Päästja püsiv kaastunne

Üks meeldejäävamaid põhimõtteid, mida Päästja oma maise teenimisaja jooksul õpetas, oli see, kuidas kohelda teisi kaastundlikult. Mõtiskleme selle põhimõtte ja selle praktikas rakendamise üle, vaadates lugu Jeesuse külaskäigust variser Siimoni juurde.

Luuka evangeelium räägib, et üks naine, keda peeti patuseks, sisenes Siimoni koju, kui Jeesus seal oli. Alandlikus patukahetsuses astus naine Jeesuse juurde, pesi pisaratega ta jalgu, kuivatas neid oma juustega, seejärel suudles tema jalgu ja võidis neid erilise salviga.¹ Uhkust täis peremees, kes arvas end naisest moraalselt üle olevat, mõtles endamisi etteheitvalt ja üleolevalt: „Kui see oleks prohvet, küll ta siis ära tunneks, kes ja missugune see naine on, kes teda puudutab, et ta on patune.”²

Variseri ennast teistest paremaks pidav hoiak pani teda nii Jeesust kui ka naist ebaõiglaselt arvustama. Kuid kõiketeadev Päästja tundis Siimoni mõtteid ja oma suures tarkuses vaidlustas Siimoni üleoleva käitumise, lisaks manitses teda, et tal polnud rohkem viisakust oma kodus Päästja-taolise erilise külalise vastuvõtmisel. Tegelikult oli Jeesuse otsene etteheide variserile tunnistus sellest, et Jeesusel oli tõepoolest prohvetliku kuulutamise and ning et see alandliku ja kahetseva südamega naine kahetses ja sai patud andeks.³

Nagu paljud teisedki sündmused Jeesuse maise teenimisaja jooksul, näitab see lugu veel kord, et Päästja käitus kaastundlikult kõigiga, kes Tema juurde tulid – neil vahet tegemata –, ja eriti nendega, kes Tema abi kõige enam vajasid. Kahetsev meel ja aupaklik armastus, mida naine Jeesuse vastu üles näitas, tunnistasid tema siirast meeleparandusest ja soovist patud andeks saada. Kuid Siimoni üleolevus ja kõvasüdamelisus⁴ takistasid tal näidata empaatiat selle kahetseva hinge vastu ning isegi maailma Päästjasse suhtus ta ükskõiksuse ja põlgusega. Tema suhtumine näitas, et tema eluviis ei olnud muud kui range ja tühi reeglite järgimine ning enesesuurustuse ja valepühaduse kaudu oma tõekspidamiste näitamine.⁵

Jeesuse kaastundlik ja isikupärane teenimine selles loos näitab täiuslikku eeskuju sellest, kuidas me peaksime oma ligimesega suhtlema. Pühakirjades on lugematuid näiteid selle kohta, kuidas Päästja, sügavast ja püsivast kaastundest liigutatuna, suhtles omaaegsete inimestega ja aitas neid, kes kannatasid ning neid, kes olid „piinatud ja vintsutatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast”.⁶ Ta sirutas oma halastava käe nende poole, kes vajasid leevendust oma koormatest nii füüsiliselt kui ka vaimselt.⁷

Jeesuse kaastundlik hoiak lähtub ligimesearmastusest,⁸ nimelt Tema puhtast ja täiuslikust armastusest, mis on Tema lepitava ohvri olemus. Kaastundlikkus on nende inimeste põhiomadus, kes püüdlevad pühitsemise poole, ja see jumalik omadus põimub teiste kristlike omadustega, nagu leinamine koos nendega, kes leinavad, ning empaatia, halastus ja lahkus.⁹ Kaastunne teiste vastu on tegelikult Jeesuse Kristuse evangeeliumi olemus ja ilmne tõend meie vaimsest ja emotsionaalsest lähedusest Päästjaga. Lisaks näitab see, milline on Tema mõju meie eluviisile, ja näitab meie vaimu suurust.

On tähendusrikas märkida, et Jeesuse kaastundlikud teod ei olnud juhuslikud või kohustuslikud ilmingud, mis põhinesid täidetavate ülesannete nimekirjal, vaid igapäevased väljendused Tema puhtast armastusest Jumala ja Tema laste vastu ning Tema püsivast soovist neid aidata.

Jeesus suutis näha inimeste vajadusi isegi eemalt. Seega pole üllatav, et vahetult pärast teatud väepealiku sulase tervendamist¹⁰ sõitis Jeesus Kapernaumast linna nimega Nain. Just seal tegi Jeesus oma maise teenistuse ühe kõige õrnema ime, kui käskis surnud noormehel, lesknaise ainukesel pojal, üles tõusta ja elada. Jeesus ei tundnud mitte ainult selle vaese ema tugevaid kannatusi, vaid ka tema elu raskeid olusid, ja Ta tundis siirast kaastunnet tema vastu.¹¹

Just nagu see patune naine ja Naini lesk, otsivad paljud meie tutvusringis olevad inimesed tröösti, tähelepanu, kaasatust ja igasugust abi, mida saame neile pakkuda. Me kõik võime olla tööriistad Issanda kätes ja tegutseda abivajajate suhtes kaastundlikult nagu Jeesus.

