Üldkonverents
Jumala armastus: kõige rõõmustavam hingele
2021. a sügisene üldkonverents


Jumala armastus: kõige rõõmustavam hingele

Jumala armastust ei näita meie elus valitsevad olud, vaid see, et Ta meie elus kohal on.

Vennad ja õed! Kas te teate, kui täielikult Jumal, meie Taevane Isa, teid armastab? Kas olete tundnud Ta armastust oma hinge põhjas?

Teadmine ja mõistmine, kui täielikult teid Jumala lapsena armastatakse, muudab kõike. See muudab teie arvamust endast, kui peaksite eksima. See muudab teie enesetunnet, kui juhtub midagi rasket. See muudab teie suhtumist Jumala käskudesse. See muudab teie suhtumist teistesse ja oma suutlikkusse midagi muuta.

Vanem Jeffrey R. Holland on õpetanud: „Esimene suur käsk kogu igavikus on armastada Jumalat kõigest oma südamest, väest, meelest ja jõust. Kuid esimene suur tõde kogu igavikus on see, et Jumal meid kogu oma südamest, väest, meelest ja jõust armastab.”1

Kuidas saaks igaüks meist seda suurt igavikulist tõde oma hinge põhjas teada?

Prohvet Nefile näidati nägemuses vägevaimat tõendit Jumala armastuse kohta. Silmitsenud elupuud, palus Nefi selle tõlgendust. Vastuses näitas ingel Nefile linna, ema ja lapsukest. Kui Nefi seda Naatsareti linna vaatas ja nägi õigemeelset ema Maarjat Jeesuslast käte vahel hoidmas, teatas ingel: „Vaata Jumala Talle, jah, tõepoolest Igavese Isa Poega!”2

Nefi mõistis tol pühal hetkel, et Päästja sünniga näitas Jumal oma puhast ja täielikku armastust. Ta tunnistas, et Jumala armastus „valgub laiali inimlaste südameis”3.

Kujutis
Elupuu

Võime ette kujutada, kuidas elupuust valgusena kiirguv Jumala armastus üle kogu maa inimlaste südamesse valgub. Jumala valgus ja armastus läbistavad kõik Tema loodu.4

Vahel arvame ekslikult, et võime tunda Jumala armastust vaid siis, kui oleme järgnenud raudkäsipuule ja vilja maitsnud. Kuid Jumala armastust ei tunne vaid puu juurde tulijad, vaid see ongi see vägi, mis motiveerib meid seda puud otsima.

„Mispärast, see on kõikidest asjadest kõige ihaldusväärsem,” õpetas Nefi, ning ingel hüüatas: „Jah, ja kõige rõõmustavam hingele.”5

Kakskümmend aastat tagasi lahkus üks mu armas pereliige Kirikust. Paljud ta küsimused olid vastamata. Ta usulepöördunud naine jäi usule truuks. Nad tegid kõvasti tööd, et tekkinud erinevuste kiuste oma abielu koos hoida.

Möödunud aastal pani see mees Kiriku kohta kirja kolm küsimust, millega tal tal oli raske leppida, ja saatis need kahele abielupaarile, kes olid mitu aastat tema sõbrad olnud. Ta palus neil küsimuste üle järele mõelda ning siis õhtusöögile tulla ja oma mõtteid jagada.

Kui sõbrad olid külas käinud, läks ta oma tuppa ja asus ühe projekti kallale. Tema meeles mõlkusid ennekõike õhtune jutuajamine ja armastus, mida ta sõbrad tema vastu üles näitasid. Ta kirjutas hiljem, et oli sunnitud töö lõpetama. Ta ütles: „Mu hinge täitis ere valgus. ‥ Selline sügav valgustatuse tunne oli mulle tuttav, kuid antud juhul kasvas see varasemast üha tugevamaks ja kestis mitu minutit. Istusin vaikselt selle tunde lummuses. Mõistsin, et see oli see, kuidas Jumal mulle oma armastust ilmutas. ‥ Mul tekkis vaimne mulje, et võiksin kirikusse naasta ja oma sealse tegevuse kaudu seda Jumala armastust väljendada.”

Seejärel mõtiskles ta oma küsimuste üle. Tal tekkis tunne, et Jumal austas tema küsimusi, ja et selgete vastuste puudumine ei peaks takistama tal edasi liikuda.6 Ta peaks jagama Jumala armastust kõigiga, kuigi tema küsimused võisid edasi olla vastuseta. Tekkinud mulje ajel tegutsedes tundis ta sugulust Joseph Smithiga, kes märkis pärast oma esimest nägemust: „Mu hing täitus armastusega ja võisin päevade kaupa suurt rõõmu tunda.”7

Tähelepanuväärsel kombel sai see pereliige endale juba mõne kuu pärast sama kutse, mis tal oli ka 20 aastat tagasi olnud. Esimest korda oli ta täitnud selles kutses oma ülesandeid Kiriku kohusetundliku liikmena. Nüüd polnud enam küsimus selles, „kuidas seda kutset täita”, vaid „kuidas teenimise kaudu Jumala armastust näidata”. Selline uus lähenemine pani teda tunnetama oma kutses igakülgselt rõõmu, tähenduslikkust ja eesmärki.

