Õnne tunnusmärgid

Mitu aastat tagasi ärilennul sattusin istuma ühe Hollandist pärit mehe kõrvale. Olin innukas temaga vestlema, kuna olin noore misjonärina teeninud Belgias ja Hollandis.

Ennast tutvustades andis ta mulle oma visiitkaardi ainulaadse ametinimetusega „õnneprofessor”.  Kommenteerisin tema hämmastavat elukutset ja küsisin, mida õnneprofessor teeb. Ta ütles, et õpetab inimestele, kuidas elada õnnelikku elu, luues tähendusrikkaid suhteid ja eesmärke. Ma vastasin: „See on imeline, aga mis oleks, kui saaksite õpetada ka seda, kuidas need suhted võivad jätkuda teisel pool hauda, ja vastata teistele hinge küsimustele, näiteks mis on elu eesmärk, kuidas võime oma nõrkustest üle saada ja kuhu me läheme pärast surma?” Ta tunnistas, et oleks hämmastav, kui meil oleks nendele küsimustele vastused, ja mul oli hea meel temaga jagada, et meil on need vastused.

Täna tahaksin üle vaadata mõned tõelise õnne olulised põhimõtted, millest paljud paistavad ilma jäävat selles segases maailmas, kus paljud asjad on huvitavad, kuid vähesed on tõeliselt olulised.

Alma õpetas oma aja inimestele: „Sest vaata, ma ütlen teile, et tulemas on palju asju, ja vaata, üks on tähtsam kui kõik muu – sest vaata, aeg ei ole kaugel, kui tuleb Lunastaja ja elab oma rahva keskel.”¹

See avaldus on meile täna sama tähtis, kui ootame Kristuse teist tulemist ja valmistume selleks!

Seetõttu on minu esimene tähelepanek, et Jeesuse Kristuse alusele ehitamine on meie õnne jaoks hädavajalik. See on kindel alus, „alus, millele ehitades inimesed ei saa langeda”.² See valmistab meid ette elu väljakutseteks, tulgu, mis tuleb.

Palju aastaid tagasi käisin koos meie poja Justiniga suvises skaudilaagris. Kui tegevused hoo sisse said, teatas ta õhinal, et soovib koos sõpradega välja teenida oskusemärki vibulaskmises. See nõudis poistelt lühikese kirjaliku testi sooritamist ja nooltega sihtmärgi tabamist.

Mul võttis südame alt õõnsaks. Justin oli tol ajal üsna nõrk tsüstilise fibroosi tõttu, millega ta oli võidelnud sünnist saati. Mõtlesin, kas ta suudab vibunööri piisavalt pingule tõmmata, et nool sihtmärgini lendaks.

Kui ta koos sõpradega vibulaskmise klassi läks, palvetasin ma vaikselt, et see kogemus talle piinlikkust ei valmistaks. Paar ärevat tundi hiljem nägin teda, suur naeratus näol, mööda teed minu poole tulemas. „Isa!” hüüatas poiss. „Sain oskusemärgi! Ma lasin kümnesse minu sihtmärgi kõrval oleval märklaual, aga ma tabasin kümnesse!” Ta oli vibunööri kogu jõust pingule tõmmanud ja lasknud noole lennata, suutmata noole lennuteekonda kontrollida. Olen väga tänulik selle mõistva vibulaskmise juhendaja eest, kes ei öelnud talle: „Vabandust, vale märklaud!” Pigem vastas ta Justini selget piiratust ja tõsist pingutust nähes lahkelt: „Hästi tehtud!”

Nii on see ka meiega, kui teeme oma piirangutest hoolimata kõik endast oleneva, et järgida Kristust ja Tema prohveteid. Kui me tuleme Tema juurde, pidades kinni oma lepingutest ja pattudest meelt parandades, kuuleme rõõmsalt oma Päästja kiitust: „See on hea, sa hea ja ustav sulane!”³

Ma tunnistan teile maailma Päästja jumalikkusest ja Tema lunastavast armastusest ja väest meid tervendada, tugevdada ja tõsta, kui me siiralt Tema juurde tulla püüame. Ja vastupidi, me ei saa kuidagi liikuda koos rahvahulgaga ja samas Jeesuse poole. Päästja on võitnud surma, haigused ja patu ning on andnud tee meie ülima täiuslikkuse saavutamiseks, kui järgime Teda kogu oma südamest.⁴

Minu teine ​tähelepanek on, et meie õnne jaoks on oluline meeles pidada, et oleme armastava Taevase Isa pojad ja tütred. Selle reaalsuse tundmine ja usaldamine muudavad kõike.

