus on valmis meid aitama just siin ja praegu.²²

Mõni on ekslikult saanud sõnumi, et Jumal aitab meid alles pärast seda, kui oleme meelt parandanud. Jumala sõnum on, et Ta aitab meil meelt parandada. Tema arm on meile saadaval „hoolimata, kus me kuulekuse rajal asume”²³. Vanem Dieter F. Uchtdorf ütles: „Jumal ei vaja laitmatuid inimesi. Ta otsib neid, kes annavad oma südame ja teenistusvalmi meele [vt ÕL 64:34], ning teeb nad täiuslikuks Kristuses [vt Mn 10:32–33].”²⁴

Lõhenenud ja pingelised suhted on nii paljudele haiget teinud, et neil on raske uskuda, et Jumal on kaastundlik ja pikameelne. Neil on raske näha Jumalat sellisena, nagu Ta on: armastava Isana, kes aitab meid meie vajadustes²⁵ ja teab, kuidas anda „häid ande neile, kes temalt paluvad”.²⁶ Tema arm ei ole ainult autasu väärilistele. See on jumalik abi, millega Ta aitab meil saada vääriliseks. See pole ainult tasu õigemeelsetele. See on „väe and”, mille Ta annab, et võiksime saada õigemeelseks.²⁷ Me mitte ainult ei liigu Jumala ja Kristuse poole. Me kõnnime koos nendega.²⁸

Kogu Kirikus kordavad noored Noorte Naiste ja Aaroni preesterluse kvoorumi juhtmõtteid. Uus-Meremaalt Hispaaniani, Etioopiast Jaapanini kordavad noored naised: „Ma [hindan] meeleparanduse andi.” Tšiilist Guatemalani kuni Moronini Utah’s ütlevad noored mehed: „Kui püüan teenida, rakendada usku, parandada meelt ja iga päev paremaks saada, siis saan templiõnnistuste ja evangeeliumi kestva rõõmu osaliseks.”

Ma luban, et need õnnistused ja et rõõm on tõelised ja kõigi nende käeulatuses, kes peavad kõiki käske ja „kes püüavad nii teha”.²⁹ Kui tunnete, et olete liiga palju kordi läbi kukkunud, et veelkord proovida, siis pidage meeles, et Kristuse lepitus ja arm, mille see võimalikuks teeb, on tõelised.³⁰ „[Tema] halastuse käsivars on sirutatud teie poole.”³¹ Teid armastatakse täna, 20 aasta pärast ja igavesti. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.