Jumala pere ülevaateobjektiivist nähtuna
Ma usun, et meil on võimalik usu silmadega välja suumida ning iseennast ja oma peret lootuse ja rõõmuga vaadata.
Kui meie noorim tütar Berkeley oli väike, hakkasin ma kasutama lugemisprille, selliseid, mis kõike lähemale toovad ja suurendavad. Ühel päeval, kui me koos istusime ja raamatut lugesime, vaatasin ma talle armastavalt, kuid samas kurbusega otsa, kuna ta näis ootamatult palju täiskasvanum. Mõtlesin: „Kuhu küll on aeg kadunud? Ta on nii suur!”
Kui ma pisara pühkimiseks lugemisprille kergitasin, mõistsin ma: „Oota, ta ei ole suurem. Need on lihtsalt need prillid! Pole lugu.”
Vahel näeme meile armsaid inimesi vaid lähedalt, suurendatult. Täna kutsun ma teid välja suumima ja vaatama läbi erineva, igavese objektiivi, mis koondab tähelepanu suurele pildile, teie suuremale loole.
Kui inimkond hakkas alles kosmosesse kippuma, polnud mehitamata rakettidel aknaid. Kuid Apollo 8 Kuu-missiooni ajaks oli astronautidel üks aken. Kui nad kosmoses hõljusid, rabas neid vägev vaatepilt meie Maast ja nad tegid võimsa pildi, mis kogu maailma tähelepanu haaras. Need astronaudid kogesid midagi nii vägevat, et see sai lausa oma nime: ülevaateefekt.
NASA
Uuest vaatepunktist vaatamine muudab kõike. Üks kosmoserändur ütles, et see „kahandab kõik just nii väikseks, et tekib mõte, et kõik on tehtav. ‥ Me suudame seda! Rahu maa peal – pole probleeme! See annab inimestele sedalaadi energiat, ‥ sedalaadi väge.”1
Inimestena on meil maine vaatenurk, kuid Jumal näeb universumist suurejoonelist ülevaadet. Ta näeb kõike loodut, meid kõiki ja on lootust täis.
Kas on võimalik hakata nägema, nagu näeb Jumal, ja tunnetada seda ülevaate tunnet juba siis, kui me veel selle planeedi pinnal elame? Ma usun, et meil on võimalik usu silmadega välja suumida ning iseennast ja oma peret lootuse ja rõõmuga vaadata.
Pühakirjad on sellega päri. Moroni räägib neist, kelle usk oli nii „ülimalt tugev”, et nad „tõepoolest nägid ‥ usu silmaga ja nad olid rõõmsad”.2
Neil oli silme ees vaid Päästja ja nad tundsid rõõmu ning teadsid tõde, et kõik õnnestub tänu Kristusele. Kõik, mille üle sina ja sina ja sina muretsed, see kõik saab korda! Ja need, kes näevad usu silmadega, võivad tunda, et kõik saab korda praegu.
Mul oli viimasel keskkooliaastal raskusi, kui ma kuigi häid valikuid ei langetanud. Ma mäletan, kuidas ma nägin oma ema nutmas ja mõtisklesin, kas ma olen talle pettumuse valmistanud. Tol hetkel muretsesin, et ta pisarad tähendavad seda, et ta on minusse lootuse kaotanud, ja kui ma olen juba ta lootusi petnud, siis äkki mul polegi enam tagasiteed.
Kuid mu isa oli kogenenum välja suumimises ja kaugemale vaatamises. Ta oli õppinud omast kogemusest, et muretsemine on paljuski armastuse sarnane, kuid on siiski midagi muud.3 Ta nägi usu silmadega, et kõik saab korda, ja tema lootusrikas suhtumine muutis mind.
Kui ma keskkooli lõpetasin ja Brigham Youngi ülikooli läksin, saatis isa mulle kirju ja tuletas meelde, kes ma olen. Temast sai minu ergutaja ja kõik vajavad ergutajat: kedagi, kes ei ütle, et te ei jookse piisavalt kiiresti, vaid tuletab armastavalt meelde, et te saate hakkama.
Isa näitlikustas Lehhi unenägu. Nagu Lehhi, teadis ka tema, et lähedasi, kes end eksinuna tunnevad, ei saa taga ajada. „Seiske seal, kus te olete, ja kutsuge neid. Minge puu juurde, jääge puu juurde, sööge muudkui vilja ja aina viibake neid, keda te armastate, ning näidake oma eeskujuga, et puuvilja on tore süüa!”4
See visuaalne pilt on aidanud mind madalseisus, kui leian end puu juures vilja söömas ja murelikuna pisaraid valamas. Ja mis kasu sellest tegelikult on? Otsustagem hoopis lootuse kasuks – lootkem oma Loojale ja üksteisele, tankides oma võimet praegusest parem olla.
