Vaimsest tervisest rääkides

Kuigi meie pere on rõõmsalt lepingurajal käies rikkalikke õnnistusi nautinud, oleme seisnud silmitsi ka ülikõrgete mägedega. Soovin jagada väga isiklikke kogemusi seoses psüühiliste haigustega. Siia alla käivad kliiniline depressioon, paanikahäire, bipolaarne häire, ATH ja mõnikord nende kõigi kombinatsioon. Jagan neid helli kogemusi asjaosaliste loal.

Olen kohanud oma teenimistöö ajal sadu sarnaste kogemustega inimesi ja peresid. Mõtisklen vahel, kas pühakirjades mainitud maad kattev laastav haigus hõlmab ka psüühikahäireid.¹ Need haigused on üleilmsed, hõlmavad kõiki maailmajagusid ja kultuure ning puudutavad kõiki – noori ja vanu, rikkaid ja vaeseid. Kiriku liikmed pole mingid erandid.

Samal ajal ütleb meie õpetus, et me püüaksime saada Jeesuse Kristuse sarnaseks ja Temas täiuslikuks. Meie lapsed laulavad: „Kui Jeesus ma olla püüan.”² Igatseme olla täiuslikud, just nagu meie Taevane Isa ja Jeesus Kristus on täiuslikud.³ Kuna psüühiline haigus häirib seda, milline täiuslikkus meie arvates välja näeb, peetakse seda liiga sageli tabuks. Selle tagajärjel esineb liiga palju teadmatust, liiga palju vaikset kannatamist ja liiga palju meeleheidet. Paljud, kes tunnevad end ülekoormatuna, kuna nad ei vasta tajutud standarditele, usuvad ekslikult, et neil pole Kirikus kohta.

Sellise pettekujutelmaga võitlemiseks on oluline meeles pidada järgmist: „Päästja armastab kõiki oma Isa lapsi. Ta mõistab täielikult paljudele osaks saanud valu ja raskusi, kes arvukate psüühikahäiretega elavad. Ta kannatas „kõiksugu valusid ja kannatusi ja kiusatusi; ‥ võt[tes] enda peale oma rahva valud ja haigused” (Al 7:11; rõhutus lisatud; vt ka Hb 4:15–16; 2Ne 9:21). Kuna Ta mõistab kõiki kannatusi, teab Ta, kuidas „parandada murest murtuid” (Lk 4:18; vt ka Js 49:13–16).”⁴ Raskused osutavad sageli vajadusele lisaabivahendite ja -toetuse järele ega ole iseloomuvead.

Lubage mul jagada, mida ma täheldasin, kui meie perele said osaks katsumused.

Esiteks leinavad paljud koos meiega. Nad ei mõista meid hukka. Tõsiste paanikahoogude, ärevuse ja depressiooni tagajärjel naasis meie poeg misjonilt juba nelja nädala pärast. Vanematena oli meil raske pettumuse ja kurbusega toime tulla, kuna olime nii väga tema edu eest palvetanud. Kõigi vanemate sarnaselt tahame ka meie, et meie lastel läheks hästi ja et nad oleksid õnnelikud. Misjon pidi olema meie poja jaoks tähtis verstapost. Ühtlasi keerles meil peas mõte, mida küll teised arvavad.

Me ei teadnud, et kojutulek oli meie poja enda jaoks veel tohutult põrmustavam. Teadke, et ta armastas Issandat ja tahtis teenida, kuid talle arusaamatutel põhjusel ei suutnud ta seda. Ta leidis end peagi täiesti lootusetuna, sügava süütundega võitlemas. Ta ei tundnud end enam aktsepteerituna, vaid oli vaimselt tuim. Tema peas keerlesid korduvad surmamõtted.

Sellises mõistusevastases seisundis uskus meie poeg, et tal ei jää üle muud, kui endalt elu võtta. Teda päästsid Püha Vaim ja terve leegion ingleid nii siin kui sealpool eesriiet.

Samal ajal, kui ta oma elu eest võitles ja meil oli tohutult raske aeg, tegid meie lähisugulased, koguduse juhid, liikmed ja sõbrad meie toetamiseks ja teenimiseks kaugelt enam, kui oodata oskasime.

Ma pole iial tundnud sellist armastusetulva. Ma pole iial tunnetanud nii vägevalt ja isiklikult, mida tähendab tröösti vajavate trööstimine. Meie pere on sellise tulva eest igavesti tänulik.

Ma ei suuda kirjeldada kõiki neid arvukaid imesid, mis nende sündmustega kaasnesid. Me oleme tänulikud, et meie poeg jäi ellu, kuid tervenemiseks ja arusaamiseks, et teda armastatakse, hinnatakse ja vajatakse, on kulunud kaua aega ning palju meditsiinilist, teraapilist ja vaimset abi.

