Uuesti usaldama hakkamine

Kunagi, kui ma veel väike laps olin, tuli mulle korraks mõttesse kodunt ära joosta. Mulle tundus väikese poisina, et keegi ei armasta mind.

Mu tähelepanelik ema kuulas mind ära ja kinnitas mulle, et mind armastatakse. Mul oli kodus turvaline olla.

Kas teile on kunagi tundnud, nagu oleksite kodunt põgenemas? Kodunt ära põgenemine tähendab sageli seda, et meie usaldust on reedetud või oleme kaotanud usalduse iseenda, üksteise, Jumala vastu. Kui usaldus on seatud küsimuse alla, kahtleme, kuidas uuesti usaldama hakata.

Minu tänane sõnum, olgu me siis koju tulemas või minemas, on see, et Jumal tuleb meile vastu.¹ Temas leiame usku ja vaprust, tarkust ja eristusvõimet, et uuesti usaldama hakata. Samamoodi palub Ta ka meil üksteise jaoks tuld põlemas hoida, iseenda ja üksteise vastu andestavam ja vähem kriitiline olla, et Tema Kirik oleks koht, kus me end kodus tunneksime, ükskõik kas me tuleme siia esimest korda või oleme tagasi pöördumas.

Usaldamine näitab usku. Jumal ei kaota meisse usku. Kuid usaldust inimeste vastu saab õõnestada või reeta, kui:

• sõber, äripartner või keegi, keda usaldame, pole aus, teeb meile haiget või kasutab meid ära.²

• abikaasa pole truu;

• meile armas inimene võib ootamatult surra, vigastada saada või haigeks jääda;

• meile esitatakse ootamatu küsimus evangeeliumi kohta, võib-olla näiteks Kiriku ajaloo või eeskirjadega seoses, ning keegi ütleb, et meie kirik on tõde varjanud või pole tõtt rääkinud.

Ette võib tulla teisigi ebakonkreetsemaid, kuid võrdselt muserdavaid olukordi.

Võib-olla ei näe me end Kirikus, ei tunne, et see on meie koht, või tunneme teiste hukkamõistu.

Või oleme teinud kõik, mida meilt oodati, kuid asjad pole veel laabunud. Ja hoolimata sellest, et oleme isiklikult Püha Vaimu tundnud, ei pruugi meil veel olla seda tunnet, et me teame, et Jumal elab, või et evangeelium on õige.

Paljud tunnevad täna suurt vajadust inimsuhteid ja nüüdisühiskonda taas usaldama hakata.³

Me teame usaldusele mõeldes, et Jumal on tõe Jumal ega „saa valetada”⁴. Teame, et tõde on teadmine asjadest nii, nagu need on, olid ja on tulemas.⁵ Me teame, et jätkuv ilmutus ja inspiratsioon sobitavad muutumatu tõe muutuvate oludega.

Teame, et murtud lepingud murravad südant. „Ma tegin midagi rumalat,” ütleb ta. „Kas sa suudad mulle andestada?” Abikaasad hoiavad teineteisel käest ja loodavad, et usaldus taastub. Teise juhtumi puhul mõtiskleb kinnipeetav: „Kui ma oleksin Tarkuse Sõna pidanud, poleks ma praegu siin.”

Me teame, et rõõm Issanda lepingurajal ja Ta Kiriku teenimiskutsed kutsuvad tundma Jumala usaldust ja armastust meie ja üksteise vastu. Kiriku liikmed, sealhulgas noored täiskasvanud, teenivad regulaarselt kogu Kirikus ja meie kogukondades.

Piiskopkond kutsub inspiratsiooni ajel noorpaari koguduse lastetoas teenima. Mees istub algul eemalolevalt nurgas. Pikkamisi hakkab ta koos lastega naeratama. Hiljem väljendab see noorpaar tänulikkust. Nad ütlevad, et varem tahtis naine lapsi ja mees ei tahtnud. Nüüd on teenimine neid muutnud ja ühendanud. Nüüd tunnevad nad lastest rõõmu ka abielus ja kodus.

