Me oleme Tema lapsed

Kas te mäletate prohvet Saamueli kogemust, kui Issand saatis ta Iisai kotta Iisraeli uut kuningat võidma? Saamuel nägi Iisai esiklast Eliabi. Eliab oli ilmselt pikka kasvu ja nägi välja nagu juht. Saamuel nägi seda ega hakanud pikalt mõtlema. Kuid ta järeldus osutus valeks ja Issand õpetas Saamuelile: „Ära vaata ta välimusele ja kõrgele kasvule, sest ‥ inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb, mis südames!”¹

Kas te mäletate jünger Ananiase kogemust, kui Issand saatis ta Saulust õnnistama? Jutud Sauluse mainest levisid kulutulena ja Ananias oli kuulnud nii temast kui ka sellest, kuidas ta oli pühasid julmalt ja lakkamatult taga kiusanud. Ananias kuulis ega hakanud pikalt mõtlema, kas ta peaks Saulust teenima. Kuid ta järeldus osutus valeks ja Issand õpetas Ananiasele: „Ta on mulle valitud riist, et ta minu nime kannaks paganate ja kuningate ning Iisraeli laste ette.”²

Mis oli Saamueli ja Ananiase probleem nende kahe juhtumi puhul? Nad nägid oma silmaga ja kuulsid oma kõrvaga ning otsustasid seega teiste üle nende välimuse ja kuulduste põhjal.

Kui variserid ja kirjatundjad nägid abielurikkumiselt tabatud naist, siis mida nad nägid? Nad nägid halvale teele sattunud naist, patustajat, kes vääris surma. Kui Jeesus teda nägi, siis mida nägi Tema? Ta nägi naist, kes oli ajutiselt lihalikule nõrkusele järele andnud, kuid kes võis meeleparanduse ja Ta lepituse kaudu muutuda. Kui rahvas nägi pealikku, kelle teenija oli halvatuna maas, siis mida nad nägid? Võib-olla nägid nad sissetungijat, võõrast, kedagi, keda põlata. Kui Jeesus teda nägi, siis mida nägi Tema? Ta nägi meest, kes muretses oma kodakonna liikme heaolu pärast ning otsis avameelselt ja usuga Issandat. Kui rahvas nägi veritõbist naist, siis mida nad nägid? Võib-olla nägid nad rüvedat naist, heidikut, kellest kõrvale hoida. Kui Jeesus teda nägi, siis mida nägi Tema? Ta nägi haiglast naist, kes oli üksildane ja võõrdunud olukorra tõttu, mis ei olnud ta kontrolli all, kes lootis terveks saada ja taas teiste sekka kuuluda.

Issand nägi kõigi nende inimeste tõelist olemust ja teenis neid kõiki sellele vastavalt. Nefi ja ta vend Jaakob kuulutasid:

„Ta kutsub neid kõiki enda juurde tulema, ‥ musta [ja] valget, orja [ja] vaba, meest [ja] naist; ja ta mäletab paganaid; ja kõik on Jumalale ühesugused.”³

„Tema silmis on üks olevus sama väärtuslik kui teine.”⁴

Ärme lase ka meie oma silmadel, oma kõrvadel ja oma hirmudel end eksitada, vaid avagem oma süda ja meel ning teenigem enda ümber olijaid sundimatult, nagu Tema teenis.

Aastaid tagasi sai mu naine Isabelle ühe ebatavalise teenimisülesande. Tal paluti külastada meie koguduses ühte eakat naist. Sel õel oli tervisega probleeme ja üksildus oli pannud ta elus kibestuma. Tal olid kardinad ees, ta korter oli umbne, ta ei tahtnud, et teda külastatakse, ja ta väljendas selgelt: „Pole midagi, mida ma kellegi heaks teha saan.” „On küll!” vastas Isabelle heidutamatult. „Sa saad teha midagi meie heaks, kui lubad meil sulle külla tulla.” Ja Isabelle läkski, ustavalt.

Mõni aeg hiljem opereeriti selle hea õe jalga, mistõttu tal tuli iga päev sidemeid vahetada. See oli midagi, mida ta ise teha ei saanud. Isabelle käis päevi tema kodus, pesi ta jalgu ja vahetas tal sidemeid. Tema jaoks polnud seal midagi inetut ega midagi haisvat. Ta nägi vaid ilusat Jumala tütart, kes vajas armastust ja õrna hoolitsust.

Isabelle’i and näha, nagu näeb Issand, on õnnistanud aastate jooksul mind ja lugematul hulgal teisi. Ükskõik kas te olete vaiajuhataja või koguduse uksel seisev tervitaja, Inglismaa kuningas või hurtsiku elanik, ükskõik, kas te räägite temaga sama või mõnda muud keelt, kas te peate kõiki käske või on teil mõnega raskusi, tema pakub teile ikka oma parimat rooga oma parimalt serviisilt. Majanduslik staatus, nahavärv, kultuuriline taust, rahvus, õigemeelsuse määr, sotsiaalne seisus või mis tahes muu tunnus ega tiitel pole tema jaoks oluline. Ta näeb südamega. Ta näeb kõigis Jumala last.