Ma mõistan, et kõik sarnased juhtumid ei lõpe samamoodi. Kurvastan koos nendega, kes on neile armsad inimesed liiga vara kaotanud ning kel on jäänud alles vaid lein ja vastamata küsimused.

Minu järgmine täheldus on see, et vanematel võib olla raske oma laste heitlust ära tunda, kuid me peame ennast harima. Kuidas teha vahet tavapärase arengu ja haigusnähtudega kaasnevate raskuste vahel? Vanematena on meil püha ülesanne aidata oma lastel eluraskustest läbi tulla, kuid samal ajal on vaid vähesed meist vaimse tervise asjatundjad. Sellest hoolimata peame oma laste eest hoolitsema ja aitama neil õppida, kuidas oma siiraste jõupingutustega rahule jääda, kui nad õigetele ootustele vastata püüavad. Oma isiklike vajakajäämiste põhjal teab igaüks meist, et vaimne areng on kestev protsess.

Me mõistame nüüd, et „hingeliseks ja vaimseks heaoluks puudub üks lihtne ravi. Me tunneme stressi ja rahutust, kuna elame langenud maailmas langenud ihus. Lisaks on palju tegureid, mis võivad psüühilise haiguse diagnoosile kaasa aidata. Kuid meie vaimsele ja hingelisele heaolule vaatamata on tervislikum arengule keskenduda, kui lasta vajakajäämistel kinnisideeks saada”⁵.

Ühe asjana on mind ja mu naist alati aidanud võimalikult Issanda lähedusse hoidmine. Me võime nüüd tagantjärele näha, kuidas Issand on meid kannatlikult ebakindlatest aegadest läbi juhatanud. Tema valgus juhatas meid samm-sammult läbi pimedaimate tundide. Issand aitas meil näha, et iga hinge väärtus on igaveses plaanis kaugelt tähtsam kui ükski maine ülesanne või saavutus.

Kordan veel kord, et enda harimine psüühiliste haiguste teemal aitab meil valmistuda, et olla abiks iseendale ja teistele, kes on raskustes. Kui me arutleme üksteisega avatult ja ausalt, võimaldab see sel olulisel teemal vajalikku tähelepanu saada. Pealegi eelneb inspiratsioonile ja ilmutusele informatsioon. Sellised liiga sageli nähtamatud raskused võivad puudutada ükskõik keda ja nendega silmitsi seistes tunduvad need ületamatud.

Ühe esimese asjana peame õppima, et me pole kohe kindlasti üksinda. Ma kutsun teid üles uurima vaimse tervise teemat Evangeeliumi Raamatukogu rakenduse eluks vajaliku abi rubriigist. Teadmised võimaldavad paremini aru saada, aktsepteerida, kaasa tunda ja armastada. Need võivad kahandada tragöödiat, aidates meil samal ajal eluterveid ootusi ja omavahelisi suhteid kujundada ja neid sellistena hoida.

Viimane täheldus: me peame pidevalt üksteise üle valvet pidama. Me peame üksteist armastama ja vähem kohut mõistma ning seda eriti siis, kui meie ootused kohe ei täitu. Me peaksime aitama oma lastel ja noortel tunda elus Jeesuse Kristuse armastust ka siis, kui neil on raske iseennast armastada. Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena teeninud vanem Orson F. Whitney on andnud vanematele nõu, kuidas raskustes järglasi aidata: „Palvetage oma ‥ laste eest; hoidke neist kinni oma usuga.”⁶

Olen sageli mõtisklenud, mida tähendab neist usuga kinni hoida. Usun, et see hõlmab lihtsaid, armastavaid, helli, lahkeid ja lugupidavaid tegusid. See tähendab, et lasete neil areneda omas tempos ja jagate tunnistust, et aidata neil tunda meie Päästja armastust. Selleks on vaja, et mõtleksime rohkem nende peale ja vähem iseenda või teiste peale. See tähendab tavaliselt vähem juttu ja palju, palju enam kuulamist. Me peame neid armastama, väestama ja sageli kiitma, kui nad püüavad edusamme teha ja Jumalale ustavad olla. Ja lõpuks peaksime me tegema kõik, mis on meie võimuses, et nendega lähedased olla, nii nagu me hoiame Jumala lähedale.

Kõik teie, keda psüühikahäire isiklikult puudutab, pidage oma lepingutest kõvasti kinni ka siis, kui te praegu Jumala armastust ei tunne. Tehke kõik, mis teie võimuses, ning seejärel „püsig[e] paigal ‥, et näha Jumala päästet ja tema käsivarre ilmutamist”.⁷

Ma tunnistan, et Jeesus Kristus on meie Päästja. Ta tunneb meid. Ta armastab meid ja Ta ootab meie järel. Ma olen saanud meie peret tabanud katsumuste ajal teada, kui lähedal Ta on. Tema lubadused peavad paika:

Teades, milline kalju on meie usk, kuulutagem üha ikka rõõmuga:

Jeesuse Kristuse nimel, aamen.