Vägev südamemuutus

Kaotanud tüüri ja jäänud üksnes aerude hoolde, sõitis Hispaania Võitmatu Armaada laev La Girona reedel, 28. oktoobril 1588 Põhja-Iirimaal Lacada Pointis vastu kaljusid.¹

Laev läks ümber. Ühel ellujäämise nimel heidelnud merehädalisel oli sõrmes mõni kuu varem naiselt saadud kuldsõrmus pühendusega „Muud mul sulle anda pole”.²

Lause „Muud mul sulle anda pole” ja südant käes hoidva kujutisega sõrmus väljendas naise armastust oma mehe vastu.

See lugu jättis mulle sügava mulje ja ma mõtlesin Päästja palvele: „Ja tooge mulle ohvriks murtud süda ja kahetsev vaim!”³

„Jah, me usume kõiki sõnu, mida sa oled meile rääkinud, ‥ mis on põhjustanud meis ehk meie südametes vägeva muutuse, nii et meil ei ole enam mingit tahet teha halba, vaid teha pidevalt head.”⁴

Lubage mul jagada teiega ühte kogemust ajast, kui olin 12-aastane, mille mõju kestab seniajani.

Mu ema ütles: „Eduardo, kiirusta. Me jääme kiriku koosolekutele hiljaks.”

„Ema, ma jään täna isale seltsiks,” vastasin.

„Oled sa kindel? Sa pead minema preesterluse kvoorumi koosolekule,” ütles ta.

Vastasin: „Vaene isa! Ta jääb üksi. Ma jään täna talle seltsiks.”

Isa ei olnud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse kiriku liige.

Mu ema ja õde läksid pühapäevastele koosolekutele. Mina läksin isa juurde töökotta, kus talle pühapäeviti olla meeldis, ja nagu ma emale öelnud olin, veetsin ma seal temaga mõnda aega, tegelikult vaid mõne minuti. Seejärel küsisin ma isalt: „Kas kõik on korras?”

Ta tegeles oma hobiga, milleks oli raadiote ja kellade parandamine, ning lihtsalt naeratas mulle.

Ütlesin talle seejärel: „Ma lähen sõpradega mängima.”

Isa ütles mulle silmi tõstmata: „Täna on pühapäev. Kas sa ei peaks olema kirikus?”

„Jah, aga ma ütlesin emale, et ma täna ei lähe,” vastasin. Isa jätkas tööd ja minu jaoks tähendas see luba lahkuda.

Tol hommikul toimus tähtis jalgpallimäng ja sõbrad olid öelnud mulle, et ma ei saa puududa, kuna me peame selle mängu võitma.

Probleem oli selles, et jalgpalliplatsile jõudmiseks pidin ma kogudusehoone eest läbi minema.

Sööstsin sihikindlalt jalgpalliplatsi poole ja jäin enne suurt komistuskivi ehk kogudusehoonet seisma. Lippasin teisele poole tänavat kõnniteele, kus olid mõned suured puud, ja otsustasin nende vahelt läbi joosta, et keegi mind ei näeks, kuna liikmed saabusid samal ajal koosolekule.

Jõudsin kohale täpselt mängu alguseks. Mul õnnestus mängida ja koju naasta, enne kui ema koju jõudis.

Kõik oli läinud hästi, meie meeskond võitis ja ma olin elevil. Kuid see hästi sooritatud platsile jooksmine ei jäänud märkamata diakonite kvoorumi nõustajale.

Vend Félix Espinoza oli näinud mind kiiresti ühe puu juurest teiseni lippamas, kui ma end varjata püüdsin.

Vend Espinoza tuli nädala alguses minu koju ja küsis, kas ta saaks minuga rääkida. Ta ei öelnud midagi selle kohta, mida ta pühapäeval oli näinud, ega küsinud ka, miks ma koosolekult puudusin.

Ta lihtsalt andis mulle käsiraamatu ja ütles: „Ma tahaksin, et sa pühapäeval preesterluse tundi õpetaksid. Olen õppetuni sinu jaoks ära märgistanud. See pole raske. Ma tahan, et sa selle läbi loed, ja ma astun kahe päeva pärast läbi, et aidata sul õppetundi ette valmistada.” Öelnud seda, ulatas ta mulle käsiraamatu ja lahkus.

Ma ei tahtnud seda tundi õpetada, kuid ei suutnud talle ära öelda. Olin plaaninud ka tol päeval isaga jääda, mis tähendas, et tulemas oli veel üks tähtis jalgpallimäng.

Noored imetlesid vend Espinozat.⁵ Ta oli avastanud taastatud evangeeliumi ja muutnud oma elu ehk teisisõnu oma südant.

