Vaata kaugemale tee peale
Kõige tähtsamatele asjadele keskendumine – eriti nendele asjadele, mis on „kaugemal tee peal”, nendele igavikulistele asjadele – on võti sellest elust läbi manööverdamiseks.
15-aastaselt sain piiratud juhtimisõigusega load, mis lubasid mul autoga sõita, kui üks vanematest on minuga. Kui isa küsis, kas ma tahaksin sõitma minna, olin vaimustuses.
Ta sõitis paar miili linna äärealadele pikale sirgele kaherealisele teele, mida kasutati vähe – see oli tõenäoliselt ainus koht, kus isa end turvaliselt tundis. Ta peatas auto ja me vahetasime istekohti. Ta juhendas mind veidi ja ütles siis: „Hakka vaikselt sõitma ja sõida, kuni ma käsin sul peatuda.”
Täitsin tema käsklusi täpselt. Kuid umbes 60 sekundi pärast ütles ta: „Poeg, peata auto. Sa ajad mind iiveldama. Sa vingerdad mööda teed. Kuhu sa vaatad?” küsis ta.
Mõningase ärevusega vastasin: „Ma vaatan teed.”
Siis ütles isa: „Ma jälgin sinu silmi ja sa vaatad ainult otse auto kapoti ette. Kui sa vaatad ainult seda, mis on otse sinu ees, ei hakka sa kunagi sirgelt sõitma.” Siis rõhutas ta: „Vaata kaugemale tee peale. See aitab sul sirgelt sõita.”
15-aastasena arvasin, et see oli hea sõidutund. Nüüdseks olen aru saanud, et see oli ka suurepärane õppetund eluks. Keskendumine kõige tähtsamatele asjadele – eriti nendele asjadele, mis on „kaugemal tee peal”, nendele igavikulistele asjadele – on võti sellest elust läbi manööverdamiseks.
Ühel puhul soovis Päästja üksi olla ja läks „üles mäele üksinda palvetama”.1 Ta saatis oma jüngrid ära, andes neile juhised üle mere sõita. Öösel pimedas sattusid jüngrid paadiga metsiku tormi kätte. Jeesus tõttas neile appi, kuid väga ebatavalisel viisil. Pühakirjades on kirjutatud: „Aga neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde, kõndides merel.”2 Teda nähes hakkasid mehed kartma, sest arvasid, et neile läheneb mingi tont või vaim. Jeesus, tunnetades nende ärevust ja soovides rahustada nende meelt ja südant, hüüdis neile: „Olge julged, mina olen see, ärge kartke!”3
Peetrus ei tundnud ainult kergendust, vaid ka julgustust. Alati julge ja sageli tormakas Peetrus kostis Jeesusele: „Issand, kui sina oled, siis käsi mind tulla enese juurde vee peale!”4 Jeesus vastas oma tuttava ja ajatu kutsega: „Tule!”5
Peetrus, keda see võimalus kindlasti vaimustas, ronis paadist välja mitte vette, vaid vee peale. Senikaua kui ta keskendus Päästjale, suutis ta teha võimatut ja vee peal kõndida. Esialgu ei häirinud torm Peetrust. „Aga nähes tuult”6, lõi ta kartma ja kaotas fookuse. Hirm naasis. Siis tema usk vähenes ja ta hakkas vajuma. „Issand, päästa mind!”7 Päästja, kes on alati innukas päästma, sirutas käe ja tõmbas ta välja.
Sellest imelisest loost on palju õppida, kuid mainin kolme õppetundi.
Keskenduge Kristusele
Esimene õppetund: keskenduge Jeesusele Kristusele. Senikaua kui Peetrus keskendus Jeesusele, sai ta vee peal kõndida. Torm, lained ja tuul ei suutnud teda takistada, senikaua kui ta keskendus Päästjale.
Meie lõppeesmärgi mõistmine aitab meil kindlaks teha, millele peaksime keskenduma. Me ei saa edukalt võistelda ilma eesmärki teadmata, samuti ei saa me elada sisukat elu, teadmata selle eesmärki. Üks Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi suurtest õnnistustest on see, et see vastab muu hulgas küsimusele „Mis on elu eesmärk?” „Meie eesmärgiks selles elus on tunda rõõmu ja valmistuda naasma Jumala juurde.”8 Meelespidamine, et oleme siin maa peal valmistumaks pöörduma tagasi elama koos Jumalaga, aitab meil keskenduda asjadele, mis viivad meid Kristuse juurde.
Kristusele keskendumine nõuab distsipliini, eriti väikeste ja lihtsate vaimsete harjumuste puhul, mis aitavad meil paremaks jüngriks saada. Ilma distsipliinita ei saa Teda järgida.
