Oma kohustuste rajal

1947. aastal möödus 100 aastat esimeste viimse aja pühadest teerajajate saabumisest Soolajärveorgu. Sel aastal peeti palju meeldejäävaid pidustusi ja avaldati lugematuid tänuavaldusi Jeesuse Kristuse pühendunud jüngrite eest, kes rajasid teeradu, ehitasid maju, istutasid vilja viljatusse kõrbesse ja asutasid kogukondi.

President J. Reuben Clark, esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas, avaldas 1947. aasta sügisesel üldkonverentsil ühe meeldejäävama ja liigutavama austusavalduse nendele ustavatele teerajajatele.

President Clark tunnustas oma sõnumis lühidalt tuntud juhte, kes olid läänesuunalise rände eesotsas, nagu Brigham Young, Heber C. Kimball, Wilford Woodruff, Parley P. Pratt ja paljud teised. Kuid tema peamine eesmärk ei olnud nende tähelepanuväärsete isikute saavutusi üle korrata. Pigem keskendus ta oma märkustes kindlameelsetele hingedele, kelle nimed pole teada ega ka ametlikult Kiriku ajalukku kirja pandud. Tema sõnumi õpetlik pealkiri on „Inimesed viimases vankris”.¹

President Clark kirjeldas väga üksikasjalikult iga tasandikke läbinud pika vankrikolonni viimases kaetud vankris rännanud migrantide omadusi ja väljakutseid. Ta kiitis neid anonüümseid ja tähistamata kangelasi, kes päevast päeva, nädalast nädalasse ja kuust kuusse hingasid sisse tolmu, mida kõik nende ees veerevad vagunid üles keerutasid – ja kes ületasid järeleandmatuid takistusi, millega nad teel kokku puutusid.

President Clark kuulutas: „Inimesed viimases vankris pürgisid edasi, nad olid kõndimisest väsinud, jalad valutavad, mõnikord heitumuse äärel, kantud usust, et Jumal armastab neid, et taastatud evangeelium on tõsi ning et Issand juhtis ja suunas vendi kaugel eespool.”²

Ta lõpetas oma sõnumi järgmise liigutava kiitusega: „Ma avaldan alandlikult oma armastust, austust ja kiitust nendele alandlikele hingedele, kes olid suured usus, suured töös, suured õigemeelses eluviisis, suured meie hindamatu pärandi kujundamisel.”³

1990. aastal pidas juhataja Howard W. Hunter, toonane Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja, kõne asendamatust panusest, mida on andnud Kiriku liikmed, kes teenivad usinalt ja ustavalt ning keda avalikult vähe, kui üldse, tunnustust või tuntust saavad.

Juhataja Hunter selgitas:

„Noore ja vapra kapten Moroni kohta on öeldud:

„Kui kõik inimesed oleksid olnud ja oleksid ja alati saaksid olema nagu Moroni, vaata, põrgu väed ise oleksid igavesti kõigutatud; jah, kuradil ei oleks mitte kunagi võimu inimlaste südamete üle” (Al 48:17).

Milline kompliment sellele kuulsale ja vägevale mehele. ‥ Kaks salmi hiljem loeme avaldust Heelamani ja tema vendade kohta, kes mängisid vähem silmatorkavat rolli kui Moroni, ja see kõlab:

„Nüüd, vaata, Heelaman ja tema vennad ei olnud rahvale mitte sugugi vähem kasulikud kui Moroni” (Al 48:19).”

Juhataja Hunter jätkas: „Teisisõnu, kuigi Heelaman polnud nii silmatorkav või väljapaistev kui Moroni, oli ta sama kasulik. See tähendab, et temast oli sama suur abi või kasu kui Moronist.”⁴

Seejärel soovitas president Hunter meil kõigil olla mitte vähem kasulik. Ta ütles: „Kui tunnete, et suur osa sellest, mida teete sel aastal või järgmistel aastatel, ei tee teid eriti kuulsaks, siis ärge heitke meelt. Enamik parimaid inimesi, kes on kunagi elanud, polnud samuti kuigi kuulsad. Teenige ja arenege ustavalt ja tagasihoidlikult.”⁵

Olen tänulik miljonite Kiriku liikmete eest, kes täna Päästja juurde tulevad⁶ ja meie kaasaegsete vankrikolonnide viimastes vagunites lepingurajal edasi pürgivad – ja kes pole tõesti mitte sugugi vähem kasulikud. Teie tugev usk Taevasesse Isasse ja Issandasse Jeesusesse Kristusesse ning teie vaoshoitud pühitsetud elu inspireerib mind olema parem mees ja jünger.