Veidi pärast vanem Neal A. Maxwelli surma küsis üks ajakirjanik tema pojalt, mida ta enim taga igatseb. See poeg igatses taga vanematekodu õhtusööke, kuna ta oli lahkunud sealt alati tundega, et ta isa usub temasse.
Umbes sel ajal hakkasid ka meie täiskasvanud lapsed koos oma abikaasadega pühapäevasteks õhtusöökideks koju tulema. Ma avastasin, et koostasin nädala sees mõttes loetelu asjadest, mida ma võiksin neile pühapäeval meelde tuletada, nagu näiteks see, et „võib-olla võiksid sa püüda kodus olles rohkem lastega aidata” või „ära unusta olla hea kuulaja”.
Kui ma lugesin vend Maxwelli kommentaari, viskasin ma need loetelud peast ja vaigistasin kriitikahääle. Kui ma siis nägin oma täiskasvanud lapsi selle lühikese hetke jooksul nädalas, pöörasin ma tähelepanu sellele paljule heale, mida nad juba teevad. Mul on meeles, et kui meie vanim poeg Ryan mõned aastad hiljem suri, olin ma tänulik, et meie üheskoos veedetud aeg oli olnud õnnelikum ja positiivsem.
Kas me võiksime esitada endale enne armsa inimesega suhtlemist järgmise küsimuse: „Kas sellest, mida ma plaanin teha või öelda, sünnib abi või kahju?” Meie sõnad on üks meie supervõime ja pereliikmed on nagu inimtahvlid. Nad seisavad meie ees ja ütlevad: „Kirjuta, mida sa minust arvad!” Need tahtlikud või tahtmatud sõnumid peaksid olema lootustandvad ja innustavad.5
Meie töö ei ole õpetada kellelegi, kellel on rasked ajad, et nad on halvad või valmistavad pettumust. Harvadel juhtudel võib küll tunda õhutust parandusi teha, kuid kõige sagedamini võiksime edastada oma armsatele inimestele selliseid sõnadega ja sõnatuid sõnumeid, mida nad kuulda ihkavad, nagu näiteks see, et „meie pere tunneb end terve ja täielikuna, kuna sa oled meiega”. „Mis ka ei juhtuks, me ei lakka sind armastamast.”
Mõnikord vajab igaüks meist rohkem kaastunnet kui nõu, rohkem ärakuulamist kui loengut, kedagi, kes kuuleb ja mõtiskleb: „Mida ma peaksin tundma, et öelda seda, mida nemad just ütlesid?”
Pidage meeles, et pere on Jumalalt saadud laboratoorium, kus me lahendusi leiame, mistõttu pole eksimused ja valearvestused ainuüksi võimalikud, vaid tõenäosed. Ja kas poleks huvitav, kui me näeksime elu lõpus, et need suhted, ka need keerulised hetked olid just, mis aitasid meil saada rohkem oma Päästja sarnaseks? Iga keeruline vestlus on võimalus õppida armastama sügavamalt – jumalikumalt.6
Suumigem välja, et näha peresuhteid vägeva abivahendina just nende õppetundide saamiseks, mida me Päästja poole pöördudes saada püüame.
Tunnistagem, et langenud maailmas pole vähimatki võimalust olla täiuslik abikaasa, lapsevanem, poeg või tütar, lapselaps, nõuandja ega sõber, kuid on miljon võimalust olla hea.7 Jäägem puu juurde, maitskem Jumala armastust ja jagagem seda. Kui me ümberolijail meelt ülendame, tõuseme üheskoos.
Kahjuks pole pelk mälestus puuvilja söömisest piisav. Me peame seda üha uuesti maitsma, nii et see meie objektiivi vaatenurka muudab ja meile taevast ülevaadet näitab. Me teeme seda, kui avame pühakirjad, mis pakatavad valgusest, et pimedust minema ajada, ja kui oleme põlvili just nii kaua, kuni meie pealiskaudne palve muutub vägevaks. Siis leebub süda ja me hakkame nägema, nagu näeb Jumal.
Sel viimsel ajal on meie tähtsaim töö tõenäoliselt see, mida me teeme oma lähedastega – heade inimestega, kes elavad pahelises maailmas. Meie lootus muudab seda, kuidas nad ise ennast näevad, ja seda, kes nad tegelikult on. Ja läbi selle armastuseobjektiivi hakkavad nad nägema, kes neist on saamas.
Kuid vastane ei taha, et meie ega meile armsad inimesed koos koju naaseks. Ja kuna me elame planeedil, mida piiritleb aeg ja kindel arv aastaid,8 külvab ta meis tõelist paanikat. Liiga lähedalt vaadates on raske näha, et suund on tähtsam kui kiirus.
