Kas Gileadis ei ole vaiku?

Varsti pärast misjonil teenimist sain Brigham Youngi ülikoolis õppimise ajal oma isalt telefonikõne. Ta rääkis mulle, et tal diagnoositi kõhunäärmevähk ja kuigi tema ellujäämisvõimalused ei olnud head, oli ta otsustanud terveks saada ja naasta oma tavapärase elutegevuse juurde. See telefonikõne oli minu jaoks kainestav hetk. Mu isa oli minu piiskop, mu sõber ja nõustaja. Kui me ema ja õdede-vendadega tulevikule mõtlesime, tundus see sünge. Mu noorem vend Dave teenis New Yorgis misjonil ja osales sealt nendel rasketel perekondlikel üritustel.

Tolleaegsed meditsiinitöötajad soovitasid vähi leviku piiramiseks operatsiooni teha. Meie pere paastus ja palvetas siiralt, et sünniks ime. Tundsin, et meil on piisavalt usku, et mu isa võiks terveks saada. Vahetult enne operatsiooni andsime vanema venna Normiga isale õnnistuse. Kogu usuga, mida suutsime endas leida, palvetasime, et isa terveks saaks.

Operatsioon pidi kestma mitu tundi, kuid vaid mõne aja pärast tuli arst ooteruumi meie perega kohtuma. Ta rääkis meile, et operatsiooni alustades nägid nad, et vähk on levinud üle kogu minu isa keha. Nende tähelepanekute põhjal oli mu isal jäänud elada vaid paar kuud. Me olime muserdatud.

Kui isa narkoosist ärkas, soovis ta teada saada, kas operatsioon oli olnud edukas. Jagasime temaga süngeid uudiseid.

Jätkasime ime nimel paastumist ja palvetamist. Kuna mu isa tervis kiiresti halvenes, hakkasime palvetama, et ta oma valudest vabaneks. Lõpuks, kui tema seisund halvenes, palusime Issandal lasta tal kiiresti surra. Vaid mõni kuu pärast operatsiooni, nagu kirurg oli ennustanud, mu isa suri.

Koguduse liikmed ja pereliikmed pakkusid meie perele palju armastust ja hoolt. Meil olid ilusad matused, mis austasid mu isa elu. Kuid aja möödudes, kui me kogesime isa puudumise valu, hakkasin mõtlema, miks mu isa polnud terveks saanud. Mõtlesin, kas mu usk polnud piisavalt tugev. Miks said mõned pered ime osaliseks, aga meie pere mitte? Olin misjonil olles õppinud pöörduma vastuste saamiseks pühakirjade poole, nii et hakkasin pühakirju uurima.

Vana Testament räägib Gileadis kasvanud põõsast valmistatud aromaatsest vürtsist või salvist, mida kasutati haavade parandamiseks. Vana Testamendi aegadel tunti seda salvi Gileadi vaiguna.¹ Prohvet Jeremija kurtis õnnetuste üle, mida ta oma rahva seas nägi, ja lootis tervenemist. Jeremija küsis: „Kas Gileadis ei ole vaiku või ei ole seal ravijat?”² Kirjanduses, muusikas ja kunstis on sageli viidatud Päästjale Jeesusele Kristusele kui Gileadi vaigule tänu Tema märkimisväärsele tervendavale väele. Nagu Jeremija, nii küsisin ka mina: „Kas Gileadis ei ole vaiku Nielsoni pere jaoks?”

Uues Testamendis Markuse 2. peatükis leiame Päästja Kapernaumast. Lood Päästja tervendavast väest olid levinud üle kogu maa ja paljud inimesed rändasid Kapernauma, et lasta Päästjal end terveks teha. Selle maja ümber, kus Päästja oli, kogunes nii palju inimesi, et tal polnud ruumi neid kõiki vastu võtta. Neli meest kandsid halvatud meest, et Päästja ta terveks teeks. Nad ei pääsenud rahvahulgast läbi ja nii tegid nad maja katusesse augu ning lasid halvatu alla Päästja juurde.

Seda lugu lugedes olin üllatunud, mida Päästja selle mehega kohtudes ütles: „Poeg, su patud antakse andeks!”³ Mõtlesin, et kui ma oleksin olnud üks neljast mehest, kes seda meest kandis, oleksin ehk Päästjale öelnud: „Tegelikult tõime ta siia, et ta terveks saaks.” Ja arvan, et Päästja oleks vastanud: „Ma tegin ta terveks.” Kas oli võimalik, et ma ei olnud täielikult aru saanud, et Päästja tervendav vägi ei seisnenud ainult Tema võimes meie keha terveks ravida, vaid, mis on võib-olla veelgi olulisem, tema võimes tervendada meie süda ja minu perekonna murtud südamed?

Kui Päästja mehe lõpuks füüsiliselt terveks tegi, andis Ta selle kogemuse kaudu olulise õppetunni. Mulle sai selgeks Tema sõnum, et Ta võib puudutada pimedate silmi ja teha nad nägijaks. Ta võis puudutada kurtide kõrvu ja nad kuulsid. Ta võis puudutada jalutute jalgu ja nad hakkasid kõndima. Ta võib teha terveks meie silmad ja kõrvad ning jalad, kuid mis kõige tähtsam – Ta võib tervendada meie südame, kuna puhastab meid patust ja tõstab meid läbi raskete katsumuste.