Ma armastan teid. Ma imetlen teid. Ma tänan teid! Ja ma kiidan teid.

Üks avaldus Mormoni Raamatus laamanlaselt Saamuelilt võtab kõige paremini kokku minu tunded teie vastu.

„Ma tahan, et te näeksite, et suurem osa nendest on oma kohustuste rajal ja nad kõnnivad ettevaatlikult Jumala ees ja jälgivad, et peavad kinni tema käskudest ja tema määrustest. ‥

Jah, ma ütlen teile, et suurem osa neist teeb seda ja nad püüavad väsimatu usinusega, et nad võiksid tuua oma ülejäänud vennad tõe tundmisele.”⁷

Usun, et fraas „oma kohustuste rajal” kirjeldab tähelepanelikke vendi ja õdesid, kes otsivad neid inimesi ja istuvad nende kõrval, kes on Kiriku koosolekutel ja mitmesugustes muudes oludes üksi. Nad püüavad järjekindlalt trööstida neid, kes vajavad tröösti,⁸ ilma tunnustust või kiitust ootamata.

Fraas „oma kohustuste rajal” kirjeldab abikaasasid ja lapsi, kes toetavad oma kaaslast, vanemat või last, kes teenivad Issanda taastatud Kirikus juhtival positsioonil. Nende püsiv, vaikne ja tavaliselt tunnustuseta jääv toetav mõju õnnistab paljusid inimesi ja peresid viisidel, millest saab täielikult aimu alles igavikus.

Fraas „oma kohustuste rajal” kirjeldab inimesi, kes, olles pöördunud Jumalast eemale, pöörduvad alandlikult tagasi Tema poole,⁹ parandavad meelt oma pattudest ning otsivad Päästja lepituse puhastavat ja tervendavat väge. Kristuse juurde tulemine,¹⁰ pöördudes tagasi lepingurajale pärast patust kõrvalepõiget „keelatud radadele”,¹¹ on vaimselt hädavajalik ja õiglaselt nõudlik. Usuga edasi pürgides ja mitte väsides head tegemast panevad nad aluse suurele tööle oma isiklikus elus,¹² kõikidele põlvkondadele ja igaveseks.¹³

Fraas „oma kohustuste rajal” kirjeldab õigemeelseid inimesi, kes soovivad võtta enda peale Päästja ikke Tema evangeeliumi volitatud lepingute ja talituste kaudu, kuid kellel pole see võimalik neist endist sõltumatute asjaolude tõttu. Ma luban, et teie isiklik ahastus leiab leevendust ning teie kuulekus ja ustavus oma tahe kannatlikult Jumalale allutada saavad tasutud „Issanda poolt heaksarvatud ajal”.¹⁴ „Õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine!”¹⁵

Fraas „oma kohustuste rajal” kirjeldab inspireeritud tõlkijaid ja tõlke üle kogu maailma, kes teenivad Issandat, aidates sõpradel ja liikmetel kuulda „evangeeliumi täiust vastavalt [nende enda] kõneviisile ja [nende enda] keeles”.¹⁶ Nende hääl, viipekeel ja tõlgitud dokumendid edastavad igavesi tõdesid, kuid vähesed meist teavad nende nimesid või avaldavad neile tunnustust. Keelte anni kaudu, millega neid on õnnistatud, teenivad tõlkijad ja tõlke usinalt, ennastsalgavalt ja enamasti anonüümselt, et aidata inimestel Jumala sõna lugemise ja kuulmise kaudu saada usu vaimset andi.¹⁷

Fraas „oma kohustuste rajal” kirjeldab ustavaid abielumehi ja -naisi, kes austavad oma lepingujärgset kohustust paljuneda ja täita maa ning keda õnnistatakse jõu ja vastupidavusega sakramendikoosolekutel oma lastega maadelda. Üha enam segadust tekitavas maailmas, mis on täis hädasid ja valesti seatud prioriteete, ei kuula need julged hinged enesekesksust ülistavaid ilmalikke hääli; nad austavad elu pühadust ja tähtsust Taevase Isa õnneplaanis Tema laste heaks.