Mitu aastat tagasi, kui olime naasmas Kiriku ülesannet täitmast, istusime õde Sabiniga koju lennates ühe väga suure mehe taga, kelle kiila pea kuklasse oli tätoveeritud suur vihane nägu ja number 439.

Kui maandusime, küsisin: „Vabandage, härra. Kas tohin teilt küsida teie kuklasse tätoveeritud numbri tähenduse kohta?” Ma ei julgenud vihase näo tätoveeringu kohta küsida.

Ta vastas: „See olen mina. See on, kes ma olen. Mulle kuulub see territoorium: 219!”

Tegelikult oli tema kuklas number 439, nii et olin üllatunud, et ta vale numbri ütles, kuna see oli talle nii oluline.

Mõtlesin, kui kurb, et selle mehe identiteet ja enesehinnang põhinesid numbril, mis on seotud jõugu territooriumiga. Mõtlesin endamisi, et see karmi välimusega mees oli kunagi kellegi väike poeg, kes soovis ikka veel tunda, et ta on hinnatud ja kuulub kuhugi. Kui ta vaid teaks, kes ta tegelikult on ja kellele ta tegelikult kuulub, sest meid kõiki on „kalli hinnaga ostetud”.⁵

Joonisfilmist „Egiptuse prints” pärit laulus kõlab tarkusetera, mis ütleb: „Vaata oma elu läbi taeva silmade.”⁶ Kui teadmised meie jumalikust põlvnemisest ja igavesest potentsiaalist vajuvad sügavale meie hinge, suudame vaadelda elu kui sihipärast arenevat seiklust, millest õppida ja millest kasvada, isegi kui näeme mõnda aega „nagu peeglis tuhmi kujutist”.⁷

Kolmas õnne tunnusmärk on alati meeles pidada hinge väärtust. Teeme seda kõige paremini, järgides Päästja manitsust: „Üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud.”⁸

Ta õpetas samuti: „Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud.”⁹

Õpetussõnade raamat annab tarka nõu: „Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha!”¹⁰

Me ei kahetse kunagi, et oleme liiga lahked. Jumala silmis on lahkus ülevuse sünonüüm. Lahkuse osa on olla andestav ja mitte arvustada.

Palju aastaid tagasi kavatses meie noor pere pereõhtul kinno minna. Olime kõik kaubikus, välja arvatud üks meie poegadest ja mu naine Valerie. Väljas oli pime ja kui meie poeg ukse lahti lõi ja auto poole jooksis, lõi ta verandal kogemata jalaga looma, kelle arvas olevat meie kassi. Meie poja ja minu naise, kes oli tema selja taga, kahjuks ei olnud see meie kass, vaid hoopis üks väga õnnetu skunk! Läksime kõik tagasi majja, kus nad mõlemad käisid duši all ja pesid juukseid tomatimahlaga, mis oli väidetavalt kindel vahend skungi haisu eemaldamiseks. Selleks ajaks, kui nad olid end puhtaks pesnud ja riideid vahetanud, olime kõigi lõhnade vastu tundlikkuse kaotanud, nii et otsustasime ikkagi kinno minna. 

Kui meid teatri tagaotsa istuma pandi, otsustasid meid ümbritsevad inimesed ükshaaval ühtäkki välja popkorni tooma minna. Tagasi tulles aga keegi oma algsele kohale tagasi ei pöördunud.

Oleme seda kogemust meenutades naernud, aga mis siis, kui kõik meie patud haiseksid? Mis siis, kui tunneksime ebaaususe, iha, kadeduse või uhkuse haisu? Kui meie enda nõrkused on ilmsiks tulnud, oleksime loodetavasti teiste suhtes veidi hoolivamad ja samuti nemad meie suhtes, kui teeme oma elus vajalikke muudatusi. Mulle tegelikult meeldib kirikus tubaka hais, sest see näitab, et keegi üritab muutuda. Nad vajavad meie tervitatavaid käsi enda ümber.

President Russell M. Nelson ütles targasti: „Üks lihtsamaid viise Jeesuse Kristuse tõelise järgija äratundmiseks on see, kui kaastundlikult see inimene teisi inimesi kohtleb.”¹¹

Paulus kirjutas efeslastele: „Aga olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud.”¹²

Jeesuse Kristuse jüngritena palutakse meil usaldada Taevast Isa ja meie Päästjat ning mitte püüda neid asendada. Jeesus Kristus tunneb suurepäraselt kõigi puudusi ja mõistab nende üle täiuslikult kohut.