Kui laupäeva õhtupoolik kätte jõudis, mõtlesin ma: „Võib-olla õnnestub mul ärgata homme haigena ja ma ei peagi kirikusse minema.” Ma ei muretsenud enam jalgpallimängu pärast. Muretsesin tunni pärast, mida pidin õpetama, eriti seetõttu, kuna õppetund oli hingamispäevast.

Pühapäev saabus ja ma ärkasin tervemana kui kunagi varem. Mul polnud mingit vabandust, ei mingit väljapääsu.

Ma pidin esimest korda õppetundi esitama, kuid vend Espinoza oli minu kõrval, ja sel päeval toimus mul südames vägev muutus.

Hakkasin sellest hetkest peale hingamispäeva pühitsema ja aja jooksul on saanud hingamispäevast president Russell M. Nelsoni sõnadesse panduna rõõm.⁶

„Issand, ma annan Sulle kõik. Muud mul Sulle anda pole.”

Kuidas see vägev muutus meie südames toimub? Selle kutsub ellu ja see leiab lõpuks aset järgmistel juhtudel.

1. Kui uurime pühakirju, et saada teadmisi, mis tugevdavad meie usku Jeesusesse Kristusesse, mis tekitab meis soovi muutuda.⁷

2. Kui toidame seda soovi palvetamise ja paastuga.⁸

3. Kui uuritud või kuuldud sõna kuulda võtame ja südame lepinguga Talle loovutada lubame, nii nagu juhtus kuningas Benjamini rahvaga.⁹

Kuidas teada, et meie süda hakkab muutuma?¹⁰

1. Kui tahame teha kõiges seda, mis on Jumalale meeltmööda.¹¹

2. Kui oleme teiste vastu armastavad, austavad ja arvestame nendega.¹²

3. Kui näeme, et Kristuse omadustest on kujunemas meie iseloomujooned.¹³

4. Kui tunneme Püha Vaimu juhatust üha pidevamalt.¹⁴

5. Kui peame käsku, millele meil on olnud raske kuuletuda, ja elame seejärel pidevalt selle järgi.¹⁵

Kas meie südames pole siis toimunud vägev muutus, kui me hoolikalt oma juhtide nõuannet kuulame ja rõõmuga seda järgida otsustame?

„Issand, ma annan Sulle kõik. Muud mul Sulle anda pole.”

Kuidas seda vägevat muutust talletada?

1. Kui võtame iga nädal sakramenti ja uuendame lepingut võtta enda peale Kristuse nimi, Teda alati meeles pidada ja kinni pidada Tema käskudest.¹⁶

2. Kui võtame oma elus suuna templisse.¹⁷ Regulaarne templis käimine aitab meil tänu talitustel osalemisele hoida südant uue ja paremana.

3. Kui me armastame ja teenime oma ligimesi neid abistades ja misjonitööd tehes.¹⁸

Siis saab see sisemine muutus meie suureks rõõmuks jõudu juurde ning laieneb, kuniks see on tulvil häid tegusid.¹⁹

Sellise vägeva südamemuutusega kaasneb vabadus-, usaldus- ja rahutunne.²⁰

See südamemuutus pole mingi sündmus. Selleks et see toimuks, läheb vaja usku, meeleparandust ja pidevat vaimset tööd. See algab sellest, kui soovime allutada oma tahte Issandale, ja täitub, kui me Temaga lepinguid sõlmime ja neist kinni peame.

See isiklik tegu mõjub positiivselt nii meile kui ka ümbritsevatele inimestele.

President Russell M. Nelsoni sõnadesse panduna: „Kujutage ette, kui kiiresti laastavad konfliktid kogu maailmas – ja ka meie isiklikus elus – laheneksid, kui me kõik otsustaksime järgida Jeesust Kristust ja võtta kuulda Tema õpetusi.”²¹ Sellele Päästja õpetuste järgimisele järgneb vägev muutus südames.

Kallid vennad ja õed, noored ja lapsed! Selleks et vägevat muutust kogeda, laskem sel nädalavahetusel konverentsil osaledes meie prohvetite sõnadel, mis tulevad Issandalt, endale südamesse minna.

Teid, kes te ei ole veel Issanda taastatud Kirikuga liitunud, kutsun ma kuulama misjonäre siira sooviga teada, mida Jumal teilt ootab, ja enda sees seda muutust kogema.²²

Täna on see päev, mil langetada otsus Issanda Jeesuse Kristuse järgimise kasuks. „Issand, ma annan Sulle oma südame. Muud mul Sulle anda pole.”

Nii nagu see sõrmus laevahukust pääses, päästetakse ka meid mäslevast elumerest, kui oma südame Jumalale anname. Selle käigus puhastatakse ja täiustatakse meid Kristuse lepituse kaudu ning „sündinud Temast” vaimselt, saame me „Kristuse lasteks”.²³ Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.