Igapäevane suunaparandus

On üks sageli korratav teooria, et eksinud inimesed kõnnivad ringiratast. Mõnda aega tagasi katsetasid Max Plancki bioloogilise küberneetika instituudi teadlased seda teooriat. Nad viisid osalejad paksu metsa ja andsid neile lihtsad juhised: „Minge otse edasi.” Metsas polnud mingeid nähtavaid maamärke. Katsealused pidid lootma ainult oma suunatajule.

Mis te arvate, kuidas neil läks?

Teadlased jõudsid järeldusele: „Inimesed kõnnivad tõepoolest ringiratast, kui neil pole usaldusväärseid orientiire oma kõndimissuuna kohta.”⁴ Kui neid hiljem küsitleti, väitsid mõned osalejad enesekindlalt, et nad ei kaldunud oma otse edasi minemise suunast vähimalgi määral kõrvale. Vaatamata nende suurele enesekindlusele näitasid GPS-i andmed, et nad kõndisid isegi nii väikese kui 20-meetrise diameetriga ringides.

Miks on meil nii raske otse minna? Mõned teadlased oletavad, et väikesed, pealtnäha ebaolulised kõrvalekalded maastikul muudavad meie suunda. Teised on juhtinud tähelepanu asjaolule, et meil kõigil on üks jalg pisut tugevam kui teine. „Kõige tõenäolisemalt” on meil raske otse minna „[seepärast], et tunneme üha suuremat ebakindlust selles osas, kus see otse edasi minemise suund on”.⁵

Olgu põhjus milline tahes, selline on inimloomus: ilma usaldusväärsete orientiirideta kaldume kursilt kõrvale.

Kas pole huvitav, kui väikesed, näiliselt ebaolulised tegurid võivad tuua meie ellu suure muudatuse?

Tean seda oma isiklikust piloodikogemusest. Iga kord, kui lennujaamale lähenesin, teadsin, et suur osa mulle veel teha jäänud tööst seisneb pidevate väikeste kursiparanduste tegemises, et lennuk ohutult soovitud maandumisrajale suunata.

Võibolla olete kogenud midagi sarnast sõidukit juhtides. Tuul, ebaühtlane tee, rataste vale tasakaal, tähelepanematus – rääkimata teiste juhtide tegevusest – võivad kõik teid kavandatud teelt kõrvale viia. Kui te nendele teguritele tähelepanu ei pööra, võib teil halvasti minna.⁶

Kujutis

Auto basseinis

See kehtib meie kohta füüsiliselt.

See kehtib meie kohta ka vaimselt.

Enamik muutusi meie vaimses elus – nii positiivsed kui ka negatiivsed – toimub järk-järgult, sammu haaval. Nagu Max Plancki uuringus osalejad, ei pruugi me ise kursilt kõrvale kaldumist tajuda. Võime isegi olla väga enesekindlad, et läheme otseteed. Kuid tõsiasi on see, et ilma orientiiride abita kaldume paratamatult kursilt kõrvale ja satume paikadesse, kuhu me polnud plaaninud minna.

See peab paika inimeste suhtes. See peab samuti paika ühiskondade ja riikide suhtes. Pühakirjad on täis sellekohaseid näiteid.

Kohtumõistjate raamatus on kirjas, et pärast Joosua surma „tõusis ‥ teine sugupõlv, kes ei tundnud Jehoovat ega ka mitte neid tegusid, mis ta Iisraelile oli teinud”.⁷

Vaatamata hämmastavatele taevastele sekkumistele, külastustele, päästmistele ja imelistele võitudele, mida Iisraeli lapsed Moosese ja Joosua eluajal nägid, olid inimesed ühe põlvkonna jooksul selle tee hüljanud ja hakkasid kõndima vastavalt oma soovidele. Ja muidugi ei läinud kaua aega, kui nad selle käitumise eest maksma pidid.

Mõnikord toimub selline äralangemine mitme põlvkonna jooksul. Mõnikord juhtub see vaid aastate või isegi kuude jooksul.⁸ Kuid see võib juhtuda meie kõigiga. Ükskõik kui tugevad on olnud meie vaimsed kogemused minevikus, kipume inimestena ekslema. See on olnud nii Aadama päevist nüüdisajani välja.

Kuid kõik ei ole kadunud. Erinevalt ekslevatest katsealustest on meil usaldusväärsed nähtavad orientiirid, mille abil saame oma kurssi hinnata.

Ja mis need orientiirid siis on?

Kindlasti hõlmavad need igapäevast palvetamist ja pühakirjade üle mõtisklemist ning selliste inspireeritud vahendite nagu „Tule, järgne mulle” kasutamist. Iga päev võime läheneda Jumala troonile alandlikkuse ja aususega. Võime mõelda oma tegudele ja päeva jooksul toimunule – arvestades oma tahet ja soove Tema tahte valguses. Kui oleme õigelt teelt kõrvale kaldunud, siis palume, et Jumal meid tagasi aitaks, ja lubame tegutseda paremini.