Kui Päästja pärast ülestõusmist ilmus inimestele Mormoni Raamatus, rääkis Ta taas oma tervendavast väest. Nefilased kuulsid taevast Tema häält, mis ütles: „Kas te nüüd tulete tagasi minu juurde ja parandate meelt oma pattudest ning pöördute usule, et ma võiksin teid terveks teha?”⁴ Hiljem õpetas Päästja: „Te ei tea, kas nad ehk pöörduvad tagasi ja parandavad meelt ning tulevad minu juurde kogu südamest ja ma teen nad terveks.”⁵ Päästja ei pidanud silmas füüsilist tervenemist, vaid pigem nende hinge paranemist.

Oma isa Mormoni sõnu jagades toob Moroni meile lisaarusaamist. Olles rääkinud imedest, selgitas Moroni: „Ja Kristus on öelnud: Kui teil on minusse usku, on teil vägi teha seda, mis iganes on minu arvates otstarbekas.”⁶ Õppisin, et minu usu objekt peab olema Jeesus Kristus ja et Temasse usku rakendades pean leppima sellega, mis on Tema arvates otstarbekas. Nüüd ma mõistan, et mu isa lahkumine oli Jumala plaanis otstarbekas. Nüüd, kui panen käed teise inimese pea peale, et teda õnnistada, on minu usk Jeesuses Kristuses ja ma mõistan, et inimene võib saada ja saab füüsiliselt terveks, kui see on Kristuse arvates otstarbekas.

Päästja lepitus, mis teeb kättesaadavaks nii Tema lunastava kui ka suutlikuks tegeva väe, on ülim õnnistus, mida Jeesus Kristus kõigile pakub. Kui me kogu südamest meelt parandame, puhastab Päästja meid patust. Kui me rõõmsalt oma tahte Isale allutame, isegi kõige raskemates olukordades, tõstab Päästja meie koormad ja muudab need kergeks.⁷

Kuid sain veel suurema õppetunni. Olin ekslikult uskunud, et Päästja tervendav vägi ei olnud minu pere jaoks toiminud. Kui ma nüüd küpsemate silmade ja kogemustega tagasi vaatan, näen, et Päästja tervendav vägi oli ilmne iga minu pereliikme elus. Olin sedavõrd keskendunud füüsilisele tervenemisele, et ei märganud aset leidnud imesid. Issand tugevdas mu ema ja suurendas tema võimeid selles raskes katsumuses ning ta elas kaua ja tegusalt. Tal oli märkimisväärselt positiivne mõju oma lastele ja lastelastele. Issand õnnistas mind ja mu õdesid-vendi armastuse, ühtsuse, usu ja vastupidavusega, millest sai oluline osa meie elust ja mis jätkub ka praegu.

Aga mis sai minu isast? Nagu kõik, kes meelt parandavad, sai ka tema vaimselt terveks, kui ta otsis ja sai Päästja lepituse kaudu saada olevaid õnnistusi. Ta sai oma patud andeks ja ootab nüüd ülestõusmise imet. Apostel Paulus õpetas: „Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses.”⁸ Vaadake, mina ütlesin Päästjale: „Me tõime isa sinu juurde, et ta terveks saaks”, ja nüüd ma mõistan, et Päästja tegi mu isa terveks. Gileadi vaik töötas Nielsonide pere heaks – mitte nii, nagu me eeldasime, vaid veelgi olulisemal viisil, mis on õnnistanud ja õnnistab jätkuvalt meie elu.

Uues Testamendis Johannese 6. peatükis tegi Päästja ühe huvitava imeteo. Vaid mõne kala ja leivapätsiga toitis Päästja 5000 inimest. Olen seda ülestähendust mitu korda lugenud, kuid on üks osa, mis mulle märkamatuks jäi ja millel on nüüd minu jaoks suur tähendus. Pärast seda, kui Päästja oli söötnud 5000 inimest, palus ta oma jüngritel kokku korjata ülejäänud palakesed, toidujäägid, mis täitsid 12 korvi. Olen mõelnud, miks võttis Päästja aega, et seda teha. Mulle on selgeks saanud, et üks õppetund, mida sellest juhtumist õppida võime, on see: Ta võis toita 5000 inimest ja toitu jäi veel üle. „Minu arm on küllaldane kõikidele inimestele.”⁹ Päästja lunastav ja tervendav vägi võib katta iga patu, haava või katsumuse olenemata sellest, kui suur või raske see on – ja seda jääb veel üle. Tema arm on küllaldane.

Selle teadmisega saame usus edasi minna, teades, et kui saabuvad rasked ajad – ja need kindlasti saabuvad – või kui patt meie elu ümbritseb, seisab Päästja „paranemine tema tiibade all”¹⁰, kutsudes meid tulema Tema juurde.

Tunnistan teile Gileadi vaigust, Päästjast Jeesusest Kristusest, meie Lunastajast ja Tema imelisest tervendavast väest. Tunnistan Tema soovist teid terveks teha. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.