Meie fookus Kristusele muutub selgemaks, kui vaatame kaugemale tee peale, kus me tahame olla ja kelleks me tahame saada, ning seejärel leiame iga päev aega nende asjade tegemiseks, mis aitavad meil sinna jõuda. Kristusele keskendumine võib meie otsuseid lihtsustada ja anda juhiseid selle kohta, kuidas saaksime oma aega ja ressursse kõige paremini kulutada.
Kuigi on palju asju, mis on meie tähelepanu väärt, õpime Peetruse eeskujust, kui oluline on hoida Kristus alati oma tähelepanu keskpunktis. Ainult Kristuse kaudu saame naasta elama Jumala juurde. Me loodame Kristuse armule, kui püüame saada Tema-sarnaseks ning vajaka jäädes otsime Tema andestust ja tugevdavat väge.
Hoiduge segajatest
Teine õppetund: hoiduge segajatest. Kui Peetrus pööras tähelepanu Jeesuselt eemale, tuulele ja lainetele, mis tema jalge ees möllasid, hakkas ta vajuma.
„Kapoti ees” on palju asju, mis võivad meid häirida keskendumast Kristusele ja igavestele asjadele, mis on „kaugemal tee peal”. Saatan on suur tähelepanu kõrvalejuhtija. Me õpime Lehhi unenäost, et hääled suurest ja ruumikast hoonest võivad meid meelitada asjade juurde, mis juhivad meid kõrvale Jumala juurde naasimise kursilt.9
Kuid on ka teisi vähem ilmseid segajaid, mis võivad olla sama ohtlikud. Nagu öeldakse: „Kurjuse võiduks läheb vaja vaid heade inimeste tegevusetust.” Vastane töötab kindlameelselt heade inimeste tegevusetuse nimel või vähemalt paneb nad raiskama aega asjadele, mis juhivad neid eemale kõrgete eesmärkide juurest. Näiteks võib mõni asi, mis on mõõdukas koguses heaks ajaviiteks, muutuda enesedistsipliini puudumisel ebatervislikuks segajaks. Vastane mõistab, et segajad ei pea olema halvad ega ebamoraalsed selleks, et need oleksid tõhusad.
Me võime saada abi
Kolmas õppetund: me võime saada abi. Kui Peetrus hakkas vette vajuma, hüüdis ta: „„Issand, päästa mind.” Ja Jeesus sirutas sedamaid oma käe ja haaras temast kinni.”10 Kui me leiame end vajumas, kui seisame silmitsi katsumusega või kui me eksime, siis võib Ta ka meid aidata.
Ahastuses või katsumuses võite minusarnaselt loota, et hädast päästmine toimub kohe. Kuid pidage meeles, et Päästja tuli apostlitele appi neljandal öövahikorral – pärast seda, kui nad olid suurema osa ööst tormi käes vaevelnud.11 Võime palvetada, et kui abi ei tule kohe, tuleks see vähemalt teisel või isegi kolmandal öövahikorral. Kui peame ootama, võite olla kindel, et Päästja on alati valves ega lase meid rohkem kiusata, kui me kanda suudame.12 Neile, kes ootavad neljanda öövahikorra ajal, võib-olla ikka veel kannatuste keskel, ärge kaotage lootust. Ustavaid aidatakse alati, olgu siis surelikkuses või igavikes.
Mõnikord hakkame vajuma oma vigade ja üleastumiste tõttu. Kui te vajute nendel põhjustel, siis tehke rõõmus valik ja parandage meelt.13 Usun, et vähesed asjad pakuvad Päästjale rohkem rõõmu kui nende päästmine, kes Temasse pöörduvad või Tema juurde naasevad.14 Pühakirjad on täis lugusid inimestest, kes olid kord langenud ja eksinud, kuid kes parandasid meelt ja said kindlaks oma usus Kristusesse. Arvan, et need lood on pühakirjades, tuletamaks meile meelde, et Päästja armastus meie vastu ja Tema vägi meid lunastada on lõpmatu. Kui me meelt parandame, ei tunne ainult Päästja rõõmu, vaid ka meie saame suure rõõmu osaliseks.
Kokkuvõte
Kutsun teid üles vaatama kaugemale tee peale ja keskenduma nendele asjadele, mis on tõeliselt olulised. Hoidkem Kristust oma tähelepanu keskpunktis. Keset kõiki segajaid, asju meie „kapoti ees” ja meid ümbritsevaid keeristorme, tunnistan ma, et Jeesus on meie Päästja, meie Lunastaja ja Aitaja. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.