Tehke seda, mis on kõige tähtsam

Veidi aega tagasi tekkis mu kallil sõbral tunne, et ta peab ühele oma koguduse naisele külla minema. Ta praakis selle õhutuse mõtetest välja, kuna ta teda eriti ei tundnud – see polnud lihtsalt mõistuspärane. Kuid kuna mõte talle ikka ja jälle pähe tuli, otsustas ta õhutust kuulda võtta. Peatne külaskäik tekitas temas ebamugavust ja ärevuse leevendamiseks otsustas ta sellele õele ka midagi viia. Ta ei saanud ju minna tühjade kätega! Ostnud karbi jäätist, suundus ta murelikult võib-olla piinlikuks osutuvale külaskäigule.

Ta koputas naise uksele ja peagi naine vastas. Mu sõber ulatas naisele pruunis paberkotis jäätise ja nad hakkasid vestlema. Sõber mõistis peagi, miks see külaskäik vajalik oli. Kui nad koos majaesisel verandal istusid, rääkis naine paljudest probleemidest, millega ta silmitsi seisis. Kui nad olid tund aega suvesoojas juttu ajanud, märkas mu sõber, et jäätis oli hakanud läbi pruuni paberkoti sulama.

Ta hüüatas: „Mul on nii kahju, et su jäätis ära sulas!”

Naine vastas malbelt: „Pole hullu! Mul on laktoositalumatus!”

Issand ütles prohvet Lehhile unenäos: „Õnnistatud oled sina, Lehhi, nende asjade pärast, mida sa oled teinud.”¹

Jeesuse Kristuse jüngriks olemine hõlmab enamat kui vaid lootmist või uskumist. See kutsub üles pingutama, tegutsema ja pühenduma. See nõuab, et me midagi teeksime, oleksime „sõna tegijad ja mitte ükspäinis kuuljad”².

Mis oli selle sulanud jäätise juures kõige tähtsam? Kas jäätis? Või et mu sõber lihtsalt midagi tegi?

Mul oli meeldiv kogemus ühe armsa noore naisega, kes esitas väga siira küsimuse: „Õde Craven, kuidas te teate, et miski selle Kiriku kohta on tõene? Sest mina ei tunne mitte kui midagi.”

Enne kui vastuse kallale asusin, esitasin talle mõne küsimuse. „Räägi mulle, kuidas sa iseseisvalt pühakirju uurid?”

Ta vastas: „Ma ei loe pühakirju.”

Küsisin: „Aga koos perega? Kas te uurite koos „Tule, järgne mulle” programmi?”

Ta ütles: „Ei.”

Küsisin ta palvete kohta: „Mida sa tunned, kui sa palvetad?”

Ta vastas: „Ma ei palveta.”

Minu vastus talle oli lihtne: „Selleks, et midagi teada, peab midagi tegema.”

Kas see ei kehti mitte kõige puhul, mida me tahame õppida või teada? Kutsusin oma uut sõpra Jeesuse Kristuse evangeeliumi tegema: palvetama, uurima, teisi teenima ja Issandat usaldama. Mitte midagi tehes usule ei pöörduta. Usulepöördumine tuleb Püha Vaimu väel, kui püüame sihilikult küsides, otsides ja koputades teada saada. See tuleb, kui tegutseda.³

Õpetuse ja Lepingute raamatus ütleb Issand aeg-ajalt, et sel „pole tähtsust”⁴. See paneb mind mõtisklema, et kui on midagi, millel pole tähtsust, või mis pole nii tähtis, siis on kindlasti ka midagi, mis on kõige tähtsam. Kui püüame teha midagi või midagi natukestki, võiksime küsida endalt: „Mis on kõige tähtsam?”

Reklaamijad kasutavad sageli selliseid hüüdsõnu nagu „hädavajalik” või „vältimatu”, lootes meelitada meid uskuma, et toode, mida nad müüvad, on meie õnneks või heaoluks möödapääsmatu. Kuid kas see, mida nad müüvad, on tõepoolest hädavajalik? Kas meil on seda tõepoolest vaja? Kas see on tõepoolest tähtis?

Siin on mõned mõtted, mille üle järele mõelda. Mis on kõige tähtsam?

• Kui palju meie sotsiaalmeediapostitusi meeldivaks märgitakse? Või kui palju meie Taevane Isa meid armastab ja hindab?

• Kõige moodsamate riiete kandmine? Või oma keha austamine kombeka riietusega?

• Internetist vastuste leidmine? Või Jumalalt Püha Vaimu kaudu vastuste saamine?

• Juurde soovimine? Või rahulolemine sellega, mis on meile antud?

President Russell M. Nelson on õpetanud:

„Tänu Püha Vaimu kaaslusele võite te läbi näha staarikultuse, mis meie ühiskonda on tabanud. Teie võite olla arukamad kui varasemad põlvkonnad. ‥

Seadke kogu maailmale kõrgem standard!”⁵

Nõuab pingutust, et hoida tähelepanu kestvaks õnneks tõeliselt hädavajalikul. Saatanale ei meeldi miski rohkem kui see, et me oma igavesed väärtused silmist laseme ning kallist aega, andeid või vaimujõudu millelegi tähtsusetule raiskame. Kutsun meid kõiki palvemeelselt kaaluma, mis meid tähtsaima tegemisest kõrvale juhib.

