Kas plaan toimib?

Kas plaan toimib?

Rääkisin hiljuti ühe noore täiskasvanuga, kes teenis mõni aasta tagasi misjonil ja teeb nüüd erialast tööd. Mõnes mõttes läks tema elu hästi. Kuid tema usk oli kahanemas. Ta oli vajumas kahtluste merre Päästja ja Tema Kiriku suhtes. Ta selgitas, et ei olnud saanud neid õnnistusi, mida ta oli taastatud evangeeliumist oodanud. Tal polnud tunnet, et õnneplaan tema elus toimib.

Minu tänane sõnum on kõigile neile, kes võivad midagi sarnast tunda. Ma kõnelen neile, kes on kord „tundnud, nagu tahaksi[d] laulda laulu lunastavast armastusest”, kuid ei „tunn[e] niimoodi nüüd”¹.

Meie Taevane Isa on loonud meie igaveseks õnneks imelise plaani. Kuid kui elu ei veere nii, nagu me lootsime, siis võib tunduda, et see plaan ei toimi.

Ehk on meil sama tunne nagu Jeesuse jüngritel, kui nad olid paadiga „palju vagusid maad kaldast eemal ja oli hädas lainetega, sest tuul oli vastu”².

Siis varajastel hommikutundidel

„Tuli Jeesus nende juurde, kõndides merel.

Ja kui jüngrid teda nägid merel kõndivat, kohkusid nad ja ‥ nad kisendasid hirmu pärast.

Aga sedamaid rääkis Jeesus nendega ning ütles: „Olge julged, mina olen see, ärge kartke!”

Peetrus kostis temale ning ütles: „Issand, kui sina oled, siis käsi mind tulla enese juurde vee peale!”

Tema ütles: „Tule!” Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde.

Aga nähes tuult lõi ta kartma ja hakkas vajuma, kisendas ning ütles: „Issand, päästa mind!”

Ja Jeesus sirutas sedamaid oma käe, haaras temast kinni ja ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?””³

Lubage mul jagada teiega kolme Peetruselt saadud õppetundi. Palvetan, et neist põhimõtetest võiks olla abi igaühele, kes tunneb, et õnneplaan tema elus ei toimi.

Esiteks, tegutsege usuga Jeesusesse Kristusesse.

Peetruse usk äratab minus aukartust. Jeesuse lihtsa kutse peale „Tule!” lahkus ta oma tormihädas paadist. Ta näis teadvat, et kui Jeesus Kristus teda midagi tegema kutsub, saab ta sellega hakkama.⁴ Peetrus usaldas Päästjat rohkem kui oma paati. Ja see usk andis talle väge pingelises hirmutavas olukorras julgelt tegutseda.

Peetruse usk meenutab mulle kogemust, mida vanem José L. Alonso minuga jagas. Peagi pärast seda, kui vanem Alonso poeg suri, jättes endast maha väikeste lastega perekonna, kuulis vanem Alonso pealt laste jutuajamist.

„Mida me teeme?” küsisid nad.

Üheksa-aastane tütar vastas: „Issiga on kõik korras. Ta jutlustab Jeesuse Kristuse evangeeliumi.”

Peetruse-sarnaselt nägi see väike tüdruk oma proovilepanekutest kaugemale ning usaldas Jeesust Kristust ja Tema lepitust. Usk Päästjasse toob rahu ja jõudu edasi minna.

Ma usun, et oma elule tagasi vaadates näete ka teie, et olete mitmel korral usku rakendanud. Kirikuga liitumine näitab usku. Palves Taevase Isaga kõnelemine näitab usku. Pühakirjade lugemine näitab usku. Sellel üldkonverentsil minu sõnumi kuulamine on usutegu. Nagu president Russell M. Nelson: on öelnud „Ärge vähendage enda olemasolevat usku.”⁵

Teine Peetruselt saadud õppetund on see:

pöörduge hädas olles otsekohe Jeesuse Kristuse poole.

Päästja poole astudes lõi Peetrus tuult nähes kartma ja hakkas vajuma. Kuid mõistes, mis juhtus, ei püüdnud Peetrus ise vees sumada ega ka tagasi paati ujuda. Selle asemel, et usust Kristusesse loobuda, hoidis ta sellest veel kõvemini kinni ja kisendas: „Issand, päästa mind!”

„Ja Jeesus sirutas sedamaid oma käe ja haaras temast kinni.”⁶

Igaüks meist seisab silmitsi tormituultega, mis võivad meie usku raputada ja meid vajuma panna. Pidage palun sellises olukorras meeles, et Taevase Isa õnneplaani teine nimi on lunastusplaan. Selle plaani järgi ei pidanud me läbi elu liuglema kergesti, mitte kunagi komistades, mitte kunagi vajudes, alati naerusuisena. Taevane Isa teadis, et meid tuleb lunastada. Seetõttu valmistaski Ta lunastusplaani.⁷ Seetõttu saatiski Ta Lunastaja. Kui me oleme mistahes põhjusel raskustes, ei tähenda see seda, et plaan ei toimi. Just siis vajame me seda plaani kõige enam!

