Kogu südamest tulnud ohverdus

Vaid mõned päevad enne seda, kui Ta andis oma elu meie eest, oli Jeesus Kristus Jeruusalemma templis, kus ta vaatas, kuidas inimesed templi ohvrirahakirstu annetusi tegid. „Paljud rikkad panid sinna palju”, aga „siis tuli üks vaene lesknaine ja pani sisse kaks leptonit”. See oli nii väike summa, et seda tasus vaevalt kirja panna.

Kujutis

Lesknaine kahe leptoniga

Ja ometi äratas see näiliselt tähtsusetu annetus Päästja tähelepanu. See avaldas Talle nii sügavat muljet, et „ta kutsus oma jüngrid enese juure ning ütles neile: „Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesk pani rohkem ohvrikirstu kui kõik, kes panid!

Sest need kõik panid oma küllusest, ent tema pani oma vaesusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise!””¹

Selle lihtsa tähelepanekuga õpetas Päästja meile, kuidas Tema kuningriigis ohverdusi mõõdetakse – ja see on üsna erinev sellest, kuidas me tavaliselt asju mõõdame. Issand ei mõõtnud annetuse väärtust mitte selle mõjuga ohvrikirstule, vaid selle mõjuga annetaja südamele.

Seda ustavat lesknaist kiites andis Päästja meile mõõdupuu, mille järgi mõõta meie jüngripõlve kõigis selle erinevates vormides. Jeesus õpetas, et meie ohverdus võib olla suur või väike, kuid nii või teisiti peab see olema kogu südamest tulnud ohverdus.

See põhimõte kajastub Mormoni Raamatu prohveti Amaleki palves: „[Tulge] Kristuse juurde, kes on Iisraeli Püha, ja [saage] osa tema päästest ja tema lunastuse väest. Jah, tulge tema juurde ja pakkuge kogu oma hing ohvriannina temale.”²

Kuid kuidas on võimalik seda teha? Paljudele meist tundub selline kogu hingega pühendumise mõõdupuu saavutamatu. Me anname endast juba niigi kõik. Kuidas me saame tasakaalustada elu paljud nõudmised oma sooviga anda kogu oma hing Issandale?

Võib-olla seisneb meie väljakutse selles, et meie arvates tähendab tasakaal oma aja võrdset jagamist konkureerivate huvide vahel. Selliselt vaadatuna oleks meie pühendumine Jeesusele Kristusele üks paljudest asjadest, mida peame oma kiiresse ajakavasse ära mahutama. Kuid võib-olla võib sellele läheneda teisiti.

Mu abikaasale Harrietile ja mulle meeldib koos jalgrattaga sõita. See on suurepärane võimalus sporti teha ja koos aega veeta. Kui me koos sõidame ja ma liiga palju ei hingelda, naudime meid ümbritsevat kaunist maailma ja meeldivat vestlust teineteisega. Harva peame oma jalgratastel tasakaalu hoidmisele palju tähelepanu pöörama. Oleme juba piisavalt kaua sõitnud, et me isegi ei mõtle sellele – see on meie jaoks tavaliseks ja loomulikuks saanud.

Kuid alati, kui ma vaatan, kuidas keegi esimest korda rattaga sõitma õpib, tuleb mulle meelde, et nende kahe kitsa ratta peal ei ole lihtne tasakaalu hoida. See võtab aega. Seda on vaja harjutada. Selleks on vaja enesedistsipliini. Selleks on vaja isegi paar korda maha kukkuda.

Eelkõige õpivad inimesed, kellel õnnestub jalgrattaga tasakaalu hoida, järgmisi olulisi näpunäiteid:

Ära vaata oma jalgu.

Vaata enda ette.

Hoia pilk enda ees oleval teel. Keskendu oma sihtkohale. Ja vänta pedaale. Tasakaalu hoidmine sõltub peamiselt edasiliikumisest.

Sarnased põhimõtted kehtivad ka siis, kui on vaja leida tasakaal meie kui Jeesuse Kristuse jüngrite elus. Aja ja energia jaotamine oma paljude oluliste ülesannete vahel on erinevatel inimestel ja erinevais elustaadiumites erinev. Kuid meie ühine üleüldine eesmärk on järgida oma Õpetaja Jeesuse Kristuse teerada ja naasta meie armastatud Taevase Isa juurde. See eesmärk peab jääma püsivaks ja järjepidevaks, olenemata sellest, kes me oleme ja mis meie elus ka ei toimuks.³

Neile, kes on agarad jalgratturid, võib jüngripõlve võrdlemine rattasõiduga olla kasulik võrdkuju. Aga ärge muretsege, kui te rattaga ei sõida. Mul on veel üks võrdkuju, millega suudab kindlasti suhestuda iga mees, naine ja laps.

Jüngriks olemist, nagu enamikku asju elus, võib võrrelda ka lennukiga lendamisega.

Kas olete kunagi mõelnud, kui hämmastav on see, et tohutu suur reisilennuk suudab maapinnalt õhku tõusta ja lennata? Mis on see, mis hoiab neid ookeane ja mandreid ületavaid lennumasinaid elegantselt taevas hõljumas?

Lihtsalt öeldes lendab lennuk ainult siis, kui õhk liigub üle lennuki tiibade. See liikumine tekitab erinevusi õhurõhus, mis lennuki õhku tõstab. Ja kuidas saada piisavalt õhku üle tiibade liikuma, et tekitada tõstejõud? Vastus on tõukejõud.

Lennurajal istudes lennuk õhku ei tõuse. Isegi tuulisel päeval ei teki piisavalt tõstejõudu, kui lennuk ei liigu edasi piisava tõukejõuga, et tasakaalustada jõude, mis seda maa pinnal hoiavad.

