Päästja tervendav vägi mere saartel

1960. aastatel õpetas mu isa Kiriku kolledžis Hawaii saarel Laiel, kus ma sündisin. Minu seitse vanemat õde nõudsid, et mu vanemad paneksid mulle Hawaii nime Kimo. Me elasime Hawaii Laie templi lähedal, kui see teenis suurt osa Kiriku Aasia Vaikse ookeani piirkonna liikmetest, sealhulgas Jaapani liikmeid.¹ Tol ajal hakkasid Jaapani pühade rühmad Hawaiile tulema, et saada templiõnnistusi.

Üks neist liikmetest oli õde kaunilt Okinawa saarelt. Lugu tema teekonnast Hawaii templisse on tähelepanuväärne. Kaks aastakümmet varem oli ta sõlminud traditsioonilise budistliku abielu. Vaid paar kuud hiljem ründas Jaapan Hawaiil Pearl Harborit, sundides USA konflikti Jaapaniga. Pärast Midway ja Iwo Jima lahinguid surusid sõja tõusulained Jaapani väed tagasi tema kodusaare Okinawa kallastele, mis oli viimane kaitseliin, mis seisis liitlasvägede vastu enne Jaapani keskterritooriumi.

1945. aastal kestis Okinawa lahing kolm rasket kuud. Tuhande kolmesajast Ameerika sõjalaevast koosnev laevastik piiras saare ümber ja pommitas seda. Militaar- ja tsiviilohvreid olid tohutul arvul. Tänapäeval seisab Okinawa pühalikul mälestusmärgil rohkem kui 240 000 teadaolevalt lahingus hukkunud inimese nime.²

Püüdes meeleheitlikult rünnaku eest põgeneda, otsisid see Okinawa naine, tema abikaasa ja nende kaks väikest last varjupaika mägikoopas. Nad kannatasid järgnevate nädalate ja kuude jooksul kirjeldamatut viletsust.

Ühel meeleheitlikul ööl keset lahingut, pere nälga suremise äärel ja abikaasa teadvuseta, kaalus naine nende kannatuste lõpetamist käsigranaadiga, mille võimud olid talle ja teistele selleks otstarbeks andnud. Ent kui ta selleks valmistus, sai talle osaks sügavalt vaimne kogemus, mis andis talle käegakatsutava tunnetuse Jumala tegelikkusest ja Tema armastusest tema vastu, mis andis talle jõudu jätkata. Järgmistel päevadel turgutas ta oma meest ja toitis oma peret umbrohuga, meega metsmesipuust ja lähedalasuvast ojast püütud ollustega. Märkimisväärsel kombel pidasid nad koopas vastu kuus kuud, kuni kohalikud külaelanikud teatasid, et lahing on lõppenud.

Kui perekond koju naasis ja oma elu uuesti üles ehitama asus, hakkas see jaapanlanna otsima vastuseid Jumala kohta. Temas süttis tasapisi usk Jeesusesse Kristusesse ja ta tundis vajadust ristimise järele. Kuid ta muretses oma lähedaste pärast, kes olid surnud ilma Jeesusest Kristusest ja ristimisest teadmata, sealhulgas oma ema pärast, kes suri teda sünnitades.

Kujutage ette tema rõõmu, kui kaks õdemisjonäri Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust ühel päeval tema juurde tulid ja õpetasid talle, et inimesed saavad õppida Jeesusest Kristusest vaimumaailmas. Teda köitis õpetus, et tema vanemad võisid valida, kas järgivad pärast surma Jeesust Kristust ja võtavad vastu ristimise, mida nende nimel sooritatakse pühades paikades, mida kutsutakse templiteks. Tema ja ta pere pöördusid Päästjasse ja ristiti.

Tema pere töötas kõvasti ja neid saatis edu ning nad said veel kolm last. Nad olid Kirikus ustavad ja aktiivsed. Siis sai tema abikaasa ootamatult insuldi ja suri, mille tulemusel pidi ta töötama pikki tunde mitmel töökohal, et oma viit last ülal pidada.

Mõned inimesed tema perekonnas ja naabruskonnas kritiseerisid teda. Nad süüdistasid tema probleeme selles, et ta otsustas liituda kristliku kirikuga. Ta ei lasknud end heidutada sügavast tragöödiast ja karmist kriitikast, vaid hoidis kinni oma usust Jeesusesse Kristusesse, olles otsustanud edasi liikuda, uskudes, et Jumal tunneb teda ja ees ootavad helgemad päevad.³

Mõni aasta pärast tema abikaasa enneaegset surma tundis Jaapani misjonijuhataja inspiratsiooni julgustada Jaapani liikmeid templis käimise nimel pingutama. Misjonijuhataja oli ameeriklasest sõjaveteran, kes oli võidelnud Okinawa lahingus, milles too õde ja tema perekond olid nii palju kannatanud.⁴ Sellegipoolest ütles alandlik õde tema kohta: „Sõja ajal oli ta meie vihatud vaenlane, kuid nüüd oli ta siin armastuse ja rahuevangeeliumiga. Minu jaoks oli see ime.”⁵

Misjonijuhataja sõnumit kuuldes soovis leseks jäänud õde saada ühel päeval oma perega templis pitseeritud. Kuid rahaliste piirangute ja keelebarjääri tõttu oli see tema jaoks võimatu.