Järgige sellistel hetkedel Peetruse eeskuju. Pöörduge otsekohe Päästja poole.

„Praegu on teie päästeaeg ja -päev; ‥ „Ärge lükake edasi oma meeleparanduse päeva.”⁸

Pole tähtsust, kus me oleme, ja kus me oleme olnud, meeleparandus on tee edasi. President Nelson on õpetanud:

„Miski ei ole vabastavam, ülendust toovam või olulisem meie isiklikuks arenguks kui regulaarne, igapäevane keskendumine meeleparandusele. ‥

Liigute te ustavalt lepingurajal, olete libastunud või lepingurajalt kõrvale astunud või olete sellest nii kaugel, et ei suuda praegu rada isegi näha, siis anun ma teid, et te meelt parandaksite. Kogege igapäevase meeleparanduse jõudu andvat väge – püüdes iga päev ennast natuke parandada.”⁹

Kristuse juurde tulemine tähendab enamat kui vaid Temast mõtlemist või Temast rääkimist või isegi Ta armastamist. See tähendab Tema järgimist. See tähendab Tema õpetuste järgi elamist. Ja see tähendab meie kõigi jaoks viivitamatut meeleparandust.

Üks mu tütar töötas misjonäride koolituskeskuses. Ta rääkis mulle, et üks vanem, keda ta õpetas, oli talle usaldanud, et ta pole kindel, et Mormoni Raamat on tõene. Ta oli vaimse tunnistuse saamiseks muudkui palvetanud, kuid ei olnud saanud mingit vastust.

Mu tütar palvetas, et teada, mida ta peaks tegema, et seda misjonäri aidata. Ta sai teada, et pühakirju ei antud vaid selleks, et me neid lugeda ja tunnistust saada võiksime. Need anti meile ka selleks, et õpetada meid Jumala käske pidama. Mu tütar jagas seda mõtet misjonäriga.

Hiljem, kui ta seda misjonäri uuesti nägi, oli noormees palju rõõmsam. Misjonär ütles, et oli viimaks saanud tunnustuse, et Mormoni Raamat on tõene. Ta teadis, et see tunnistus tuli seepärast, et ta püüdis üha enam teha, mida Mormoni Raamatus õpetatakse.

Pöördugem Peetruse eeskujul hädas olles Päästja poole. Ärge lootke omaenda tarkusele ja jõule, vaid järgige selle asemel Jeesust Kristust. Pole tähtis, kui kaua olete püüdnud ilma Temata vees sumada, iial pole liiga hilja kätt Tema poole sirutada. Plaan toimib!

Kolmas Peetruselt ja tema kogemusest õpitud põhimõte on see:

alandage end Issanda ees ja Tema aitab teil veelgi enam saavutada.

Peetrus näitas üles usku nii siis, kui ta vee peal kõndis, kui ka siis, kui ta abi vajades Päästjat appi hüüdis. Kuid ka siis nägi Päästja, et Peetruses on potentsiaali palju enamaks. „Sa nõdrausuline,” ütles Ta, „miks sa kahtlesid?”¹⁰

Peetrus oleks võinud seda noomitust pahaks panna. Kuid ta nõustus sellega alandlikult. Ta püüdis jätkuvalt Jeesusesse Kristusesse usku tugevdada. Paljude usku tugevdavate lisakogemuste kaudu, millest osa olid väga, väga rasked, sai Peetrusest lõpuks see kaljukindel juht, keda Issand vajas. Ta tegi Issanda teenistuses suuri tegusid.

Milliseid suuri tegusid Issand teilt ootab? Tema Kirikus ja kuningriigis on palju võimalusi teisi teenida ja nende eest Päästja kombel hoolitseda. Ta tahab, et te Tema tähtsas töös osaleksite. Õnneplaan on teie jaoks reaalseim, kui aitate ka teistel selle järgi elada.

Minu enda usu ülesehitamisel olid järgmised Alma sõnad elumuutvad: „Õnnistatud on need, kes alandavad end ise, ilma et neid sunnitaks olema alandlikud.”¹¹ Võtkem alandlikult hoiak, kus Jeesus saab meie meelt ülendada, meid juhtida ja meie võimeid parimal viisil ära kasutada.¹²

Tunnistan, et õnneplaan toimib. Selle lõi teie Taevane Isa, kes teid armastab. See toimib, sest Jeesus Kristus võitis patu ja surma oma lepituse kaudu. Tulge Tema juurde, järgige Teda ja „siis astub suur lunastusplaan teie jaoks otsekohe jõusse”¹³. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.