Et tervendada maailma

Vennad ja õed! Sellel imelisel ülestõusmispühade ajal oleme õnnistatud, et võime kohtuda Jumala teenijatega ja saada neilt nõu ja juhatust.

Meie Taevase Isa püha juhatus ja õpetused aitavad meil nendel ohtlikel aegadel elus edasi liikuda. Nagu on prohvetlikult kuulutatud, laastavad perekondi, kogukondi ja isegi riike tulekahjud ja tormid, sõjad, kuuldused sõdadest ning maavärisemised eri kohtades, ja kõiksugu jäledused¹, taudid² ja nälg³.

Maailmas levib veel üks nuhtlus: rünnakud teie ja minu usuvabaduse vastu. Selle kasvava arvamuse eesmärk on eemaldada religioon ja usk Jumalasse avalikust ruumist, koolidest, kogukonna standarditest ja kodanikuühiskonna aruteludest. Usuvabaduse vastased püüavad kehtestada piiranguid südame veendumuste väljendamisele. Nad isegi kritiseerivad ja naeruvääristavad usutraditsioone.

Selline suhtumine tõrjub inimesi, alavääristab isiklikke põhimõtteid, õiglust, austust, vaimsust ja südametunnistuse rahu.

Mis on usuvabadus?

See on jumalakummardamise vabadus kõigis selle vormides: kogunemisvabadus, sõnavabadus, vabadus tegutseda isiklike veendumuste kohaselt ja teiste vabadus teha sama. Usuvabadus võimaldab igaühel meist ise otsustada, mida me usume, kuidas me elame ja tegutseme vastavalt oma usule ning mida Jumal meilt ootab.

Püüdlused sellist usuvabadust piirata ei ole uued. Läbi ajaloo on usklikud inimesed teiste inimeste käe läbi palju kannatanud. Ka Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed on pidanud kannatusi tundma.

Kiriku algusest peale tulid paljud Jumalat otsivad inimesed sellesse kirikusse selle jumaliku õpetuse tõttu, milleks oli usk Jeesusesse Kristusesse ja Tema lepitusse, meeleparandus, õnneplaan ja meie Issanda teine tulemine.

Meie esimest viimse aja prohvetit Joseph Smithi ja tema järgijaid kimbutati vastuseisu, tagakiusamise ja vägivallaga.

Keset 1842. aasta segadust avaldas Joseph kasvava Kiriku 13 aluspõhimõtet, sealhulgas järgmise: „Me nõuame õigust kummardada Kõigevägevamat Jumalat meie oma südametunnistuse järgi ja lubame sama õiguse kõikidele inimestele, kummardagu nad kuidas, kus või mida nad soovivad.”⁴

Tema avaldus on kaasav, vabastav ja lugupidav. See on usuvabaduse olemus.

Prohvet Joseph Smith ütles samuti:

„Mul on julgust kinnitada Taeva ees, et ma olen samamoodi valmis surema selle eest, et kaitsta presbüterlase, babtisti või mistahes teisest usulahust hea inimese õigusi; sest seesama põhimõte, mis trambib jalge alla ‥ pühade õigused, trambib jalge alla ka roomakatoliku või mistahes teise usulahu õigused, kui see usulahk on ebapopulaarne või liiga nõrk, et end kaitsta.

Minu hinge innustab vabadusearmastus – vabadus kogu inimkonnale tsiviil- ja usuasjades.”⁵

Sellegipoolest rünnati algusaegade Kiriku liikmeid ja aeti neid tuhandete kilomeetrite kaugusele New Yorgist Ohiosse ja siis Missourisse, kus kuberner andis välja käsu, et Kiriku liikmeid „tuleb kohelda kui vaenlasi ja nad tuleb hävitada või osariigist välja ajada”⁶. Nad põgenesid Illinoisi osariiki, kuid tagakiusamine jätkus. Rahvajõuk mõrvas prohvet Josephi, arvates, et tema tapmine hävitab Kiriku ja hajutab usklikud. Kuid ustavad jäid usule kindlaks. Josephi mantlipärija Brigham Young viis tuhanded sunniviisiliselt väljaaetud inimesed 2000 kilomeetri kaugusele läände praegusesse Utah’ osariiki.⁷ Minu enda esivanemad olid nende algusaegade teerajajatest asunike seas.

