Ustava otsimise tasu
Kutsun meid kõiki pidevalt suurendama usku Kristusesse, kes muudab jätkuvalt kõigi nende elu, kes Teda otsivad.
Alates 1846. aastast suundusid tuhanded teerajajatest mehed, naised ja lapsed lääne poole Siionisse. Nende suur usk õhutas nende piiritut julgust. Mõne jaoks ei jõudnud see rännak kunagi lõpule, sest nad surid teel. Teised, seistes silmitsi suurte raskustega, rühkisid usus edasi.
Tänu neile sai minu pere põlvkondi hiljem osa Jeesuse Kristuse tõelise evangeeliumi õnnistustest.
Sarnaselt ühe teise noore mehega, kellest ma hiljem räägin, olin ma 14-aastane, kui mul religiooni ja oma usu kohta küsimused tekkisid. Käisin oma kodu lähedal teist usku kirikus, kuid tundsin soovi külastada paljusid erinevaid kirikuid.
Ühel pärastlõunal märkasin naabri koju sisenemas kahte tumedas ülikonnas ja valges särgis noormeest. Need noormehed nägid välja – erilised.
Järgmisel päeval kohtusin oma naabri Leonor Lopeziga ja küsisin temalt nende kahe mehe kohta. Leonor selgitas, et need olid Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku misjonärid. Naine rääkis mulle rõõmsalt, et tema perekond oli aasta varem selles Kirikus ristitud saanud. Nähes minu huvi, kutsus Leonor mind misjonäridega kohtuma ja Kiriku kohta õppima.
Kaks päeva hiljem läksin Lopezi pere juurde misjonäridega kohtuma. Nad tutvustasid end kui vanem John Messerly Ogdenist Utah’st ja vanem Christopher Osorio Walnut Creekist Californiast. Ma ei unusta neid kunagi.
Kuna olin alles 14-aastane, soovitas vanem Messerly, et me läheksime minu koju, et mu ema teaks, mida nad mulle õpetavad. Seal selgitas ta lahkelt, et nad tulid jagama sõnumit Jeesusest Kristusest, ja palusid emalt luba mind õpetada. Ema oli nõus ja ühines meiega, kui nad mind õpetasid.
Esmalt palusid misjonärid Leonoril palve öelda. See puudutas mind väga sügavalt, sest tema palve ei olnud päheõpitud sõnade kordamine, vaid südamest öeldud. Tundsin, et ta rääkis tõesti oma Taevase Isaga.
Seejärel õpetasid misjonärid meile Jeesusest Kristusest. Nad näitasid meile Tema pilti, mis avaldas mulle muljet, sest see oli ülestõusnud, elava Kristuse pilt.
Nad jätkasid, õpetades meile, kuidas Jeesus rajas muistsetel aegadel oma Kiriku, mida juhtis Tema koos kaheteistkümne apostliga. Nad õpetasid meile usust taganemise kohta – kuidas pärast Kristuse apostlite surma tõde ja Tema volitus maa pealt ära võeti.
Nad rääkisid meile noorest 14-aastasest poisist nimega Joseph Smith, kes 1800ndate aastate alguses tõde otsides erinevaid kirikuid külastas. Aja möödudes sattus Joseph veelgi suuremasse segadusse. Lugenud Piiblist, et peaksime Jumalalt tarkust paluma1, läks Joseph usus tegutsedes väikesesse puudesallu, et küsida palves, millise kirikuga ta ühinema peaks.
Üks misjonäridest luges ette Josephi sõnad selle kohta, mis juhtus, kui ta palvetas.
„Nägin otse oma pea kohal valguse sammast, mis oli eredam päikesevalgusest ja laskus tasapisi, kuni langes minu peale.
‥ Kui valgus minu peal oli, nägin ma enda kohal õhus seismas kahte Isikut, kelle sära ja hiilgust on võimatu kirjeldada. Üks nendest pöördus minu poole, kutsudes mind nimepidi, ja osutas teisele ning ütles: „See on minu armas Poeg. Kuula Teda!””2
Selle õppetunni ajal kinnitas Vaim mulle mitmeid tõdesid.
