Teie jumalik loomus ja igavikuline saatus

Kallid õed! Aitäh teile, et te siin olete! Mul on au osaleda sel üldkonverentsi naisteistungil. Mõnikord on mul olnud eriline võimalus osaleda ka Noorte Naiste tundides. Kuid lubage mul juhtida siiski tähelepanu ilmselgele: mina ei ole noor ega ole ma ka naine! Olen aga saanud selgeks, et tunnen end veidi vähem võõrkehana, kui saan korrata koos noorte naistega Noorte Naiste juhtmõtet. Noorte Naiste juhtmõte edastab¹ õpetust, mis on tähtis noortele naistele, kuid on kohane kõigile, ka neile, kes ei ole noored naised.

Noorte Naiste juhtmõte algab sõnadega: „Mina olen taevaste vanemate armastatud tütar, kellel on jumalik loomus ja igavikuline saatus.”² See avaldus hõlmab nelja tähtsat tõde. Esiteks see, et te olete armastatud tütar. Miski, mida te teete või ei tee, ei muuda seda. Jumal armastab teid, kuna te olete Tema vaimutütar. Vahel ei pruugi me Ta armastust tunda, kuid Ta armastab meid alati. Jumala armastus on täiuslik.³ Meie võime seda armastust tajuda ei ole täiuslik.

Jumala armastuse edastamisel on pöördeline tähtsus Vaimul.⁴ Kuid Püha Vaimu mõjutust võivad „varjata sellised tugevad emotsioonid nagu viha, raev, ‥ [või] hirm, ‥ sarnane[des] püüdega tunda viinamarja õrna maitset samal ajal teravat tšillipipart süües. ‥ [Üks maitse] matab teise täiesti enda alla.”⁵ Ka käitumine, mis viib meid Pühast Vaimust kaugemale, nagu näiteks patt⁶, muudab seega Jumala armastuse tajumise meie jaoks raskemaks.

Samamoodi võivad Jumala armastuse tunnetamist nüristada muude asjade seas proovilepanevad olukorrad ja füüsilised või psüühilised haigused. Kõigil neil juhtudel on sageli kasu usaldusväärsete juhtide või asjatundjate nõuannetest. Peale selle saame olla Jumala armastusele vastuvõtlikumad, kui küsime endalt: „Kas mu armastus Jumala vastu on muutumatu või ma armastan Teda siis, kui mu päev läheb hästi, kuid mitte eriti, kui mu päev läheb halvasti?”

Teine tõde on see, et meil on taevased vanemad, isa ja ema.⁷ Põhiõpetus Taevasest Emast tuleb ilmutuse vahendusel ning on eriti viimse aja pühadele omane tõekspidamine. President Dallin H. Oaks on selgitanud selle tõe olulisust: „Meie usuõpetus saab alguse taevastest vanematest. Meie ülim püüdlus on olla nendesarnane.”⁸

Taevaema kohta pole suurt midagi muud ilmutatud, kuid see, mida me teame, on kokku võetud „Evangeeliumi raamatukogu” rakendusest leitavates evangeeliumiteemades.⁹ Kui olete sinna kirjapandu läbi lugenud, teate te sel teemal kõike, mida tean mina. Soovin, et teaksin rohkem. Ka teil võib endiselt olla küsimusi ja soov leida rohkem vastuseid. Suurema mõistmise otsimine on meie vaimse arengu oluline osa, kuid olge ettevaatlik. Mõistus ei saa asendada ilmutust.

Spekuleerimine ei too kaasa suuremaid vaimseid teadmisi, küll aga võib viia meid pettuseni või suunata meie fookuse kõrvale sellest, mida on ilmutatud.¹⁰ Näiteks õpetas Päästja oma jüngritele: „Seepärast peate te alati palvetama Isa poole minu nimel.”¹¹ Me järgime seda eeskuju ja suuname oma palved Jeesuse Kristuse nimel oma Taevase Isa poole, ega palveta Taevase Ema poole.¹²

