Järelpõlve nimel
Ärge olge nõrk lüli selles kaunis usuahelas, mida te alustasite või mis teile edasi anti. Olge teie tugev lüli!
Mõned aastad tagasi, kui teenisin Lõuna-Ameerika loodepiirkonnas ja elasin Peruus, sain ilusa kogemuse, mida tahaksin teiega jagada.
See juhtus siis, kui olin pärast töist nädalavahetust koju naasmas. Pärast lennujaama immigratsiooniprotsessi läbimist leidsin sõbraliku taksojuhi, kes ootas mind meie tavapärasest taksofirmast. Ta viis mind oma auto juurde ja ma istusin tagaistmele, olles valmis lõõgastuma ja vaikset kojusõitu nautima. Kui olime sõitnud mõne kvartali, helistas juhile tema ülemus, kes teatas, et võtsin vale takso. Minu jaoks oli reserveeritud teine auto ja ülemus palus tal mind lennujaama tagasi viia, et saaksin autot vahetada. Ütlesin talle, et see pole vajalik ja me võime sõitu jätkata. Pärast mõneminutilist vaikust vaatas ta mind läbi tahavaatepeegli ja küsis: „Te olete mormoon, eksole?”
Noh, pärast seda kutsuvat küsimust teadsin, et mu vaiksed hetked on möödas. Ma ei suutnud vastu panna soovile uurida, kuhu tema küsimus meid viib.
Sain teada, et tema nimi on Omar, tema naise nimi Maria Teresa ja neil oli kaks last, 14-aastane Carolina ja 10-aastane Rodrigo. Omar oli olnud Kiriku liige lapsest peale. Tema pere oli aktiivne, kuid mingil hetkel lõpetasid tema vanemad kirikus käimise. Omar jäi täielikult ebaaktiivseks, kui ta oli 15-aastane. Meie vestluse ajal oli ta 40-aastane.
Sel hetkel sain aru, et ma ei läinud vale takso peale. See ei olnud juhus! Ma ütlesin talle, kes ma olen ja et olin tema taksos, sest Issand kutsus teda tagasi oma karja hulka.
Seejärel rääkisime ajast, mil tema ja ta pere olid aktiivsed Kiriku liikmed. Tal olid meeldivad mälestused armsatest pereõhtu hetkedest ja mõnest Algühingu laulust. Seejärel laulis ta mõne sõna laulust „Olen Jumala laps”.1
Olles saanud tema aadressi, telefoninumbri ja loa tema piiskopiga jagada, ütlesin talle, et leian võimaluse olla kohal tema kirikusse naasmise esimesel päeval. Lõpetasime oma reisi lennujaamast minu koju ja samuti väikese reisi tema minevikku ja läksime kumbki oma teed.
Mõni nädal hiljem helistas mulle tema piiskop ja ütles, et Omar kavatseb teatud pühapäeval kirikusse minna. Ütlesin talle, et olen kohal. Sel pühapäeval oli Omar seal koos oma pojaga. Tema naine ja tütar polnud veel huvitatud. Mõni kuu hiljem helistas tema piiskop mulle uuesti, seekord, et öelda, et Omar hakkab ristima oma naist ja kahte last, ning kutsus mind osalema. Siin on pilt sellest pühapäevast, mil nad kinnitati Kiriku liikmeks.
Samal pühapäeval ütlesin Omarile ja tema perele, et kui nad on selleks valmistunud, oleks mul au viia ühe aasta pärast läbi nende pitseerimine Peruu Lima templis. Siin on pilt sellest meie kõigi jaoks meeldejäävast hetkest, mis on tehtud aasta hiljem.
Miks ma seda kogemust teiega jagan? Jagan seda kahel eesmärgil.
Esiteks, et pöörduda nende heade liikmete poole, kes on mingil põhjusel Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumist eemale jäänud. Teiseks, et kõnetada ka täna osalevaid liikmeid, kes võib-olla ei ole oma lepingurajal nii ustavad, kui peaksid. Mõlemal juhul avaldab see mõju neile järgnevatele põlvkondadele ning nende järglasi ootavad õnnistused ja lubadused on ohus.
Alustame esimesest olukorrast: head liikmed, kes on lepingurajalt lahkunud, nagu juhtus minu Peruu sõbra Omariga. Kui küsisin temalt, miks ta otsustas tagasi tulla, vastas ta, et tegi seda sellepärast, et tema ja ta naine arvasid, et nende lapsed oleksid õnnelikumad, kui nende elus on Jeesuse Kristuse evangeelium. Nad tundsid, et on aeg minna tagasi kirikusse oma laste pärast.