Kujutis

Päästja talutab oma lambaid

See sisemise kaemuse aeg on võimalus õigele rajale tagasi jõuda. See on mõtiskluste aed, kus me saame käia koos Issandaga ja saada juhiseid, arusaamist ja puhtaks Vaimu poolt ilmutatud Taevase Isa sõna kaudu. See on püha aeg, kui meenutame oma pühasid lepinguid järgida tasast Kristust, kui hindame oma edusamme ja joondume vaimsete orientiiridega, mille Jumal on oma lastele seadnud.

Mõtelge sellest kui isiklikust igapäevasest suunaparandusest. Palveränduritena teekonnal hiilguse poole teame, kui lihtne on kõrvale kalduda. Kuid nii nagu väikesed kõrvalekalded võivad meid Päästja teelt kõrvale viia, võivad ka väikesed ja lihtsad ümberjoondused meid kindlalt tagasi juhtida. Kui meie ellu hiilib pimedus, nagu sageli juhtub, avab igapäevane suunaparandus südame taevasele valgusele, mis valgustab meie hinge, ajades eemale varjud, hirmud ja kahtlused.

Kui me seda otsime, siis kindlasti „Jumal annab [meile] teadmisi oma Püha Vaimu kaudu; jah, sõnulseletamatu Püha Vaimu anni kaudu”.⁹ Nii tihti kui me palume, õpetab Ta meile õiget teed ja aitab meil seda järgida.

See nõuab muidugi meiepoolseid pidevaid pingutusi. Me ei saa piirduda minevikus toimunud vaimsete kogemustega. Meil on vaja pidevaid vaimseid kogemusi.

Me ei saa igavesti toetuda teiste tunnistusele. Peame omale tunnistuse saama.

Vajame pidevat, igapäevast taevase valguse süsti.

Vajame hingamise aega.¹⁰ Isikliku suunaparanduse aega.

„Voolav vesi” ei või kauaks „jääda saastunuks”.¹¹ Et hoida oma mõtted ja teod puhtana, peame edasi voolama!

Lõppude lõpuks ei ole evangeeliumi ja Kiriku taastamine midagi, mis juhtus korra ja on lõppenud. See on jätkuv protsess – üks päev korraga, üks süda korraga.

Nii nagu mööduvad meie päevad, nii möödub ka meie elu. Üks kirjanik sõnastas selle nii: „Üks päev on nagu terve elu. Teed algust ühe asjaga, kuid lõpuks teed midagi muud, plaanid tegevusi, kuid ei jõuagi sinnamaani. ‥ Elu lõpus on kogu teie eksistents olnud sama juhuslik. Kogu teie elul on ühe päeva kuju.”¹²

Kas soovite muuta oma elu kuju?

Muutke oma päeva kuju.

Kas soovite muuta oma päeva?

Muutke seda tundi.

Muutke seda, mida mõtlete, tunnete ja teete just sel hetkel.

Väike tüür võib juhtida suurt laeva.¹³

Väikestest tellistest võib saada suurepärane mõis.

Väikestest seemnetest võivad kasvada kõrged sekvoiapuud.

Hästi veedetud minutid ja tunnid on hästi elatud elu alustalad. Need võivad inspireerida headust, tõsta meid välja ebatäiuslikkuse vangistusest ja juhtida ülespoole andestuse ja pühitsuse lunastavale rajale.

Tõstan koos teiega oma südame tänutundes uue võimaluse, uue elu ja uue lootuse suurepärase anni eest.

Me tõstame oma hääle, ülistades oma heldet ja andestavat Jumalat. Kindlasti on Ta uute alguste Jumal. Kogu Tema töö ülev eesmärk on aidata meil, Tema lastel, saavutada edu surematuse ja igavese elu otsimisel.¹⁴

Me võime saada uueks looduks Kristuses, sest Jumal on lubanud: „Nii sageli, kui minu rahvas meelt parandab, andestan ma neile nende eksimused minu vastu”¹⁵ ja „ei pea neid enam meeles”.¹⁶

Mu armsad vennad ja õed, kallid sõbrad! Me kõik eksime aeg-ajalt õigelt rajalt.

Aga me võime õige suuna uuesti üle leida. Me võime liikuda läbi elu pimeduse ja katsumuste ning leida tee tagasi oma armastava Taevase Isa juurde, kui otsime ja võtame vastu Tema seatud vaimsed orientiirid, embame isiklikku ilmutust ja püüame teha igapäevast suunaparandust. Nii saavad meist armastatud Päästja, Jeesuse Kristuse tõelised jüngrid.

Kui me seda teeme, naeratab Jumal meile. „Jehoova ‥ õnnistab sind maal, mille Jehoova, su Jumal, sulle annab! Jehoova ülendab sind enesele pühitsetud rahvaks.”¹⁷

Minu palve on, et me otsiksime igapäevast suunaparandust ja püüaksime jätkuvalt käia Jeesuse Kristuse teel. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.