Õed ja vennad, kuidas saame meie vastu võtta Jumala armastuse muutvat väge? Prohvet Mormon kutsub meid „palu[ma] Isa kogu südame jõuga, et te võiksite täituda selle armastusega, mida ta on andnud kõigile, kes on tema Poja, Jeesuse Kristuse tõelised järgijad”8. Mormon ei palu meil ainuüksi palvetada, et võiksime täituda Tema armastusega teiste vastu, vaid palvetada, et tunda Jumala puhast armastust iseenda vastu.9

Kui võtame vastu Tema armastuse, leiame suuremat rõõmu püüdlustes armastada ja teenida nii nagu Tema, et meist võiksid saada „tema Poja, Jeesuse Kristuse tõelised järgijad”.10

Jumala armastust ei näita meie elus valitsevad olud, vaid see, et Ta meie elus kohal on. Me tunneme Tema armastust, kui saame jõudu, mis ületab meie endi jõu, ja kui Tema Vaim toob rahu, tröösti ja juhatust. Mõnikord võib olla raske Tema armastust tunda. Võime palvetada, et meie silmad avaneksid, et näha Tema kätt meie elus, ja näha Tema armastust Tema loomingu ilus.

Me hakkame mõistma Päästja armastust meie vastu, kui mõtiskleme Tema elu ja lõpmatu ohverduse üle. Me laulame aupaklikult Eliza R. Snow laulu sõnu: „Ta vabal tahtel valas verd, tõi ohvrit hinnalist.”11 Jeesuse alandlikkus meie eest kannatades langeb meie hingele ning avab me südame, et Tema käest andestust otsida, ja täidab meid sooviga Tema moodi elada.12

President Russell M. Nelson on kirjutanud: „Mida enam pühendume oma elu Tema oma järgi kavandama, seda puhtamaks ja jumalikumaks muutub meie armastus.”13

Meie poeg ütles kord: „Kui ma olin 11-aastane, otsustasime sõpradega end õpetaja eest ära peita ja Algühingu tunni algusest puududa. Kui lõpuks tundi läksime, siis meie üllatuseks tervitas õpetaja meid soojalt. Seejärel tegi ta südamliku palve, milles tänas siiralt Issandat, et olime otsustanud oma vabast tahtest tol päeval tundi tulla. Ma ei mäleta, millest õppetunnis räägiti, ega mäleta isegi meie õpetaja nime, kuid praegu, oma kolmkümmend aastat hiljem, olen ma ikka veel liigutatud puhtast armastusest, mida ta tol päeval minu vastu üles näitas.”

Täheldasin jumalikku armastust, kui viis aastat tagasi ühes Venemaa Algühingus osalesin. Nägin, kuidas üks ustav õde kahe lapse ees põlvitas ja neile tunnistas, et Jeesus oleks kannatanud ja surnud ka ainuüksi nende eest, kui nad ainsana maa peal elaksid.

Tunnistan, et meie Issand ja Päästja suri tõepoolest meist igaühe eest. Seeläbi väljendas Ta oma piiritut armastust meie ja oma Isa vastu.

„Mu Lunastaja elab, tean. Mis lohutust se’st kõigest saan! ‥ [Me] õnnistuseks elab Ta.”14

Avagem oma süda, et võtta vastu see puhas armastus, mis Jumalal on meie vastu, ja seejärel jagagem Tema armastust teistega kõiges, mida teeme ja oleme. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.

Viited

  1. Jeffrey R. Holland. Homme teeb Jehoova teie keskel imetegusid. – 2016. a kevadine üldkonverents.

  2. 1Ne 11:21.

  3. 1Ne 11:22; rõhutus lisatud.

  4. Vt ÕL 88:13.

  5. 1Ne 11:22, 23.

  6. Vt 1Ne 11:17.

  7. Joseph Smithi tsitaat, Karen Lynn Davidson ja teised, toim, The Joseph Smith Papers, Histories, Volume 1: Joseph Smith Histories, 1832–1844 (2012), lk 13.

  8. Mn 7:48.

  9. Vt Neill F. Marriott. Jumalas püsimine ja murtud müüride parandamine. – 2017. a sügisene üldkonverents: „Elu surelikkusele eelnenud armastavas maailmas võis tekitada meis igatsust tõelise kestva armastuse järele siin maa peal. Meid on loodud jumalikult armastama ja armastatud olema ning sügavaim armastus tuleb, kui oleme Jumalaga üks.”

  10. Mn 7:48.

  11. See tarkus suur ja armastus. – Kiriku lauluraamat, lk 121.

  12. Vt Linda S. Reeves. Meile lubatud õnnistuste vääriline. – 2015. a sügisene üldkonverents: „Ma usun, et kui me suudaksime iga päev pidada meeles ja tunda ära armastuse sügavust, mida Taevane Isa ja Päästja meie vastu tunnevad, oleksime valmis tegema kõike, mida nad paluvad, et taas nende juures tagasi olla.”

  13. Russell M. Nelson. Divine Love. – Liahona, veebr 2003, lk 17;

  14. Mu Lunastaja elab, tean. – Kiriku lauluraamat, nr 84.