Ära karda, usu vaid!

Ma suunan oma tänased tähelepanekud Kiriku noortele, pidades silmas kõiki, kes on president Russell M. Nelsoni vanused või nooremad. Kasutan harva visuaale, kuid ei saa jätta seda jagamata.

Kujutis

Kiri Marin Arnoldilt

See cri de coeur pärineb minu kaheksa-aastaselt sõbralt Marin Arnoldilt, mille ta kirjutas, kui ta oli seitsmeaastane. Tõlgin teile, mida ta oma algelises muudetud egiptuse keeles kirjutab:

Marin! See kõne, mille ma nüüd esitan, valmistab sulle kahtlemata taas meelehärmi. Kuid kui sa oma piiskopile kaebekirja saadad, siis ütle talle kindlasti, et mu nimi on „Kearon. Vanem Patrick Kearon”.

Pea kaks aastat on piibellike mõõtmetega pandeemia meie planeeti endasse mähkinud ja kuigi see nuhtlus peatas peaaegu kõik ühiskondlikul tasandil, pole see ilmselgelt peatanud jõhkrust, vägivalda ja julma agressiooni poliitilisel tasandil – ei riiklikul ega rahvusvahelisel tasandil. Ja nagu sellest veel ei piisaks, seisame ikka veel silmitsi ammuste sotsiaalsete ja kultuuriliste proovilepanekutega, ulatudes majanduslikust kitsikusest keskkonnareostuse, rassilise ebavõrdsuse ja veel enamani.

Sellised valjud tuuleiilid ja sünged ajad võivad heidutada meie noori, neid, kelle poole me oma homse elu suhtes lootusrikkalt ja innukalt vaatame. On öeldud, et „nooruse vägi on kogu maailma üldine heaolu. Noored on meie tulevikunäod”.² Lisaks on meie lapsed need usaldusisikud, kelle kätte antakse selle Kiriku saatus.

Arvestades praegust aega, on arusaadav, kui noorte õilsahingelisus on veidi kahanemas. Yale’i ülikooli professor, doktor Laurie Santos, pani hiljuti kokku „Psühholoogia ja hea elu” nimetust kandva õppekursuse. „Esimesel aastal, mil seda õppekursust pakuti, registreerus peaaegu [veerand] [kogu] bakalaureuseõppe üliõpilaskonnast.”³ Seejärel kuulas üle 64 miljoni inimese tema taskuhäälingut. Sellest haruldasest nähtusest kirjutades märkis üks ajakirjanik, kui valus on vaadata, kuidas nii paljud säravad noored üliõpilased – ja täiskasvanud – „otsivad [meeleheitlikult] midagi, mida nad on kaotanud”, või mis veelgi hullem, igatsevad midagi, mida neil iial olnud pole.⁴

Minu tänane palve meie noortele ning neid nõustavatele vanematele ja täiskasvanutele on alustada oma õnneotsingut sellega, et te võtate vastu kogu selle helduse, mille me iga hea anni andjalt juba saanud oleme.⁵ Täpselt sel hetkel, mil paljud maailmas hingepõhjas tekkinud küsimusi esitavad, peaksime vastama neile Jeesuse Kristuse evangeeliumi „head[e] uudis[tega]”⁶. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik, mis hoiab kõrgel maailma Päästja missiooni ja sõnumit, pakub igavesti tähtsaimat võimalust sellisel puuduseajal nii head leida kui ka head teha.

President Russell M. Nelson on öelnud, et see noorte põlvkond on võimeline avaldama „maailmas rohkem [head] mõju kui ükski varasem põlvkond”⁷. Kõikide inimeste seas tuleks just meil „laulda laulu lunastavast armastusest”⁸, kuid see nõuab sellist kõrvalekaldumatut järgimist, või kui soovite, siis järgijaks olemist, mis kaitseb negatiivsete hoiakute ja hävitavate harjumuste eest, mis ei laseks meil seda igavese päästmise laulu lauldes nooti tabada.

Ka „päikeselisel tänavapoolel”⁹ püsides võib aeg-ajalt joosta otsa semule, kes on otsustanud leida kõiges midagi sünget ja masendavat. Teate küll tema juhtmõtet: „Enne kottpimedat saab minna alati veel pimedamaks.” Kui niru nägemus ja milline armetu eksistents! Jah, võib-olla tahame vahel sealt, kus me oleme, ära joosta, kuid me ei peaks iial ära jooksma selle eest, kes me oleme. Me oleme elava Jumala lapsed, Ta armastab meid, on alati valmis meile andestama ega hülga meid iial. Te olete Tema kalleim vara. Te olete Tema laps, kellele Ta on andnud prohvetid ja lubadused, vaimuannid ja ilmutused, imed ja sõnumid ning inglid kummalgi pool eesriiet.¹⁰