Tean väikest tüdrukut, kes sündis väga tõsise huule-suulaelõhega. Oma teisel elupäeval pidi ta läbima oma esimese operatsiooni paljudest. Tüdruk ja tema vanemad püüavad siirast kaastundest nende vastu, kes kogevad sama proovikivi, pakkuda tuge, mõistmist ja emotsionaalset abi teistele, kes seisavad silmitsi taolise raske olukorraga. Hiljuti nad kirjutasid mulle ning jagasid järgmist: „Tütre olukorra kaudu oli meil võimalus kohtuda imeliste inimestega, kes vajasid tröösti, tuge ja julgustust. Mõni aeg tagasi rääkis meie tütar, kes on praegu 11-aastane, sama väljakutsega silmitsi seisva lapse vanematega. Selle vestluse ajal eemaldas meie tütar korraks oma näolt maski, mida pandeemia tõttu kandis, et vanemad näeksid, et on lootust, kuigi sellel beebil on probleemi lahenemiseks käia veel pikk tee. Oleme väga tänulikud võimaluse eest näidata empaatiat kannatajatele, just nagu Päästja seda meie vastu näitab. Tunneme, et leevendame oma valu iga kord, kui leevendame kellegi teise valu.”

Kallid sõbrad, kui püüame sihipäraselt kaasata oma ellu kaastundlikku suhtumist, milles Päästja meile eeskujuks oli, muutume inimeste vajaduste suhtes tundlikumaks. Selle suurenenud tundlikkusega on meie tegemised kantud tõelise huvi ja armastuse tunnetest. Issand näeb meie pingutusi ja meid õnnistatakse võimalustega olla tööriistad Tema käes, pehmendades südameid ja tuues leevendust neile, kelle käed „on rippu vajunud”.¹²

Kui Jeesus manitses variser Siimonit, selgitas Ta samuti, et me ei tohi kunagi oma ligimesi karmilt ja õelalt hukka mõista, sest me kõik vajame oma puuduste pärast armastava Taevase Isa mõistmist ja halastust. Kas ei õpetanud Päästja kord just seda, kui ütles: „Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, kuid palki omas silmas sa ei pane tähele?”¹³

Peame arvestama sellega, et pole kerge mõista kõiki asjaolusid, mis mõjutavad kellegi suhtumist või reaktsiooni. Välimus võib olla petlik ja sageli ei ole see inimese käitumise õige mõõdupuu. Erinevalt teist ja minust on Kristus võimeline nägema selgelt iga olukorra kõiki tahke.¹⁴ Isegi kõiki meie nõrkusi teades ei mõista Päästja meid karmilt hukka, vaid jätkab aegamisi meiega kaastundlikku koostööd, aidates meil oma silmast palki eemaldada. Jeesus vaatab alati südant ja mitte välimust.¹⁵ Kuulutas Ta ju ise: „Ärge mõistke kohut silmnäo järgi.”¹⁶

Mõelge nüüd Päästja targa nõuande peale kaheteistkümnele nefilasest jüngrile selles küsimuses:

„Ja teadke, et teie saate olema selle rahva kohtunikud kohtumõistmise järgi, mille ma teile annan ja mis on õiglane. Seepärast, missugused mehed te peaksite olema? Tõesti, ma ütlen teile, just nagu mina olen.”¹⁷

„Seepärast ma soovin, et te oleksite täiuslikud just nagu mina või nagu teie Isa, kes on taevas, on täiuslik.”¹⁸

Selles kontekstis määrab Issand kohtuotsuse neile, kes võtavad enda peale teiste väidetavate puuduste ülekohtuse arvustamise. Selleks, et olla vääriline mõistma kohut õigemeelselt, peame püüdma saada Päästja-sarnaseks ja vaatama inimeste puudusi kaastundlikult, läbi Tema silmade. Arvestades, et täiuslikkuseni on meil veel pikk tee, oleks ehk parem, kui istuksime Jeesuse jalge ette ja paluksime armu oma ebatäiuslikkuse eest, nagu seda tegi ka pattu kahetsev naine variseri majas, ning ei kulutaks nii palju aega ja energiat näilistele puudustele, mida teistes silmame.

Mu kallid sõbrad, ma tunnistan, et kui me püüame oma ellu kaasata Päästja kaastundlikku eeskuju, suureneb meie võime kiita oma naabrite voorusi ja väheneb meie loomulik instinkt nende puudusi arvustada. Meie osadus Jumalaga kasvab ja kindlasti muutub meie elu sulnimaks, tunded hellemaks ja leiame lõputu õnneallika. Meid hakatakse tundma rahutegijana,¹⁹ kelle sõnad on sama õrnad kui kevadhommikune kaste.

Ma palvetan, et muutuksime teiste suhtes kannatlikumaks ja mõistvamaks ning et Issanda halastus täiuslikus tasaduses rahustaks meie kannatamatust teiste ebatäiuslikkuse suhtes. See on Päästja üleskutse meile. Tunnistan, et Ta elab. Ta on halastava ja kannatliku jüngri täiuslik eeskuju. Ma tunnistan nendest tõdedest Päästja Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.