Pea meeles oma kannatavaid pühasid, oo meie Jumal

Taevase Isa õnneplaan sisaldab surelikkuse kogemust, kus kõik Tema lapsed pannakse proovile ja seisavad silmitsi katsumustega.¹ Viis aastat tagasi diagnoositi mul vähk. Olen tundnud ja tunnen siiani neid operatsioonide, kiiritusravi ja ravimite kõrvalmõjude füüsilisi valusid. Piinavate unetute ööde ajal olen emotsionaalselt palju kannatanud. Meditsiinistatistika näitab, et tõenäoliselt lahkun mina surelikkusest varem, kui olin kunagi arvanud, jättes pere, kes on minu jaoks kõige olulisem, mõneks ajaks maha.

Olenemata sellest, kus te elate, olete oma elus kogenud, kogete praegu või kunagi tulevikus mitmesuguste katsumuste ja surelike nõrkuste tagajärjel füüsilisi või emotsionaalseid kannatusi.

Füüsilised kannatused võivad tuleneda loomulikust vananemisest, ootamatutest haigustest ja juhuslikest õnnetustest; näljast või kodutusest; või väärkohtlemisest, vägivallast ja sõjast.

Emotsionaalsed kannatused võivad tekkida ärevusest või depressioonist; abikaasa, vanema või usaldusväärse juhi poolsest reetmisest; probleemidest tööl või rahaasjades; ebaõiglasest kriitikast; sõprade, laste või teiste pereliikmete valikutest; igasugusest väärkohtlemisest; täitumata unistustest abielluda või lapsi saada; lähedaste raskest haigusest või ootamatust surmast; ja nii paljudest teistest allikatest.

Kuidas te suudate taluda kordumatuid ja mõnikord kurnavaid kannatusi, millega me kõik silmitsi seisame?

Õnneks võib leida lootust Jeesuse Kristuse evangeeliumis ja lootus võib olla ka osa teie elust. Täna jagan nelja lootust andvat põhimõtet, mis tulenevad pühakirjadest, prohvetlikest õpetustest, paljudest teenimiskülastustest ja minu isiklikest jätkuvatest terviseprobleemidest. Need põhimõtted on ühtaegu kõigile kohaldatavad ja sügavalt isiklikud.

Esiteks, kannatused ei tähenda, et Jumal pole teie eluga rahul. Kaks tuhat aastat tagasi nägid Jeesuse jüngrid templi juures pimedat meest ja küsisid: „Rabi, kes on pattu teinud, kas tema või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?”

Tundub, et tema jüngrid olid eksiarvamusel, nagu ka tänapäeval liiga paljud inimesed, et kõik raskused ja kannatused elus on patu tagajärg. Kuid Päästja vastas: „Ei ole tema pattu teinud ega ta vanemad, vaid et Jumala teod saaksid temas avalikuks.”²

Jumala töö on tuua meile surematus ja igavene elu.³ Kuid kuidas saavad katsumused ja kannatused – eriti kannatused, mida on põhjustanud teise inimese pahelised valikud⁴ – lõpuks Jumala tööd edendada?

Issand ütles oma lepingurahvale: „Ma olen sind sulatanud, ‥ ma olen sind proovinud viletsuse ahjus.” ⁵ Ükskõik, mis teie kannatusi põhjustab, võib teie armastav Taevane Isa kasutada neid teie hinge puhastamiseks.⁶ Puhastatud hing suudab kanda teiste koormaid tõelise empaatia ja kaastundega.⁷ Puhastatud hinged, kes tulevad „suurest viletsusest”, on valmistatud elama rõõmsalt Jumala juures igavesti ja „Jumal pühib ära kõik pisarad nende silmist”.⁸

Teiseks, Taevane Isa on teie kannatustest isiklikult teadlik. Keset katsumusi võime ekslikult arvata, et Jumal on kaugel ja ega hooli meie valust. Isegi prohvet Joseph Smith väljendas seda tunnet, kui oli elu madalseisus. Kui ta oli Liberty vanglas ajal, mil tuhandeid viimse aja pühasid oma kodudest välja aeti, otsis Joseph palve kaudu mõistmist: „Oo Jumal, kus sa oled? Ja kus on telk, mis varjab sinu peidupaika?” Ta lõpetas oma anumise sõnadega: „Pea meeles oma kannatavaid pühasid, oo meie Jumal.”⁹

Issanda vastus tõi lohutust Josephile ja kõigile, kes kannatavad:

„Mu poeg, rahu sinu hingele; sinu vaev ja sinu kannatused on vaid viivuks;

ja seejärel, kui te peate hästi vastu, ülendab Jumal teid kõrgele.”¹⁰

Paljud kannatavad pühad on minuga jaganud, kuidas nad katsumuste ajal Jumala armastust tundsid. Mäletan eredalt ühte isiklikku kogemust võitluses vähkkasvajaga, kui arstid ei olnud veel mu tugevate valude põhjust diagnoosinud. Istusin koos oma naisega ja kavatsesin rutiinselt söögipalve öelda. Selle asemel ei suutnud ma muud kui lihtsalt nutta: „Taevane Isa, palun aita mind. Ma olen nii haige.” Järgmised 20 kuni 30 sekundit olin ümbritsetud Tema armastusest. Mulle ei avaldatud minu haiguse põhjust, ei öeldud, kuidas see kõik lõpeb, ega leevendatud minu valu. Ma tundsin vaid Tema puhast armastust ja sellest piisas ja piisab ka praegu.