Seejärel muutusid kättesaadavaks mitmed uuenduslikud lahendused. Kulusid sai poole võrra vähendada, kui Jaapani liikmed broneerivad terve lennuki, et lennata Hawaiile väljaspool turismihooaega.⁶ Liikmed salvestasid ja müüsid ka vinüülplaate pealkirjaga „Jaapani pühad laulavad”. Mõned liikmed müüsid ära isegi oma kodu. Teised lahkusid töölt, et reisi ette võtta.⁷

Teine väljakutse liikmetele oli see, et templitalitused polnud saadaval jaapani keeles. Kiriku juhid kutsusid ühe Jaapani venna Hawaii templisse templiannitseremooniat tõlkima.⁸ Ta oli esimene sõjajärgne jaapanlasest usku pöördunu, keda olid õpetanud ja ristinud ustavad Ameerika sõdurid.⁹

Kui Hawaiil elavad templianni saanud jaapanlased esimest korda tõlget kuulsid, valasid nad pisaraid. Üks liige kirjutas: „Oleme palju, palju kordi templis käinud. Kuulasime talitusi inglise keeles. [Kuid] me pole kunagi tundnud ‥ templitöö vaimu nii, nagu tunneme seda praegu, [kuuldes seda] oma emakeeles.”¹⁰

Hiljem samal aastal asusid 161 täiskasvanut ja last Tokyost teele Hawaii templisse. Üks Jaapani vend meenutas seda teekonda: „Kui ma lennukist välja vaatasin ja Pearl Harborit nägin, meenutasin, mida meie riik oli nende inimestega 7. detsembril 1941 teinud, ja tundsin oma südames hirmu. Kas nad võtavad meid vastu? Kuid minu üllatuseks näitasid nad üles suuremat armastust ja lahkust, kui ma kunagi oma elus näinud olin.”¹¹

Kujutis

Jaapani pühasid tervitatakse lillevanikutega.

Jaapani pühade saabudes võtsid Hawaii liikmed neid vastu lugematute lillevanikutega neid kallistades ja põsele suudeldes, mis oli Jaapani kultuurist tulnud inimestele veidi võõrastav. Pärast kümmet elumuutvat päeva Hawaiil jätsid Jaapani pühad hüvasti laulu „Aloha Oe” meloodia saatel, mida Hawaii pühad neile laulsid.¹²

Teisel Jaapani liikmetele korraldatud templireisil osales ka leseks jäänud Okinawa õde. Ta sai teha selle 16 000 km pikkuse teekonna tänu heldele kingitusele misjonäridelt, kes olid teeninud tema koguduses ja mitmel korral tema kodus einetanud. Templis olles valas ta rõõmupisaraid, kui ta tegi asendusristimise oma ema eest ja pitseeriti kokku surnud abikaasaga.

Templireisid Jaapanist Hawaiile jätkusid regulaarselt kuni Jaapani Tokyo templi pühitsemiseni 1980. aastal, millest sai kaheksateistkümnes tegutsev tempel. Selle aasta novembris pühitsetakse Jaapanis Okinawal 186. tempel. See ei asu kaugel sellest Okinawa keskosas asuvast koopast, kus too naine ja tema pere sõja ajal varjusid.¹³

Kuigi ma isiklikult ei kohtunud selle imelise õega Okinawast, elab tema pärand edasi tema ustavate järglaste kaudu, kellest paljusid ma tunnen ja armastan.¹⁴

Mu isa, teise maailmasõja veteran Vaikse ookeani piirkonnast, oli elevil, kui sain noore misjonärina kutse teenida Jaapanis. Saabusin Jaapanisse peagi pärast Tokyo templi pühitsemist ja nägin omast käest nende armastust templi vastu.

Templilepingud on meie Taevase Isa annid Tema Poja Jeesuse Kristuse ustavatele järgijatele. Templi kaudu seob meie Taevane Isa üksikisikuid ja perekondi Päästja ja üksteisega.

Eelmisel aastal kuulutas president Russell M. Nelson:

„Igal inimesel, kes ristimisbasseinis ja templis lepinguid sõlmib – ja neist kinni peab –, on suurem ligipääs Jeesuse Kristuse väele. ‥

Jumalaga sõlmitud lepingutest kinnipidamise tasu on taevane vägi – vägi, mis tugevdab meid, et paremini vastu pidada meie katsumustele, kiusatustele ja südamevalule. See vägi kergendab meie teekonda.”¹⁵

Templi õnnistuste kaudu tervendab Päästja üksikisikuid, perekondi ja rahvaid – isegi neid, kes olid kunagi kibedad vaenlased. Ülestõusnud Issand kuulutas konfliktidest räsitud ühiskonnale Mormoni Raamatus, neile, kes austavad „minu nime, tõuseb Õigemeelsuse Poeg paranemisega tema tiibades”.¹⁶

Olen tänulik, et saan olla tunnistajaks Issanda tõotuse jätkuvale täitumisele, et „tuleb aeg, mil teadmine Päästjast levib kõikide rahvuste, hõimude, keelte ja rahvaste seas”,¹⁷ sealhulgas „meresaartel”.¹⁸

Ma tunnistan Päästjast Jeesusest Kristusest ning Tema prohvetist ja apostlitest neil viimsetel aegadel. Ma tunnistan pühalikult taevasest väest siduda taevas seda, mis on seotud maa peal.

See on Päästja töö ja tempel on Tema püha koda.

Ma tunnistan nendest tõdedest vankumatu veendumusega. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.