Sest nõnda on Jumal meid armastanud

„Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” (Jh 3:16) Kui ma seda salmi esimest korda märkasin, ei viibinud ma kirikus ega koduõhtul. Vaatasin televiisorist spordimängu. Ükskõik, mis kanalit ma vaatasin ja ükskõik, mis mänguga ka tegu ei olnud, hoidis vähemalt üks inimene käes silti, millel oli kirjas „Johannese 3:16”.

Ma olen samuti hakanud armastama 17. salmi: „Sest Jumal ei ole oma Poega läkitanud maailma, et ta maailma üle kohut mõistaks, vaid et maailm tema läbi õndsaks saaks!”

Jumal läkitas Jeesuse Kristuse, oma ainsa lihas sündinud Poja, et ta annaks oma elu meie kõigi eest. Ta tegi seda, sest Ta armastab meid ja on koostanud plaani, et igaüks meist saaks naasta koju Tema juurde.

Kuid see ei ole mingi üldine, kõikehõlmav plaan, mis tegelikkuses kellelegi ei sobi. See on isiklik plaan, seatud armastava Taevase Isa poolt, kes teab meie südant, meie nime ja seda, mida meil on vaja teha. Miks me seda usume? Sest seda õpetatakse meile pühakirjades.

Mooses kuulis Taevast Isa korduvalt ütlemas sõnu: „Mooses, mu poeg” (vt Ms 1:6; vt ka s 7, 40). Aabraham sai teada, et ta on Jumala laps, keda valiti täitma tema ülesannet juba enne tema sündi (vt Aabr 3:12, 23). Jumala väel asetati Ester mõjuvõimsale positsioonile, et ta võiks päästa oma rahva (vt Est 4). Ja Jumal usaldas noorele naisele, teenijale, ülesande tunnistada elavast prohvetist, et Naaman võiks terveks saada (vt 2Kn 5:1–15).

Eriti meeldib mulle see tubli, lühikest kasvu mees, kes ronis puu otsa, et Jeesust näha. Päästja teadis, et ta on puu otsas, peatus, vaatas üles okste vahele ja ütles järgmised sõnad: „Sakkeus, tule ‥ maha” (Lk 19:5). Ja me ei tohi unustada 14-aastast, kes läks metsatukka ja sai teada, kui isiklik see plaan tegelikult on: „[Joseph,] see on minu armas Poeg. Kuula Teda!” (JSA 1:17)

Vennad ja õed, meie oleme Taevase Isa plaani keskmes ja meie Päästja missiooni põhjus. Meist igaüks on isiklikult nende töö ja nende hiilgus.

Minu jaoks ei kirjelda ükski pühakirjaraamat seda selgemalt kui Vana Testament. Peatükk peatüki järel leiame näiteid selle kohta, kuidas Taevane Isa ja Jehoova on isiklikult seotud meie eluga.

Uurisime hiljuti Joosepi, Jaakobi armastatud poja elu. Joosep oli noorusest peale Issanda poolt kõrgelt soositud, kuid oma vendade käe läbi koges ta suuri katsumusi. Kaks nädalat tagasi puudutas meist paljude hinge see, kui lugesime, kuidas Joosep oma vendadele andestas. Õppekavas „Tule, järgne mulle” loeme: „Mitmel viisil võib Joosepi elust leida paralleele Jeesuse Kristusega. Kuigi meie patud põhjustasid talle suuri kannatusi, andestab Päästja ja päästab meid kõiki saatusest, mis on hullem kui näljahäda. On meil siis vaja andestust saada või seda anda – mingil hetkel peame kõik tegema mõlemat –, Joosepi eeskuju suunab meid Päästja, tervenemise ja leppimise tõelise allika juurde.”¹

Üks õppetund, mis mulle selles jutustuses meeldib, pärineb Joosepi vennalt Juudalt, kes mängis rolli Jumala isiklikus plaanis Joosepi jaoks. Kui Joosepi vennad teda reetsid, veenis Juuda neid, et nad Joosepit ei tapaks, vaid müüksid ta orjusesse (vt 1Ms 37:26–27).

Palju aastaid hiljem pidid Juuda ja tema vennad viima oma noorima venna Benjamini Egiptusesse. Alguses oli nende isa sellele vastu. Kuid Juuda lubas Jaakobile, et ta toob Benjamini koju tagasi.

Egiptuses pandi Juuda lubadus proovile. Noort Benjamini süüdistati alusetult kuriteos. Juuda, kes jäi oma lubadusele truuks, pakkus ennast Benjamini asemel vangi. „Sest,” ütles ta, „kuidas võiksin minna oma isa juurde, kui poiss ei oleks ühes minuga?” (Vt 1Ms 44:33–34.) Juuda oli otsustanud oma lubaduse täita ja Benjamini turvaliselt tagasi koju viia. Kas olete kunagi tundnud teiste suhtes seda, mida Juuda tundis Benjamini suhtes?

Kas mitte nii ei tunne vanemad oma laste suhtes? Kas ei tunne misjonärid nii inimeste suhtes, keda nad teenivad? Kas ei tunne nii Algühingu ja noorte juhid nende suhtes, keda nad õpetavad ja armastavad?

Sõltumata sellest, kes te olete või milline on teie praegune olukord, tunneb keegi niimoodi teie suhtes. Keegi tahab koos sinuga Taevase Isa juurde naasta.

Ma olen tänulik nende eest, kes kunagi meie suhtes alla ei anna, kes jätkuvalt valavad oma hinge välja meie eest palvetades ja kes jätkuvalt õpetavad ja aitavad meil kvalifitseeruda naasma koju meie Taevase Isa juurde.