Paljud abielupaarid usaldavad Jumalat ka siis, kui nende südame õiglased soovid ei täitu sellisel viisil või ajal, nagu nad lootsid ja unistasid. Nad „ootavad Jehoovat”¹⁸ ega nõua, et Ta järgiks nende surelikke tähtaegu. „Sest maailma algusest peale ei ole inimeste seas ükski kõrv kuulnud ega ükski silm näinud, oo Jumal, peale sinu, kui suuri asju sa oled valmistanud [neile], kes sind [ootavad].”¹⁹

Fraas „oma kohustuste rajal” kirjeldab tuhandeid ja tuhandeid lastetoa juhte ja Algühingu õpetajaid, kes armastavad ja juhendavad Kiriku lapsi igal hingamispäeval.

Mõelge nende pühendunud jüngrite teenimise igavesele mõjule ja imelistele õnnistustele, mida on lubatud neile, kes teenivad lapsi.

„Ja [Jeesus] võttis lapse ja pani selle nende keskele, ja kaisutas teda ja ütles neile:

„Kes iganes ühe niisuguseist lapsist vastu võtab minu nimel, see võtab mind vastu, ja kes iganes mind vastu võtab, see ei võta mind vastu, vaid teda, kes mind on läkitanud.””²⁰

Fraas „oma kohustuste rajal” kirjeldab pühendunud lapsi, kes hoolitsevad hellalt eakate vanemate eest, unepuuduse käes kannatavat ema, kes lohutab hirmunud last, seistes kui emalõvi oma kodu väravas valves,²¹ Kiriku liikmeid, kes saabuvad varakult ja jäävad kauemaks, et toolid valmis seada ja ära panna, ning inspireeritud isikuid, kes kutsuvad perekonda, sõpru ja kaaslasi tulema ja vaatama, tulema ja aitama ning tulema ja jääma.²²

Olen kirjeldanud vaid mõnda valitud näidet teiesugustest lepinguid pidavatest ja pühendunud Jeesuse Kristuse jüngritest, kes pürgivad edasi „oma kohustuste rajal”. Miljoneid lisanäiteid viimse aja pühadest, kes pakuvad Jumalale kogu oma hinge,²³ leidub Kristuse-kesksetes kodudes ja Kiriku üksustes üle kogu maailma.

Te armastate ja teenite, kuulate ja õpite, hoolite ja trööstite ning õpetate ja tunnistate Püha Vaimu väel. Te paastute ja palvetate sageli ning kasvate üha tugevamaks alandlikkuses ning üha kindlamaks usus Kristusesse, „kuni [teie] hinged [täituvad] rõõmu ja lohutusega; jah, kuni selleni välja, et [teie] südamed [saavad] puhastatud ja pühitsetud, milline pühitsemine tuleb sellest, et [te] andsi[te] oma südamed Jumalale.”²⁴

Päästja taastatud Kiriku tugevuseks on need inimesed viimases vankris, kõik, kes ei ole mitte sugugi vähem kasulikud, ja teie, kes täna oma kohuste rajal edasi liigute. Ja nagu Issand on lubanud: „Kõik aujärjed ja võimkonnad, valitsused ja väed ilmutatakse ja antakse kõigile neile, kes on vapralt vastu pidanud, seistes Jeesuse Kristuse evangeeliumi eest.”²⁵

Tunnistan rõõmsalt, et Taevane Isa ja Tema armastatud Poeg elavad ja nende tõotused on kindlad, Issanda Jeesuse Kristuse püha nimel, aamen.