Esiteks, et Jumal kuulab kõiki oma laste siiraid palveid ja taevas on avatud kõigile – mitte ainult mõnele üksikule.
Teiseks, et Jumal Isa, Jeesus Kristus ja Püha Vaim on kolm eraldiseisvat isikut, kellel on ühine eesmärk „tuua inimesele surematus ja igavene elu”.3
Kolmandaks: me oleme loodud Jumala näo järgi. Meie Taevasel Isal ja tema pojal Jeesusel Kristusel on lihast ja luust keha nagu meil, kuid nad on ülendatud ja täiuslikud, ning Püha Vaim on vaimisik.4
Neljandaks: Jeesus Kristus taastas Joseph Smithi kaudu oma evangeeliumi ja tõelise Kiriku maa peale. Preesterluse volitus, mis anti Kristuse apostlitele 2000 aastat tagasi, on sama preesterlus, mille Peetrus, Jaakobus ja Johannes andsid Joseph Smithile ja Oliver Cowderyle.5
Lõpuks saime teada veel ühest Jeesuse Kristuse testamendist: Mormoni Raamatust. See muistsete prohvetite kirjutatud ülestähendus räägib inimestest, kes elasid Ameerika mandril enne Jeesuse sündi, Tema sünni ajal ja pärast seda. Sellest õpime, kuidas nad tundsid, armastasid ja kummardasid Kristust, kes ilmus neile ülestõusnud Päästjana.
Vaim liigutas mind sügavalt, kui kuulsin Päästja avaldust neile: „Vaadake, mina olen Jeesus Kristus, kellest prohvetid tunnistasid, et ta tuleb maailma!”6
Misjonärid andsid meile Mormoni Raamatu. Lugesime ja võtsime vastu Mormoni Raamatu lõpus esitatud kutse, kus on kirjas:
„Ja kui te saate need asjad, tahan ma teid õhutada, et te küsiksite Jumalalt, Igaveselt Isalt, Kristuse nimel, kas need asjad ei ole mitte õiged; ja kui te küsite siira südamega, tõsise kavatsusega, uskudes Kristusesse, teeb ta teile selle kohta ilmsiks tõe Püha Vaimu väel.
Ja Püha Vaimu väel võite te teada tõde kõige kohta.”7
Sellest on möödunud peaaegu 45 aastat, kui me saime emaga esimest korda tunda Kristusesse uskumise rõõmu ja väge. Tänu usule Kristusesse jagas Lopezi perekond minuga oma uut usku. Tänu usule Kristusesse lahkusid need kaks misjonäri oma kodust Ameerika Ühendriikides, et leida mind ja minu ema. Kõigi nende kallite sõprade usk istutas meisse sinepiseemnesuuruse usu, mis on sellest ajast peale kasvanud igavesi õnnistusi kandvaks vägevaks puuks.
Nende õnnistatud aastate jooksul oleme saanud teada, nagu president Russell M. Nelson kuulutas: „Kõik hea elus – iga potentsiaalne igavikulise tähtsusega õnnistus – saab alguse usust. Kui soovime lasta Jumalal oma elus valitseda, siis peame uskuma, et Ta on valmis meid juhatama. Tõeline meeleparandus algab usust, et Jeesusel Kristusel on vägi meid puhastada, tervendada ja tugevdada.”8
Kutsun meid kõiki pidevalt suurendama usku Kristusesse, kes on muutnud minu armastatud ema ja minu elu ning muudab jätkuvalt kõigi nende elu, kes Teda otsivad. Ma tean, et Joseph Smith on taastamisaja prohvet, et president Nelson on meie prohvet täna, et Jeesus on elav Kristus ja meie Lunastaja ning et Taevane Isa elab ja vastab kõigile oma laste palvetele. Ma tunnistan nendest tõdedest Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.