Hiljuti veetis üks kallis sõber COVID-19 tõttu 233 päeva haiglas. Selle aja jooksul külastas teda tema surnud isa, kes palus, et tema lapselastele edastataks sõnum. See hea vanaisa soovis isegi teisel pool eesriiet aidata oma lapselastel naasta oma taevasesse koju.

Üha enam meenuvad Kristuse jüngritele Benjaminid, kes on nende elus. Kogu maailmas on nad kuulnud Jumala elava prohveti, president Russell M. Nelsoni selgesõnalist sõnumit. Noored mehed ja noored naised on tegevad Issanda noorte väesalgas. Üksikisikud ja pered ulatavad teenimise vaimus oma abivalmid käed – armastades, jagades ja kutsudes sõpru ja naabreid Kristuse juurde. Noored ja täiskasvanud peavad meeles oma lepinguid ja püüavad neist kinni pidada – täites Jumala templeid, leides surnud pereliikmete nimesid ja tehes nende nimel talitusi.

Miks nõuab Taevase Isa meie jaoks isikupärastatud plaan, et aitaksime teistel inimestel Taevase Isa juurde tagasi pöörduda? Sest nii muutume Jeesuse Kristuse sarnaseks. Lõppkokkuvõttes õpetab Juuda ja Benjamini lugu meile Päästja ohverdusest meie eest. Lepituse kaudu andis Ta oma elu, et tuua meid koju. Juuda sõnad väljendavad Päästja armastust: „Kuidas võiksin minna oma isa juurde, kui [sind] ei oleks ühes minuga?” Iisraeli kokkukogujatena võivad need olla ka meie sõnad.

Vana Testament on täis imesid ja õrnu halastusi, mis on Taevase Isa plaani tunnusjooned. Kirjakohas 2. Kuningate 4 korratakse kolm korda fraasi „Ja ühel päeval juhtus”, mis minu jaoks rõhutab, et olulised sündmused toimuvad vastavalt Jumala ajastusele ja ükski detail ei ole Tema jaoks liiga väike.

Minu uus sõber Paul tunnistab sellest tõest. Paul kasvas üles kodus, mis oli mõnikord vägivaldne ja alati sallimatu religiooni suhtes. Saksamaal sõjaväebaasis koolis käies märkas ta kahte õde, keda paistis ümbritsevat vaimne valgus. Küsimusele, mis neid teistest erinevaks teeb, vastasid nad, et kuuluvad Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse.

Peagi hakkas Paul kohtuma misjonäridega ja teda kutsuti kirikusse. Järgmisel pühapäeval, kui ta bussist väljus, märkas ta kahte valget särki ja lipsu kandvat meest. Ta küsis neilt, kas nad on Kiriku vanemad. Nad vastasid jaatavalt ning Paul järgnes neile.

Jumalateenistuse ajal osutas jutlustaja inimestele koguduses ja kutsus neid üles tunnistust jagama. Iga tunnistuse lõpus põristas trummar trummi ja kogudus hüüdis „Aamen”.

Kui jutlustaja osutas Paulile, tõusis ta püsti ja ütles: „Ma tean, et Joseph Smith oli prohvet ja Mormoni Raamat on tõde.” Ei järgnenud ei trummipõrinat ega aameneid. Lõpuks sai Paul aru, et ta oli läinud valesse kirikusse. Peagi leidis Paul tee õigesse kohta ja sai ristitud.

Pauli ristimise päeval ütles talle üks liige, keda ta ei tundnud: „Sa päästsid mu elu.” Mõni nädal varem oli see mees otsustanud otsida endale teise kiriku ja käis trummide ja aamenitega jumalateenistusel. Kui mees kuulis Pauli tunnistust Joseph Smithi ja Mormoni Raamatu kohta, mõistis ta, et Jumal tunneb teda, mõistab tema katsumusi ja Tal on tema jaoks plaan. Nii Paul kui ka see mees võisid tõepoolest ütelda: „Ja ühel päeval juhtus!”

Ka meie teame, et Taevasel Isal on meie kõigi jaoks isiklik õnneplaan. Kuna Jumal saatis meie heaks oma armastatud Poja, siis toimuvad imed, mida me vajame, just sellel päeval, mis on vajalik Tema plaani täitumiseks.

Ma tunnistan, et sel aastal õpime Vanast Testamendist rohkem Jumala plaanist, mis Tal on meie jaoks. See püha raamat õpetab prohvetite rollist ebakindlatel aegadel ja kuidas Jumal tegutses maailmas, mis oli segaduses ja sageli vaenulik. See räägib ka alandlikest usklikest, kes ootasid ustavalt meie Päästja tulekut, nii nagu meie ootame ja valmistume Tema teiseks tulemiseks – Tema ammu ennustatud, suurepäraseks tagasitulekuks.

Kuni selle päevani ei pruugi me oma loomulike silmadega näha Jumala plaani kõigi meie elu tahkude jaoks (vt ÕL 58:3). Kuid me võime meenutada Nefi vastust, kui ta seisis silmitsi millegagi, mida ta ei mõistnud: kuigi ta ei teadnud kõigi asjade tähendust, teadis ta, et Jumal armastab oma lapsi (vt 1Ne 11:17).

See on minu tunnistus sel kaunil hingamispäeva hommikul. Kirjutagem see oma südamesse ja laskem sellel täita oma hing rahu, lootuse ja igavese rõõmuga: nõnda on Jumal meid armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on saatnud – mitte selleks, et meid hukka mõista, vaid selleks, et meid päästa. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.