On kurb, kui kohtame mitteaktiivseid Kiriku liikmeid või mitteliikmeid, kelle peres oli kunagi evangeelium ja kes kaotasid selle vanemate või vanavanemate otsuse tõttu Kirikust lahkuda. See otsus võib nende järeltulijaid igavesti mõjutada!
Nende lapsed ja lapselapsed on jäänud ilma Jeesuse Kristuse evangeeliumi kaitsest ja õnnistustest oma elus. Veelgi südantlõhestavam on see, et nad on kaotanud tõotused igavesest perekonnast, mis neil kunagi olid. Ühe inimese otsus on mõjutanud tervet järglaste ahelat. Usu pärand on murtud.
Kuid nagu me teame, saab kõike, mis on katkine, parandada Jeesuse Kristuse kaudu. Seetõttu võtke palun arvesse president Russell M. Nelsoni kutset: „Kui te olete sellelt rajalt eemale astunud, siis lubage mul kogu südamest lootes teid tagasi kutsuda. Olgu teie mured või väljakutsed millised tahes, siin, Issanda Kirikus, leidub paik teie jaoks. Teid ja veel sündimata põlvkondi õnnistatakse tänu teie praegustele tegudele lepingurajale naasmisel.”2
Nüüd käsitleme teist olukorda: täna osalevaid liikmeid, kes võib-olla ei ole nii ustavad, kui peaksid. Nii nagu eilsed otsused mõjutavad tänast tegelikkust, mõjutavad ka tänased otsused meie ja meie pereliikmete tulevikku.
President Dallin H. Oaks õpetas meile:
Jeesuse Kristuse taastatud evangeelium innustab meid tulevikule mõtlema. ‥ See õpetab suuri ideid tulevikust, et juhtida meie tänaseid tegusid.
Selle vastandina tunneme kõik inimesi, kes muretsevad ainult oleviku pärast: kuluta seda täna, naudi seda täna ja ära mõtle tulevikule. ‥
Oma praeguseid otsuseid tehes peaksime alati küsima: „Kuhu see välja viib?””3 Kas meie praegused otsused toovad meile rõõmu praegu ja igavikus või toovad need meile kurbust ja pisaraid?
Mõned võivad mõelda „Meil pole vaja igal pühapäeval kirikus käia” või „Me maksame kümnist, kui asjad paranevad” või „Ma ei toeta Kiriku juhte antud teemal”.
„Aga,” ütlevad nad, „me teame, et Kirik on tõsi ja me ei jäta kunagi Jeesuse Kristuse evangeeliumi.”
Need, kellel on sellised mõtted, ei mõista, millist negatiivset mõju selline leige liikmelisus nende ja nende järeltulijate elule avaldab. Vanemad võivad jääda aktiivseks, kuid oht oma lapsi kaotada on suur – nii selles elus kui ka igavikus.
Nende kohta, kes ei päri selestilist auhiilgust koos oma perega, ütleb Issand: „Nemad on need, kes ei ole vaprad tunnistuses Jeesusest; mispärast, nad ei saa krooni meie Jumala kuningriigi üle.”4 Kas me soovime seda endale või oma lastele? Kas me ei peaks olema vaprad ja vähem leiged nii enda kui ka oma järeltulijate pärast?
Juhataja M. Russell Ballard jagas samuti sarnast muret:
„Mõnede jaoks on Kristuse kutse uskuda ja Temaga jääda raske. ‥ Mõnel jüngril on raskusi, et mõista Kiriku mõnda konkreetset reeglit või õpetust. Teistele teeb muret meie ajalugu või mõne liikme või juhi kunagine või praegune ebatäiuslikkus. ‥
Otsusel mitte kõndida enam koos Kiriku liikmete ja Issanda valitud juhtidega on pikaajaline mõju, mida alati ei pruugi kohe näha.”5
Milline kurb pärand, mida edasi anda. Ja mis põhjusel? Mis iganes see ka poleks, ei piisa sellest, kui ignoreerida negatiivset vaimset mõju, mida see omab tulevastele põlvkondadele.
Mu kallid vennad ja õed, kui te elate ühes neist kahest olukorrast, mida oma sõnumis mainisin, siis palun mõelge oma tegevussuund uuesti läbi. Te teate, et selles elus on meie jaoks plaan. Te teate, et perekonnad võivad olla igavesed. Miks enda pere ohtu seada? Ärge olge nõrk lüli selles kaunis usuahelas, mida te alustasite või mis teile edasi anti. Olge teie tugev lüli! On teie kord seda teha ja Issand saab teid aidata.
Kutsun teid kogu südamest selle üle järele mõtlema, tulevikule vaatama ja hindama, kuhu see viib, ning vajadusel julgelt seda rada oma järelpõlve nimel ümber kujundama. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.