Nii nagu edasiliikumine hoiab jalgratta tasakaalus ja püsti, aitab edasiliikumine õhusõidukil ületada gravitatsioonijõu ja õhutakistuse.

Mida tähendab see meie kui Jeesuse Kristuse jüngrite jaoks? See tähendab, et kui tahame leida elus tasakaalu, ja kui me tahame, et Päästja tõstaks meid taeva poole, siis ei saa meie pühendumine Temale ja Tema evangeeliumile olla pealiskaudne või juhuslik. Nagu lesknaine Jeruusalemmas, peame andma Temale kogu oma hinge. Meie ohvriand võib olla väike, kuid see peab tulema meie südamest ja hingest.

Jeesuse Kristuse jüngriks olemine ei ole lihtsalt üks paljudest asjadest, mida me teeme. Päästja on motiveeriv jõud kõigele, mida me teeme. Ta ei ole puhkepeatus meie teekonnal. Ta ei ole maaliline kõrvaltee ega isegi oluline maamärk. Tema on „tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui [Jeesuse Kristuse] kaudu”.⁴ See on see Tee ja meie ülim saatus.

Tasakaalu ja tõstejõu saavutamiseks peame „Kristuses püsivana edasi pürgima täiusliku lootuse sära ja armastusega Jumala ja kõikide inimeste vastu”.⁵

Ja mis saab nendest paljudest ülesannetest ja kohustustest, mis muudavad meie elu nii hõivatuks? Lähedastega ajaveetmine, koolis käimine või elukutseks valmistumine, elatise teenimine, pere eest hoolitsemine, kogukonnas teenimine – kuidas selle kõige jaoks aega leida? Päästja kinnitab meile:

„Teie taevane Isa teab, et te seda kõike vajate.

Ent otsige esiti Jumala kuningriiki ja tema õigemeelsust, ja seda kõike antakse teile pealegi.”⁶

Aga see ei tähenda, et see on lihtne.⁷ See nõuab nii ohverdamist kui ka pühitsemist.

See nõuab mõnest asjast loobumist ja teiste asjade lisamist.

Ohverdamine ja pühitsemine on kaks taevalikku seadust, mida me kohustume pühas templis järgima. Need kaks seadust on sarnased, kuid mitte identsed. Ohverdamine tähendab millestki loobumist millegi väärtuslikuma kasuks. Vanasti ohverdas Jumala rahvas tulevase Messia auks oma karja esikloomad. Läbi ajaloo on usklikud pühad toonud Päästja nimel ohvriks oma isiklikud soovid, mugavused ja isegi oma elu.

Meil kõigil on asju, suuri ja väikeseid, mida peame ohverdama, et täielikumalt Jeesust Kristust järgida.⁸ Meie ohverdused näitavad, mida me tõeliselt väärtustame. Ohverdused on pühad ja Issand austab neid.⁹

Pühitsemine erineb ohverdamisest vähemalt ühes olulises osas. Kui me midagi pühitseme, ei põleta me seda altaril. Pigem kasutame seda Issanda teenistuses. Me pühendame selle Temale ja Tema pühadele eesmärkidele.¹⁰ Me võtame vastu andeid, mis Issand on meile andnud, ja püüame neid mitmekordselt suurendada, et olla veelgi kasulikumad Issanda kuningriigi ülesehitamisel.¹¹

Väga vähestel meist palutakse kunagi ohverdada oma elu Päästja eest. Kuid meid kõiki kutsutakse pühitsema oma elu Temale.

Kui me püüame oma elu puhastada ja vaatame Kristuse poole igas oma mõttes¹², langeb kõik muu omale kohale. Elu ei tundu enam kui pikk nimekiri erinevatest püüdlustest, mida hoitakse ebakindlas tasakaalus.

Aja jooksul muutub see kõik üheks tööks.

Üheks rõõmuks.

Üheks pühaks eesmärgiks.

See on Jumala armastamise ja teenimise töö. See on Jumala laste armastamine ja teenimine.¹³

Kui näeme oma elu vaadates sadat asja, mida tegema peame, tunneme end ülekoormatuna. Kui me näeme ühte asja – Jumala ja Tema laste armastamist ja teenimist sajal erineval viisil –, siis saame teha neid asju rõõmuga.

Nii anname kogu oma hinge – ohverdades kõik, mis meid tagasi hoiab, ja pühitsedes ülejäänu Issandale ja Tema eesmärkidele.

Mu kallid vennad ja õed! Tulevad ajad, mil soovite, et saaksite teha enamat. Teie armastav Taevane Isa tunneb teie südant. Ta teab, et te ei saa teha kõike, mida oma südames sooviksite. Kuid te võite Jumalat armastada ja teenida. Võite alati anda endast parima, et pidada Tema käske. Te võite armastada ja teenida Tema lapsi. Ja teie jõupingutused puhastavad teie südant ja valmistavad teid ette kuulsusrikkaks tulevikuks.

Seda näis mõistvat lesknaine templi ohvrirahakirstu juures. Ta teadis kindlalt, et tema annetus ei muuda Iisraeli rikkamaks, kuid see võib teda ennast muuta ja õnnistada – sest kuigi väike, oli see kõik, mis tal oli.

Niisiis, mu kallid sõbrad ja Jeesuse Kristuse armastatud kaasjüngrid, „ärge väsige head tegemast, sest [me rajame] alust suurele tööle. Ja väikestest asjadest kasvab välja see, mis on suur”¹⁴.

Ma tunnistan, et see on tõsi, nagu ma tunnistan ka seda, et Jeesus Kristus on meie Õpetaja, meie Lunastaja ja meie ainus tee tagasi meie armastatud Isa juurde taevas. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.