Sellest ajast peale, kui Jumal määras ametisse prohvetid, on neil olnud volitus Tema nimel rääkida. Kuid nad ei kuuluta ise „omast tahtes”¹³ välja mõeldud õpetusi ega õpeta ka seda, mida pole ilmutatud. Pange tähele Vana Testamendi prohveti, Bileami sõnu, kellele pakuti pistist, kui ta iisraellased Moabi kasuks ära neab. Bileam ütles: „Isegi kui [Moabi kuningas] annaks mulle oma koja täie hõbedat ja kulda, ei või ma üle astuda Jehoova, oma Jumala käsust ei väikeses ega suures asjas!”¹⁴ Sarnased piirangud kehtivad ka nüüdisaja prohvetitele. Jumalalt ilmutuse nõudmine on ühtlasi nii üleolev kui tulutu. Selle asemel ootame me, et Issand ilmutab oma tõdesid oma ajakava järgi Tema enda kehtestatud meetmete kaudu.¹⁵

Kolmas tõde Noorte Naise juhtmõtte alguslõigus on see, et meil on jumalik loomus. See on oluline osa meie olemusest. See on meil vaimselt „geenides”, oleme pärinud selle oma Taevastelt Vanematelt¹⁶ ja meil pole vaja selleks vähimalgi määral pingutada. See on meie tähtsaim identiteet, ükskõik kuidas me end lisaks sellele ka ei identifitseeriks. Seda põhitõde on tähtis mõista kõigil, kuid eriti neil, kes kuuluvad ajalooliselt tühiseks peetud, rõhutud või orjastatud inimrühmadesse. Pidage meeles, et teie kõige olulisem identiteet on seotud teie kui Jumala lapse jumaliku loomusega.

Neljas tõde on see, et meil on „igavikuline saatus”. Seda saatust peale ei sunnita. Pärast surma saame me seda, mida väärime, ja „nau[dime üksnes] seda, mida [me] taha[me] vastu võtta”¹⁷. Mõistame, et meie igavene saatus sõltub meie valikutest. Selleks on vaja sõlmida ja pidada pühi lepinguid. See lepingurada on viis, kuidas me tuleme Kristuse juurde ning see põhineb absoluutsel tõel ja igavesel, muutumatul seadusel. Me ei saa mõelda välja omaenda teerada ja oodata Jumala lubatud tulemusi. Tema õnnistuste ootamine, järgimata igavesi seadusi, millel need põhinevad¹⁸, on ekslik, nagu arvamine, et võime puudutada tulist pliiti ja „otsustada”, et me ei saa kõrvetada.

Võib-olla teate, et ma ravisin kunagi südamepuudulikkusega patsiente. Nad jõudsid parimate tervisenäitajateni, kui järgisid kindlaksmääratud tõenduspõhiseid raviplaane. Kuigi nad seda teadsid, püüdis osa patsiente endale teistsugust raviplaani kaubelda. Nad ütlesid: „Ma ei taha võtta nii palju ravimeid” või „ma ei taha nii palju järelkontrollis käia”. Loomulikult on patsientidel vabadus ise oma otsuseid langetada, kuid optimaalsetest raviplaanidest kõrvalekaldumise tõttu nende tervisenäitajad kannatasid. Südamepuudulikkusega patsiendid ei saa valida kehvemat ravikuuri ja süüdistada seejärel oma kardioloogi kehvemas tulemuses.

Sama kehtib ka meie puhul. Taevase Isa sätestatud rada viib parima igavese tulemuseni. Me oleme vabad valima, kuid kui me ei järgi ilmutatud teerada, ei saa me valida selle tagajärgi.¹⁹ Issand on öelnud: „Seda, kes murrab seadust ja ei püsi seaduses, vaid püüab saada seaduseks iseendale ‥, ei saa pühitseda seadusega, samuti mitte halastuse, õigluse ega õigusemõistmisega.”²⁰ Me ei saa Taevase Isa kursilt kõrvale kalduda ja siis Teda kehvemas tulemuses süüdistada.

Noorte Naiste juhtmõtte teisest lõigust loeme: „Jeesuse Kristuse jüngrina püüan ma saada rohkem Tema-sarnaseks. Ma otsin isiklikku ilmutust ja tegutsen selle ajel ning teenin teisi Tema pühal nimel.” Usu ajel tegutsedes võime saada tunnistuse Jeesusest Kristusest.²¹ Me võime nõuda endale vaimset andi „teada, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg ja et ta löödi risti maailma pattude eest”. Või võime saada anni uskuda nende sõnu, kes seda teavad²², kuni me ka ise selle teadmiseni jõuame. Me võime järgida Päästja õpetusi ja aidata teistel Tema juurde tulla. Nõnda teeme me Tema tööd koos Temaga.²³