Pidage meeles, et „kui sa tahad liikuda kiiresti, siis mine üksinda. Kui sa tahad jõuda kaugele, siis minge koos.”9 Õnneks pole Jumalal, keda me kummardame, ajalisi piiranguid. Ta näeb, kes meile armsad inimesed tegelikult on, kes meie tegelikult oleme.10 Seega on Ta meiega kannatlik ja loodab, et ka meie oleme üksteisega kannatlikud.
Ma möönan, et tuleb ette aegu, mil maa, meie ajutine kodu, näib kurbuse saarena – on hetki, mil mul on ühes silmas usk, kuid teine silm nutab.11 Teate seda tunnet?
Ma tundsin nii teisipäeval.
Kas me võiksime hoopis lähtuda meie prohveti ustavast seisukohast, kui ta lubab meie peredele imesid? Seda tehes suudame tunda üha enam rõõmu ka tormi suurenedes. Ta lubab, et ülevaateefekt on võimalik ka praegu meie oludele vaatamata.12
Kui meil on selline usk silmis praegu, tähendab see seda, et me oleme tabanud või kordame kajana usku, mis meil oli enne siia planeedile tulekut. See usk näeb kaugemale kindlusetust olukorrast ja võimaldab meil „teh[a] rõõmsal meelel kõik, mis on meie võimuses, ja seejärel püsi[da] paigal”.13
Kas teie elus on praegu midagi keerulist, mis teeb teile muret ja tundub lahendamatuna? Kui meil pole silmis usku, võib see tunduda, nagu Jumal oleks millegi puhul ülevaate kaotanud, ja kas see on siis tõsi?
Või ehk on teie suurem hirm hoopis see, et te olete sel raskel ajal üksinda, kuid see tähendaks ju seda, et Jumal on teid hüljanud, ja kas see on siis tõsi?
Ma tunnistan, et Päästja võib tänu oma lepitusele pöörata kõik teie luupainajalikud läbielamised õnnistuseks. Ta on lubanud „muutmatu lepinguga”, et kui me püüame Teda armastada ja järgida, siis „kõik kokku millega [meid] on vaevatud, sünnib [meie] heaks”.14 Kõik kokku.
Ja kuna me oleme lepingulapsed, võime paluda seda lootusrikast tunnet kohe praegu!
Kuigi meie pered pole täiuslikud, võime täiustada oma armastust teiste vastu, kuni sellest saab püsiv, muutumatu, „mis ka ei juhtuks” liiki armastus – selline, mis laseb muutuda ning lubab kasvada ja tagasi tulla.
Meie armsamate tagasitoomine on Päästja töö. See on Tema töö ja Tema ajastus. Meie töö on pakkuda lootust ja südant, kuhu neil on kodune naasta. „Meil puudub nii volitus [Jumala] kombel hukka mõista kui ka Ta lunastusvägi, kuid meid on volitatud Tema armastust rakendama.”15 President Nelson on õpetanud, et teised vajavad meie armastust rohkem kui meie hukkamõistu. „Nad peavad kogema Jeesuse Kristuse puhast armastust, mis peegeldub [meie] sõnades ja tegudes.”16
Armastus on see, mis muudab südant. See on puhtaim ajend üldse ja teised tunnevad seda. Hoidkem kõvasti kinni nendest 50 aasta tagustest prohvetlikest sõnadest: „Ükski kodu ei ole läbi kukkunud, kui see just ei lakka püüdlemast.”17 Pole kahtlustki, et võidavad need, kes armastavad kõige enam ja kõige kauem!
Me teeme oma maises peres lihtsalt seda, mida Jumal on meiega teinud – me näitame teed ja loodame, et meile armsad inimesed selles suunas lähevad, teades, et nende rännurada on nende valida.
Ja kui nad lahkuvad teisele poole eesriiet ja nende taevane kodu neid armastavalt üha enam enda poole tõmbab,18 siis tundub see neile arvatavasti tuttav seetõttu, kuidas neid siin armastati.
Vaadakem läbi ülevaateobjektiivi ja nähkem inimesi, keda me armastame ja kellega me elame, sel kaunil planeedil meie ühiste lähedaste kaaslastena.
Meie teiega? Me suudame seda! Me peame vastu ega heida lootust! Me jääme puu juurde ja maitseme, naeratus näol, selle vilja, lastes Kristuse valgusel muutuda meie silmis millekski, millele teised oma süngeimal tunnil loota võivad. Kui nad meie näoilmes valgust näevad, tõmbab see neid enda poole. Seejärel saame aidata neil koondada oma tähelepanu armastuse ja valguse lättele, „helkja[le] koidutäh[ele]” Jeesusele Kristusele.19
Ma tunnistan, et see – kõik see – laabub palju paremini, kui me suudame teiega iial ette kujutada! Vaadakem usu silmadega Jeesuse Kristuse poole ja nähkem, et kõik saab lõpuks korda, ning tundkem, et kõik saab korda praegu. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.