Nendest ägeda tagakiusamise päevadest peale on Issanda Kirik pidevalt kasvanud peaaegu 17 miljoni liikmeni, kellest enam kui pooled elavad väljaspool Ameerika Ühendriike.⁸

2020. aasta aprillis tähistas meie Kirik evangeeliumi taastamise 200. aastapäeva kuulutusega maailmale, mille valmistasid ette meie Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorum. See algab sõnadega: „Kuulutame pühalikult, et Jumal armastab oma lapsi igas maailma riigis.”⁹

Meie armastatud prohvet Russell M. Nelson on samuti öelnud:

„Me usume, et vabadus, lahkus ja õiglus peavad olema kättesaadavad kõigile Jumala lastele.

Me kõik oleme vennad ja õed, igaüks armastava Taevase Isa laps. Tema Poeg, Issand Jeesus Kristus, kutsub kõiki enda juurde tulema, musta ja valget, orja ja vaba, meest ja naist (vt 2Ne 26:33).2

Mõtelge koos minuga neljale viisile, kuidas ühiskond ja üksikisikud saavad kasu usuvabadusest.

Esiteks. Usuvabadus austab esimest ja teist suurt käsku, asetades Jumala meie elu keskmesse. Matteuse evangeeliumist loeme:

„Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest.”¹¹

Aga teine on selle sarnane: „Armasta oma ligimest nagu iseennast.”¹²

Olenemata sellest, kas nad on kogudusehoones, sünagoogis, mošees või plekk-katusega onnis, saavad Kristuse jüngrid ja kõik sarnaselt mõtlevad usklikud väljendada pühendumist Jumalale, kummardades Teda ja olles valmis teenima Tema lapsi.

Jeesus Kristus on sellise armastuse ja teenimise täiuslik eeskuju. Oma teenimisaja jooksul hoolitses Ta vaeste eest¹³, tervendas haigeid¹⁴ ja pimedaid.¹⁵ Ta toitis näljaseid¹⁶, avas oma käed väikestele lastele¹⁷ ja andestas neile, kes Teda solvasid ja isegi risti lõid.¹⁸

Pühakirjades kirjeldatakse, et Jeesus „käis mööda maad ja tegi head”.¹⁹ Seda peame tegema ka meie.

Teiseks. Usuvabadus soodustab usu, lootuse ja rahu väljendamist.

Kirikuna ühineme teiste religioonidega, kaitstes kõikide usundite ja veendumuste esindajaid ja nende õigust oma tõekspidamistest rääkida. See ei tähenda, et meie võtame omaks nende või nemad meie uskumusi, kuid meil on omavahel rohkem ühist kui nendega, kes soovivad meid vaigistada.

Hiljuti esindasin Kirikut Itaalias iga-aastasel G20 religioonidevahelisel foorumil. Ma sain julgustust ja toetust, kui kohtusin valitsus- ja usujuhtidega üle kogu maailma. Ma mõistsin, et haavad ja erimeelsused on lahendatavad ja isegi parandatavad, kui me austame Jumalat, meie kõigi Isa, ja Jeesust Kristust, Tema Poega. Kõigi suur Ravija on meie Issand ja Päästja Jeesus Kristus.

Oma kõne lõpetades kogesin midagi huvitavat. Eelmised seitse kõnelejat ei olnud lõpetanud oma kõnet mingi usutraditsiooni kombel või Jumala nimel. Kui ma kõnelesin, siis mõtlesin: „Kas ma ütlen lihtsalt aitäh ja istun maha või lõpetan „Jeesuse Kristuse nimel”?” Mulle meenus, kes ma olen, ja ma teadsin, et Issand tahab, et ma ütleksin oma sõnumi lõpetuseks Tema nime. Ja seda ma ka tegin. Sellele tagantjärele vaadates oli see minu võimalus väljendada oma usku ja mul oli usuvabadus anda tunnistust Tema pühast nimest.

Kolmandaks. Religioon innustab inimesi teisi aitama.