Tunnistan, et meie Taevane Isa, kes märkab isegi ühe varblase langemist, on teie kannatustest teadlik.¹¹

Kolmandaks pakub Jeesus Kristus oma suutlikuks tegevat väge, mis annab teile jõudu oma kannatusi hästi taluda. See suutlikus tegev vägi on võimalik tänu Tema lepitusele.¹² Kardan, et liiga paljud kiriku liikmed arvavad, et kui nad on vaid veidi tugevamad, saavad nad ise kannatustest üle. Niimoodi on raske elada. Teie ajutist tugevust ei saa kunagi võrrelda Päästja lõputu jõuvaruga, mis tugevdab teie hinge.¹³

Mormoni Raamat õpetab, et Jeesus Kristus „võtab enda peale” meie valud, haigused ja jõuetused, et Ta võiks meid aidata.¹⁴ Kuidas saaksite ammutada väge, mida Jeesus Kristus pakub, et teid kannatuste ajal aidata ja tugevdada? Et seda teha, peate siduma ennast Päästjaga, pidades kinni lepingutest, mida olete Temaga sõlminud. Me sõlmime neid lepinguid preesterluse talituste kaudu.¹⁵

Alma rahvas sõlmis ristimislepingu. Hiljem kannatasid nad orjuses ja neil keelati avalikult Jumalat kummardada või isegi valjuhäälselt palvetada. Ometi pidasid nad oma lepinguid nii hästi, kui suutsid, oma südames vaikselt Jumala poole hüüdes. Selle tulemusel tuli jumalik vägi. „Issand andis neile jõudu, nii et nad jaksasid vaevata kanda oma koormaid.”¹⁶

Meie ajal kutsub Päästja: „Vaadake minu poole igas oma mõttes; ärge kahelge, ärge kartke.”¹⁷ Kui me peame oma sakramendilepingut, milles lubame Teda alati meeles pidada, lubab Ta, et Tema Vaim on meiega. Tema Vaim annab meile jõudu katsumustes vastu pidada ja teha seda, mida me üksi ei suuda. Vaim võib meid terveks teha, kuigi, nagu õpetas president James E. Faust: „Osa sellest tervenemisest võib leida aset teises maailmas.”¹⁸

Meid on samuti õnnistatud templilepingute ja -talitustega, milles „avaldub ‥ jumalikkuse vägi”.¹⁹ Käisin külas naisel, kes oli kaotanud kohutavas õnnetuses teismelise tütre ja hiljem oma abikaasa, kes suri vähki. Küsisin, kuidas ta suutis sellist kaotust ja kannatusi taluda. Ta vastas, et sai jõudu templis regulaarse jumalakummardamise käigus saadud vaimsest kinnitusest igavese perekonna kohta. Nagu lubatud, olid Issanda koja talitused relvastanud ta Jumala väega.²⁰

Neljandaks, otsustage leida iga päev rõõmu. Inimesed, kes kannatavad, tunnevad sageli, et öö venib pikale ja päevavalgust ei tule kunagi. Te võite vabalt nutta.²¹ Kui aga leiate ennast pimedates kannatusteöödes, siis kui valite usu, võite ärgata rõõmustamise eredasse hommikusse.²²

Näiteks käisin ma vaatamas üht noort vähiravi saavat ema, kes hoolimata valust ja puuduvatest juustest oma toolil majesteetlikult naeratas. Kohtasin keskealist abielupaari, kes teenisid rõõmsalt noortejuhtidena, kuigi neil ei õnnestunud endal lapsi saada. Istusin koos ühe armasa naisega – noore vanaema,ema ja abikaasaga – kes pidi mõne päeva pärast surema; ometi oli pere pisarate keskel naeru ja rõõmsaid meenutusi.

Need kannatavad pühad on eeskujuks sellest, mida president Russell M. Nelson on õpetanud:

„Meie rõõmul on vähe pistmist meie elus valitseva olukorraga, küll aga on see seotud sellega, millele elus tähelepanu pöörame.

Kui meie tähelepanu keskmes on Jumala päästmisplaan, ‥ Jeesus Kristus ja Tema evangeelium, võime tunda rõõmu vaatamata sellele, mis meie elus aset leiab – või aset ei leia.”²³

Ma tunnistan,²⁴ et meie Taevane Isa mäletab oma kannatavaid pühasid, armastab teid ja on teist isiklikult teadlik. Meie Päästja teab, mida te tunnete. „Tõepoolest ta on kannatanud meie südamevalusid ja kandnud meie muresid.”²⁵ Ma tean, kui selle õnnistuse igapäevane vastuvõtja,²⁶ et lepingute pidamine avab Jeesuse Kristuse lepitusohvri väe, et anda jõudu ja isegi rõõmu teile, kes te kannatate.

Kõigile, kes te kannatate: „Andku Jumal teile, et teie koormad oleksid Tema Poja üle rõõmustades kerged.”²⁷ Jeesuse Kristuse nimel, aamen.