Juhataja Russell M. Nelson on õpetanud:

„Vastane tunneb siltide üle rõõmu, sest need lahutavad meid ja piiravad seda, kuidas me iseendast ja teistest mõtleme. Kui kurb see on, kui me austame rohkem silte kui üksteist.

Sildid võivad viia hukkamõistu ja vaenulikkuseni. Igasugune väärkohtlemine või kellegi kohta kujunenud eelarvamus rahvuse, rassi, seksuaalse sättumuse, soo, haridusastme, kultuuri või muu olulise identiteedi põhjal pahandab meie Loojat!”⁵

Prantslane pole mu olemus, Prantsusmaa on koht, kus ma sündisin. Valge pole mu olemus, valge on või ei ole mu nahavärv. Õppejõud pole mu olemus, see on see, mida ma teen, et oma perekonda ülal pidada. Üldjuhist seitsekümmend pole mu olemus, see on mu kutse Kirikus praegusel hetkel.

„Esiteks ja ennekõike”, nagu president Nelson meile meelde tuletas, olen ma „Jumala laps”.⁶ Seesama olete teie ja on ka kõik teised inimesed meie ümber. Ma palvetan, et me hakkaksime seda imelist tõde rohkem hindama. See muudab kõike!

Me võime olla kasvanud eri kultuuriruumis, meie sotsiaalmajanduslikud olud võivad erineda, meie surelik pärand, sealhulgas rahvus, nahavärv, toidueelistused, poliitiline orientatsioon jne võivad suuresti varieeruda. Kuid me oleme Tema lapsed, igaüks meist eranditult. Me oleme sama jumalikku päritolu ja tänu Jeesuse Kristuse armule on meil samasugused piiritud väljavaated.

C. S. Lewis on öelnud selle kohta nii: „Võimalike jumalate ja jumalannade ühiskonnas elamine on tõsine asi, kui pidada meeles, et ka kõige tuimem ja ebahuvitavam inimene, kellega te võite rääkida, võib ühel päeval olla keegi, keda teil tekiks suur kiusatus kummardada, kui te seda praegu näeksite. ‥ Tavalisi inimesi pole. Te pole kunagi rääkinud pelga surelikuga. Rahvused, kultuurid, kunstid, tsivilisatsioon – need on surelikud ja nende eluiga on meiega võrreldes kui sääse eluiga. Kuid need, kellega me naljatleme, töötame ja abiellume ning keda me solvame ja ära kasutame, on surematud.”⁷

Meie perel on olnud eriline võimalus elada eri riikides ja kultuuriruumides, meie lapsi on õnnistatud eri rahvusest abikaasadega. Ma olen hakanud mõistma, et Jeesuse Kristuse evangeelium on suur võrdsustaja. Kui me selle tõeliselt omaks võtame, tunnistab „Vaim ‥ ühes meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed”.⁸ See imeline tõde teeb meid vabaks ning kõik sildid ja eristajad, mis võiksid meid ja meievahelisi suhteid muidu vaevata, on lihtsalt „neelatud ‥ Kristuses”.⁹ Meile saab peagi selgeks, et nii meie kui ka teised „ei ole ‥ siis mitte enam võõrad ega majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed”.¹⁰

Ma kuulsin hiljuti, kuidas ühe meie paljurahvuselise üksuse kogudusejuhataja viitas sellele vanem Gerrit W. Gongi eeskujul kui lepingulisele kuuluvusele.¹¹ Milline kaunis käsitus! Me kuulume kõik ühte rühma inimestega, kes püüavad koondada oma elu Päästja ja oma lepingute ümber ning elada rõõmsalt evangeeliumi järgi. Seega, selle asemel et näha üksteist läbi moonutatud surelikkuseläätse, parandab evangeelium meie nägemist ning võimaldab meil näha üksteist läbi veatu ja muutumatu pühade lepingute läätse. Nii hakkame loobuma oma loomulikest teistega seotud eelarvamustest ja kalduvustest, mis aitab omakorda neil vähendada meiega seotud eelarvamusi ja kalduvusi¹² imeliste vooruslike tsüklitena. Me järgime tõesti oma kalli prohveti üleskutset: „Mu kallid vennad ja õed! See, kuidas me üksteist kohtleme, on tõeliselt oluline! See, kuidas me räägime teistega kodus, kirikus, tööl ja veebis, on tõeliselt oluline. Täna palun, et me suhtleksime teistega kõrgemal ja pühamal viisil.”¹³

Ma soovin tänasel pärastlõunal sellest üleskutsest meelestatuna lisada oma palve meie imeliste Algühingu laste palvele:

Ma tunnistan, et Tema, keda me kõnetame kui oma Taevaisa, on tõepoolest meie Isa ning Ta armastab meid, Ta tunneb igat oma last lähedaselt, Ta hoolib igaühest sügavalt ja me oleme Talle kõik ühesugused. Ma tunnistan, et see, kuidas me üksteist kohtleme, peegeldab otseselt seda, kuidas me mõistame ja hindame Tema Poja, meie Päästja Jeesuse Kristuse ülimat ohverdust ja lepitust. Ma palvetan, et me võiksime armastada teisi nii nagu Tema, sest nii on õige, mitte seepärast, et nad käituvad õigesti või mahuvad „õigesse” vormi. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.