Kui religioonile antakse ruumi ja vabadust areneda, sooritavad usklikud lihtsaid ja mõnikord ka kangelaslikke tegusid. Muistne juudi väljend „tikkun olam”, mis tähendab „maailma parandamist või tervendamist”, kajastub tänapäeval paljude jõupingutustes. Oleme teinud koostööd katoliku kiriku heategevusorganisatsiooni Caritas Internationalisega, islami abiorganisatsiooni ja paljude juudi, hindu, budisti, sikhide ja kristlike organisatsioonidega, nagu Päästearmee ja Ameerika Kristlik Sihtasutus. Üheskoos teenime miljoneid abivajajaid, aidates hiljuti sõjapõgenikke telkide, magamiskottide ja toiduvarudega²⁰ ja vaktsineerimisega, sealhulgas lastehalvatustõve²¹ ja COVIDi vastu.²² Tehtud tööde nimekiri on pikk, kuid pikk on ka abivajajate nimekiri.

Ei ole kahtlust, et usklikud inimesed saavad üheskoos tegutsedes anda märkimisväärset abi. Samal ajal on üks ühele teenimine sageli märkamatu, kuid muudab vaikselt elusid.

Mulle meenub näide Luuka evangeeliumis, kus Jeesus Kristus ulatas abikäe Naini lesknaisele. Jeesus koos oma järgijate rühmaga sattus nägema lesknaise ainsa poja matuserongkäiku. Ilma pojata ähvardas naist emotsionaalne, vaimne ja isegi rahaline hukatus. Naise pisarais palet nähes ütles Jeesus: „Ära nuta!”²³ Siis puudutas ta surnukeha kandvat kanderaami ja kandjad jäid seisma.

„Noormees,” käskis Ta, „ma ütlen sulle, tõuse üles!

Ja surnu tõusis istukile ja hakkas rääkima. Ja [Jeesus] andis tema ta emale.”²⁴

Surnute ülesäratamine on imetegu, kuid iga heategu ja mure kellegi hädasolija vastu on lepingujärgne viis meile kõigile „[käia] mööda maad ja [teha] head”, teades, et Jumal on meiega.²⁵

Ja neljandaks. Usuvabadus toimib väärtuste ja moraali kujundamisel ühendava ja koondava jõuna.

Uues Testamendis loeme, kuidas paljud pöördusid Jeesusest Kristusest ära, nurisedes Tema õpetuse üle: „See kõne on kõva, kes võib seda kuulda?”²⁶

Seda nurinat kuuleb tänapäevalgi nendelt, kes püüavad religiooni arutelust välja tõrjuda ja selle mõjuvõimu vähendada. Kui religioon ei aita iseloomu kujundamisel ja raskete aegade üleelamisel, siis kes seda teeb? Kes õpetab ausust, tänulikkust, andestust ja kannatlikkust? Kes näitab üles ligimesearmastust, kaastunnet ja lahkust unustatute ja allakäinute vastu? Kes võtab omaks need, kes on erinevad, kuid väärivad armastust nagu kõik Jumala lapsed? Kes ulatab abikäed abivajajatele ega otsi tasu? Kes austab rahu ja kuulekust seadustele, mis on suuremad kui hetkelised suundumused? Kes võtab kuulda Päästja sõnu: „Mine ja tee sina nõndasamuti”?²⁷

Meie teeme seda! Jah, vennad ja õed! Meie teeme seda!

Kutsun teid üles võitlema usuvabaduse eest. See on Jumala antud valikuvabaduse põhimõtte väljendus.

Usuvabadus aitab tasakaalustada konkureerivaid filosoofiaid. Religioonist lähtuv hea, selle ulatus ja igapäevased armastuse teod, mida usk inspireerib, ainult paljunevad, kui kaitseme vabadust väljendada ja tegutseda põhiuskumuste ajel.

Ma tunnistan, et Russell M. Nelson on Jumala prohvet. Ma tunnistan, et Jeesus Kristus juhib ja suunab seda Kirikut. Ta lepitas meie patud, Ta löödi risti ja Ta tõusis üles kolmandal päeval.²⁸ Tänu Temale saame taas elada igavesti; ja need, kes seda soovivad, võivad olla koos meie Taevase Isaga. Seda tõde kuulutan ma kogu maailmale. Olen tänulik selle vabaduse eest, mis lubab mul seda teha. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.