Teises linnas kutsutakse noor väikeste lastega ema tema enda ja ta abikaasa üllatuseks koguduse Abiühingu juhatajaks. Ta võtab kutse vastu. Peagi pärast seda katkeb jäätormide tõttu elektrivool, poeriiulid jäävad tühjaks ja kodud on kui külmkapid. Kuna neil on elekter ja küte, avab see noor pere heldelt oma kodu mõnele perele ja liikmele, et tormi üle elada.

Kui teha raskeid asju usuga, tekib tõeline usaldus. Teenimine ja ohverdamine muudavad võimekamaks ja puhastavad südant. Jumala ja üksteise usaldamisega kaasnevad taeva õnnistused.

Ustav vend on seljatanud vähi, kuid talle sõidetakse autoga otsa. Haletsemise asemel küsib ta palvemeelselt: „Mida sellest kogemusest õppida?” Ta tunneb õhutust märgata intensiivraviosakonnas arstiõde, kes oma mehe ja laste pärast muretseb. Valu käes kannatav patsient leiab vastused, kui usaldab Jumalat ja teistele sõbrakäe ulatab.

Samal ajal kui üks vend, kellel on muresid pornograafiaga, oma vaiajuhataja ukse taga ootab, palvetab vaiajuhataja, et teada, kuidas teda aidata. Tal tekib selge õhutus: „Ava uks ja lase see vend sisse.” Uskudes ja usaldades, et Jumal aitab, avab preesterluse juht ukse ja kallistab venda. Mõlemad tunnevad, kuidas armastus muudab ning kuidas nad Jumalat ja üksteist usaldavad. Saanud kindlust, saab vend hakata meelt parandama ja end muutma.

Kuigi igaühe olukord on isiklik, aitavad evangeeliumi põhimõtted ja Püha Vaim meil teada, kas, kuidas ja millal teisi taas usaldada. Usalduse murdmisele või reetmisele järgneb tõeline pettumus. Seega on vaja ka tõeliselt tajuda, mil usk ja vaprus taas inimsuhteid usaldada lubavad.

Kuid president Russell M. Nelson on meile seoses Jumala ja isikliku ilmutusega kinnitanud: „Te ei pea pead vaevama, keda on turvaline usaldada.”⁶ Jumalat saab alati usaldada. Issand tunneb meid paremini ja armastab meid rohkem, kui me iseennast tunneme ja armastame. Tema piiritu armastus ning täiuslikud teadmised minevikust, olevikust ja tulevikust muudavad Ta lepingud ja lubadused püsivaks ja kindlaks.

Usaldage pühakirjaütlust „aja jooksul”⁷. Jumala õnnistuste toel ning kui meil jätkub usku ja kuulekust, võime me aja jooksul kindlust ja rahu leida.

Issand trööstib:

„Õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine!”⁸

„Sa anna Tema hooleks kõik ja looda Temale.”⁹

„Kõik maised kaebused Kristus terveks teeb”.¹⁰

Usaldage Jumalat¹¹ ja Tema imesid. Meil ja meie suhetel on võimalik muutuda. Issanda Kristuse lepituse kaudu võime oma loomupärase iseka mina maha jätta ning saada vaguraks ja alandlikuks Jumala lapseks,¹² kes pakatab usust ja usaldab asjakohaselt. Kui parandame meelt, kui oma patud üles tunnistame ja hülgame, ütleb Issand, et Ta ei pea neid enam meeles.¹³ Asi pole selles, et Ta unustab. Ta on hoopis tähelepanuväärselt otsustanud need meelest lasta, ja ka meil pole vaja neid meeles pidada.

Usaldage, et Jumal inspireerib teid targalt tajuma. Me saame andestada teistele õigel ajal ja nii, nagu Issanda sõnul peame,¹⁴ olles samas „arukad nagu maod ja vagurad nagu tuvid”¹⁵.