Noorte Naiste juhtmõte jätkub lausega: „Ma seisan kui Jumala tunnistaja igal ajal ja kõiges ja kõikjal.” Kõiki Kiriku-liikmeid vajatakse Jumala tunnistajateks²⁴, kuigi apostlitel ja seitsmekümnetel on volitus olla Kristuse nime erilised tunnistajad.²⁵ Kujutage ette jalgpallimatši, kus vaid väravavaht väravat kaitseb. Ilma teiste võistkonna mängijateta ei suuda väravavaht väravat piisavalt kaitsta ja võistkond muudkui kaotab. Nii vajatakse igaüht ka Issanda tiimis.²⁶

Noorte Naiste juhtmõtte viimane lõik algab lausega: „Püüdlustes saada ülenduse vääriliseks, hindan ma meeleparanduse andi ja püüan iga päev paremaks saada.” Tänu Päästja lepitusohvrile saame me meelt parandada ja oma vigadest õppida, laskmata end nende pärast hukka mõista. President Russell M. Nelson on õpetanud: „Liiga paljud inimesed vaatavad meeleparandust kui karistust. ‥ Kuid see tunne, et meid karistatakse, tuleb Saatanalt. Tema püüab takistada meid vaatamast Jeesuse Kristuse poole, kes seisab avasüli, loodab ja soovib meid terveks teha, meile andestada, meid tugevdada, puhastada ja pühitseda.”²⁷

Kui me siiralt meelt parandame, ei jää meile vaimseid arme, ükskõik mida me ka teinud poleks, ükskõik kui tõsine see oli või kui mitu korda me seda kordasime.²⁸ Me võime saada andeks just nii sageli, kui me tõsise kavatsusega meelt parandame ja andestust otsime.²⁹ Millise märkimisväärse anni meie Päästja Jeesus Kristus on meile andnud!³⁰ Seda, et meile on andestatud, saab meile kinnitada Püha Vaim. Kui tunnetame rõõmu ja rahu,³¹ on meie süü ära pühitud³² ja meie patt ei vaeva meid enam.³³

Kuid ka pärast siirast meeleparandust võime ikkagi komistada. Komistamine ei tähenda, nagu olnuks meeleparandus puudulik, vaid võib peegeldada lihtsalt inimlikku nõrkust. Kui trööstiv on teada, et „Issand suhtub nõrkustesse erinevalt, kui ta suhtub vastuhakkamisse”. Me ei peaks kahtlema, et Päästja saab meid meie nõrkuste puhul aidata, sest „nõrkustest räägib Issand alati halastavalt”³⁴.

Noorte Naiste juhtmõte lõpeb lausega: „Usuga tugevdan ma oma kodu ja peret, teen pühasid lepinguid ja pean neist kinni ning võtan vastu püha templi talitused ja õnnistused.” Kodu ja pere tugevdamine võib tähendada esimese ustavuselüli sepistamist, usupärandi edasikandmist või selle taastamist.³⁵ Jõud tuleb igal juhul usu kaudu Jeesusesse Kristusesse ja pühi lepinguid sõlmides.

Me õpime templis, kes me oleme ja kus me oleme olnud. Rooma filosoof Cicero on öelnud: „Kui keegi ei tea, mis juhtus enne tema sündi, tähendab see seda, et ta on mõistetud elama alatiselt lapsena.”³⁶ Loomulikult pidas ta silmas ilmalikku ajalugu, kuid tema nutikat tähelepanekut võib ka laiemalt vaadata. Me elame igaveste lastena, kui templis saadud igavene väljavaade jätab meid ükskõikseks. Seal me kasvame üles Issandas, saame Püha Vaimu täiuse³⁷ ja oleme Päästja jüngritena üha pühendunumad.³⁸ Kui peame oma lepinguid, tuleb meie ellu Jumala vägi.³⁹

Kutsun teid oma elu Jeesusele Kristusele keskendama ja Noorte Naiste juhtmõtte põhitõdesid meeles pidama. Kui te seda tahate, saate te Pühalt Vaimult juhatust. Meie Taevane Isa tahab, et teist saaksid Tema pärijad ja et te saaksite kõik, mis on Temal.⁴⁰ Enamat Ta teile pakkuda ei saa. Enamat Ta teile lubada ei saa. Ta armastab teid rohkem, kui te seda teate, ning tahab, et te oleksite selles ja tulevas elus õnnelikud. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.