Lisaks on Ta andnud teile Kiriku, mis tugevdab peresid surelikkuseks ja seob need kokku igaveseks. Selles Kirikus on üle 31 000 koguduse, kus inimesed kokku saavad, laulavad, üksteise eest paastuvad ja palvetavad ning oma vara vaestega jagavad. Siin on igaüks loetud, arvele võetud ja teenitud ning siin teenivad koguduseliikmetest sõbrad ja ligimesed üksteist kutsetes, mis ulatuvad vaimulikutööst majapidamiskohustuseni. Noored täiskasvanud – ja ka vanemaealised paarid – teenivad tuhandete kaupa omal kulul misjonil, ilma et saaksid misjonitöö koha osas kaasa rääkida, ning noored ja vanad liikmed rüsivad templisse, et teha inimpere ühtesidumiseks vajalikke pühi talitusi, mis on sellises lõhestatud maailmas julge tegevus, kuid kuulutab samas, et see lõhenemine on vaid ajutine. Need on mõned seletused, mida anname selle „lootuse kohta ‥, mis [meis] on”¹¹.

Mõistagi seisab iga Jeesuse Kristuse jünger nüüdisajal silmitsi tohutult raskete probleemidega. Selle Kiriku juhid pühendavad oma elu, et Issandalt nende probleemide lahendamiseks juhatust otsida. Kui osa neist probleemidest ei lahene kõigile rahuldust pakkuval viisil, kujutavad need ehk endast osa ristist, mille peame Jeesuse sõnul Tema järgimise nimel enda kanda võtma.¹² Just seetõttu, et tulemas on sünged ajad ja rasked probleemid, on Jumal lubanud juhatada päeval pilve seest ja öösel tulesambast prohveteid, anda raudkäsipuu, avada ahta värava kitsale teele ja anda meile ennekõike väge oma elutöö lõpuni viia.¹³

Palun, palun jääge seega kohale kogu pidusöögiks, isegi kui brokoli ei pruugi olla teile meeltmööda. Peesitage Tema valguse käes ja lisage aate nimel sellele oma küünlavalgus.¹⁴ Algühingus on õigesti aru saadud: Jeesus tõesti tahab, et te „ole[ksite] Ta päikesekiir”¹⁵.

Kui juutide ülem Jairus anus, et Jeesus ta 12-aastase kodus surivoodil lebava tütre terveks teeks, pidas rahvamass Päästjat nii kaua kinni, et sulane tuli peagi sellele mures isale ütlema: „„Su tütar on surnud, ära tülita enam õpetajat!”

Aga seda kuuldes vastas Jeesus temale: „Ära karda, usu vaid, siis ta saab abi!””¹⁶

Ja ta sai terveks. Ja ka teie saate. „Ära karda, usu vaid.”

Kuna igaüks selles kuulajaskonnas on Jumalale ja sellele Kirikule kallis, lõpetan ma järgmise erilise apostelliku teadaandega. Enne kui te saite Püha Vaimu anni, oli teie hinge külvatud Kristuse Valgus.¹⁷ See „valgus, mis on kõigis asjades, ‥ annab elu kõikidele asjadele”¹⁸ ja on hea mõju kõikide inimeste südames, kes on kunagi elanud või kunagi elavad. See valgus anti selleks, et teid kaitsta ja õpetada. Üks selle põhisõnumeid on see, et elu on kõikidest andidest kõige hinnalisem. See and saadakse igaveseks vaid Issanda Jeesuse Kristuse lepituse kaudu. Jumala Ainusündinud Poeg tuli maailma Valguse ja Eluna¹⁹ meile surmast võitu saades elu andma.

Me peame täielikult sellele eluannile pühenduma ja jooksma appi neile, kellel on oht sellest pühast annist loobuda. Juhid, nõustajad, sõbrad, pere: pange tähele depressiooni ja meeleheite märke või kõike muud, mis viitab enesele viga tegemisele. Pakkuge oma abi. Kuulake. Sekkuge mingil moel vastavalt vajadusele.

Kõik teie, meie noored, kes te olete hädas, olgu teie mured või raskused millised tahes, vabasurm pole ilmselgelt lahendus. See ei leevenda valu, mida te tunnete või mida te arvate end põhjustavat. Maailm vajab nii meeleheitlikult kogu võimalikku valgust ja palun ärge kahandage seda igavest valgust, mille Jumal enne seda maailma teie hinge pani. Rääkige kellegagi. Paluge abi. Ärge hävitage elu, mille kaitseks Kristus oma elu andis. Te jaksate kanda selle sureliku elu raskusi, sest me aitame teil neid kanda. Te olete tugevamad, kui te arvate. Te võite saada abi teistelt ja eriti Jumalalt. Teid armastatakse, hinnatakse ja vajatakse. Meie vajame teid! „Ära karda, usu vaid.”

Keegi, kes seisis silmitsi palju meeleheitlikumate oludega, kui meie teiega iial seisame, on hüüdnud: „Minge edasi, [mu armsad noored sõbrad]. Julgust, ‥ ja edasi, võiduni! Juubeldagu teie süda ja olge üliväga rõõmsad!”²⁰ Meil on nii palju, mille üle rõõmustada. Me oleme üksteisel olemas ja meil on Tema. Ärge keelake meile võimalust olla koos teiega, ma palun teid, Issanda Jeesuse Kristuse, meie Õpetaja, pühal nimel, aamen.