Mõnikord oleme kõige vastuvõtlikumad Püha Vaimu trööstile ja juhatusele, kui meie süda on enim murtud ja kahetsev.¹⁶ Nii hukkamõist kui ka andestus algavad märkamisega, et miski on valesti. Hukkamõist keskendub sageli minevikule. Andestus vaatab vabastavalt tulevikku. „Sest Jumal ei ole oma Poega läkitanud maailma, et ta maailma üle kohut mõistaks, vaid et maailm tema läbi õndsaks saaks!”¹⁷

Apostel Paulus küsib: „Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest?” Ta vastab: „Ei surm ega elu, ‥ ei kõrgus ega sügavus ‥ või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas!”¹⁸ Kuid on keegi, kes võib meid Jumalast ja Jeesusest Kristusest lahutada, ja see keegi oleme meie ise. Jesaja on öelnud: „Teie patud varjavad tema palge teie eest.”¹⁹

Jumaliku armastuse ja jumaliku seaduse järgi vastutame me oma valikute ja nende tagajärgede eest. Kuid meie Päästja lepitav armastus on „lõputu ja igavene”²⁰. Kui me oleme valmis koju tulema, isegi kui oleme „alles kaugel”,²¹ on Jumal valmis meid ülitoetavalt vastu võtma, pakkudes meile rõõmuga parimat, mis Tal on.²²

President J. Reuben Clark on öelnud: „Usun, et meie Taevane Isa tahab päästa kõiki oma lapsi, ‥ et oma õigluses ja halastuses annab Ta meile meie tegude eest maksimaalse tasu, annab meile kõik, mis ta saab anda, ja ma usun ka, et sellele vastupidiselt määrab ta meile minimaalse trahvi, mis tal on võimalik määrata.”²³

Kui Päästja oli ristil, polnud Ta halastav palve oma Isale tingimusteta: „Isa, anna neile andeks,” vaid hoopis: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!”²⁴ Meie valikutel ja vabadusel on tähendus, kuna me vastutame Jumala ja iseenda ees sellega, kes me oleme, selle eest, mida me teame ja teeme. Tänulikul kombel võime me usaldada, et Jumal on täiuslikult õiglane ja täiuslikult halastav, et hinnata täiuslikult meie kavatsusi ja tegusid.

Me lõpetame, nii nagu alustasimegi, Jumala toetusega, kui me Tema ja üksteise juurde koju tuleme.

Kas te mäletate Jeesuse Kristuse tähendamissõna mehest, kellel oli kaks poega?²⁵ Üks poeg lahkus kodust ja raiskas ära kogu oma päranduse. Kui ta endasse keskenes, tahtis ta koju minna. Teine poeg, kes oli enda arvates „vaata, nii mitu aastat” käske pidanud, ei tahtnud oma venda sõbralikult koju vastu võtta.²⁶

Vennad ja õed! Palun mõelge, et Jeesus palub meil avada oma südamed ning olla mõistvad, kaastundlikud ja alandlikud, et suudaksime end näha mõlemas rollis.

Samamoodi kui esimene poeg või tütar võime ka meie ekselda ja püüda hiljem koju naasta. Jumal ootab, et meid vastu võtta.

Ning kui oleme teise poja või tütre olukorras, siis Jumal palub meil hardalt üheskoos rõõmustada, kui igaüks meist Tema juurde koju tuleb. Ta kutsub meid muutma oma kogudusi, kvoorumeid, klasse ja üritusi avatuks, usaldatavaks ja turvaliseks – üksteise koduks. Igaüks meist otsib sõbralikult, mõistvalt ja üksteisest lugupidavalt alandlikult Issandat ning palvetab Ta taastatud õnnistuste eest ja soovib neid kõigile.

Igaühe elurännak on individuaalne, kuid me võime tulla taas oma Isa Jumala ning Ta Armastatud Poja juurde, kui me Jumalat, üksteist ja iseennast usaldame.²⁷ Jeesus kutsub: „Ära karda, usu vaid!”²⁸ Lootkem prohvet Josephi sarnaselt kartmatuna, et meie Taevane Isa meid avitab.²⁹ Kallis vend, kallis õde, kallis sõber, palun otsi uuesti usku ja usaldust, see on ime, mida Ta täna lubab. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.