Minu neljas õnne tunnusmärk on säilitada igavikulist vaatenurka. Meie Isa plaan ulatub igavikku; lihtne on keskenduda siin ja praegu toimuvale ning unustada teispoolsus.

Selle õppetunni andis mulle mitu aastat tagasi võimsalt meie toonane 16-aastane tütar Jennifer. Tal oli ees mõlema kopsu siirdamine, kus viis haiget kopsusagarat eemaldatakse täielikult ja asendatakse kahe terve väiksema sagaraga, mille annetasid kaks imelist Kristuse-sarnast sõpra. See oli väga suure riskiga protseduur, kuid minu õbluke tütar Jennifer ütles operatsioonieelsel õhtul: „Ära muretse, isa! Homme ärkan uute kopsudega või siis ärkan paremas kohas. Mõlemal juhul on see suurepärane. ” See on usk; see on igavikuline vaatenurk! Elu nägemine igavikulisest vaatenurgast toob selgust, tröösti, julgust ja lootust.

Pärast operatsiooni, kui saabus kauaoodatud päev, mil eemaldati hingamistoru ja lülitati välja ventilaator, mis oli Jenniferil hingata aidanud, ootasime pingsalt, kas tema kaks väiksemat kopsusagarat toimivad. Pärast esimest hingetõmmet hakkas ta kohe nutma. Nähes meie muret, hüüdis ta kiiresti: „Mul on lihtsalt nii hea hingata.” 

Sellest päevast peale olen tänanud Taevast Isa hommikul ja õhtul oma hingamisvõime eest. Meid ümbritsevad lugematud õnnistused, mida võime kergesti enesestmõistetavaks pidada, kui me ei ole tähelepanelikud. Ja vastupidi, kui midagi ei võeta enesestmõistetavana ja kõike hinnatakse, muutub elu maagiliseks.

President Nelson on öelnud: „Iga uus hommik on kingitus Jumalalt. Isegi õhu, mida me hingame, on Tema meile armastavalt laenanud. Ta hoiab meid päevast päeva ja toetab meid ühest hetkest teise. Seetõttu peaks hommikuti olema meie esimene üllas tegu alandlik tänupalve.”¹³

See toob mind viienda ja viimase tähelepanekuni, milleks on see, et teie õnnelikkus on seotud teie tänulikkusega.

Issand kuulutas: „Ja see, kes võtab kõik asjad vastu tänuga, tehakse hiilgavaks.”¹⁴ Võib-olla on see sellepärast, et tänulikkus sünnitab palju muid voorusi.

Kuidas muutuks meie teadlikkus, kui igal hommikul ärgates oleks meil ainult need õnnistused, mille eest me eelmisel õhtul tänulikud olime. Kui me oma õnnistusi ei hinda, võib see põhjustada rahulolematust, mis võib röövida meilt rõõmu ja õnne, mis tänulikkusega kaasnevad. Suures ja avaras hoones viibijad meelitavad meid märgist mööda vaatama ja seeläbi märgist mööda laskma.

Tegelikkuses leiame surelikkuse suurimat õnne ja õnnistust inimesena, kelleks oleme saanud Jumala armu läbi Temaga pühasid lepinguid sõlmides ja neist kinni pidades. Meie Päästja lihvib ja viimistleb meid oma lepitusohvri kaudu ning on öelnud nende kohta, kes vabatahtlikult Teda järgivad: „Nad saavad olema minu omad sel päeval, mil ma tulen koguma oma kalliskive.”¹⁵

Ma luban teile, et kui me ehitame oma elu Jeesuse Kristuse alusele, väärtustame oma tõelist identiteeti Jumala poegade ja tütardena, peame meeles hinge väärtust, säilitame igavikulise vaatenurga ja hindame tänulikult oma paljusid õnnistusi, eriti Kristuse üleskutset tulla Tema juurde, võime selle sureliku seikluse ajal leida tõelise õnne, mida otsime. Elu on endiselt väljakutserohke, kuid tänu igavestele tõdedele, mida me mõistame ja mille järgi elame, suudame neile paremini vastu seista eesmärgipäraselt ja rahuga.

Ma kuulutan rõõmsalt oma tunnistust Jumala, meie Igavese Isa ja Tema armastatud Poja Jeesuse Kristuse jumalikkusest ja elavast tõelisusest. Samuti tunnistan ma elavatest prohvetitest, nägijatest ja ilmutajatest. Milline õnnistus on saada nende kaudu taevast nõu. Päästja on selgelt kuulutanud: „Olgu minu enda hääle või minu teenijate häälega, see on sama.”¹⁶ Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.