Meie vanima poja kolmanda klassi õpetaja õpetas oma klassi olema „oma aju ülemus”. See tuletas ta väikestele õpilastele meelde, et nende mõtted on nende kontrolli all ja et nad saavad seega kontrollida ka oma tegusid. Mina tuletan endale meelde „oma aju ülemus” olemist, kui avastan end triivimas millegi vähem tähtsa suunas.

Üks gümnaasiumiõpilane ütles mulle hiljuti, et osa Kiriku noorte seas on hakanud levima käskude eiramine sihiliku kavatsusega hiljem meelt parandada. „See on nagu aumärk,” öeldi mulle. Muidugi andestab Issand jätkuvalt neile, kes alandlikult „tõsise kavatsusega”⁶ meelt parandavad. Kuid Päästja halastavat lepitust ei peaks kunagi sellisel pilkaval kombel ära kasutama. Me teame tähendamissõna sellest ühest kadunud lambast. Loomulikult jätab karjane ülejäänud 99 lammast maha, et eksinu üles leida. Kuid kas te suudate ette kujutada, millist rõõmu teevad Heale Karjasele need, kes otsustavad olla need 99? Need, kes hoiavad kokku ja aitavad üksteisel lepingute järgi elada? Kas te suudate kujutleda, milline oleks maailm, teie kool, teie töö või teie kodu, kui kuuletumine oleks populaarne? Asi ei ole täiuslikus elus, vaid rõõmu leidmises sellest, kui Issandaga sõlmitud lepingute järgi elades endast parim anda.

Kui maailm Jumalas üha enam kahtleb ning segadus ja pinged kasvavad, on kätte jõudnud aeg, mil peame prohvetile kõige lähemale hoidma. Me võime usaldada, et see, mille tegemiseks ta meid Issanda eestkõnelejana tagant kihutab, milles meile nõu annab ja mida meil teha palub, on see, mis on kõige tähtsam.

Kuigi õigesti teha ei pruugi olla kerge, on see alati võimalik. Kui üks noor naine sõpradega koolis juttu ajas, võttis tal südame alt õõnsaks, kui Kiriku standardeid kritiseerima hakati. Ta mõistis, et ei saa suud kinni hoida. Ta pidi midagi tegema. Ta rääkis lugupidavalt Taevase Isa armastusest ja sellest, kuidas Jumal on seadnud käsud oma laste õnnistamiseks ja kaitsmiseks. Sel noorel naisel oleks olnud palju kergem mitte kui midagi teha. Kuid mis oli kõige tähtsam? Kas massi sulanduda? Või paista silma Jumala tunnistajana „igal ajal ja kõiges ja kõikjal”?⁷

Kui Jeesuse Kristuse taastatud Kirik varjust välja tuleb, peame ka meie varjust välja tulema. Me peame laskma oma evangeeliumivalgusel kogu maailmas särada, kui me lepinguid pidavate naistena tegutseme ja silma paistame. Me teeme seda üheskoos Jumala tütardena – 8,2 miljonist 11-aastastest ja vanematest naistest koosneva väena, kelle töö on täpselt üks ja seesama. Me kogume Iisraeli, kui osaleme päästmise ja ülenduse töös: kui püüame elada Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi, hoolitseme abivajajate eest, kutsume kõiki evangeeliumi vastu võtma ja ühendame pered kokku igaveseks.⁸ Jeesuse Kristuse evangeelium on tegude evangeelium ja rõõmu evangeelium! Ärme alahinda oma võimet teha seda, mis on kõige tähtsam. Meie jumalik päritolu annab meile julgust ja enesekindlust teha ning olla kõik see, kes me meie armsale Taevasele Isale teadaolevalt olla võime.

Noorte selleaastane teema pärineb salmidest Õpetussõnad 3:5–6:

„Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele!

Õpi Teda tundma kõigil oma teedel, siis Ta teeb su teerajad tasaseks!“

Üks Jehoova peale lootmise põhielemente on edasiminek, uskudes, et Ta juhatab meid ka siis, kui meil pole kõiki vastuseid.

Õed, asi pole jäätises. Ja see pole ka millegi enama tegemises. Asi on selle tegemises, mis on oluline. Asi on Kristuse õpetuse ellurakendamises, püüdes saada üha enam Tema-sarnaseks.

Mida rohkem me teeme, et kindlalt lepingurajal püsida, seda enam kasvab meie usk Jeesusesse Kristusesse. Mida enam kasvab meie usk, seda enam soovime meelt parandada. Ja mida rohkem me meelt parandame, seda enam tugevdame oma lepingusuhet Jumalaga. See lepingusuhe tõmbab meid templisse, kuna templilepinguid pidades peame vastu lõpuni.

Kui keskendame oma elu Jeesusele Kristusele, juhatatakse meid selle juurde, mis on kõige olulisem. Ja meid õnnistatakse vaimse jõu, rahulolu ja rõõmuga. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.