Jumalikud vanemluse õppetunnid
Lapsevanemad sõlmivad Taevase Isaga partnerlussuhte, et oma kalleid lapsi tagasi taevasse juhatada.
Kas te olete kunagi vastsündinut süles hoidnud? Iga vastsündinu kiirgab valgust, mis tekitab erilise armastusesideme ja täidab ta vanemate südame rõõmuga.1 Üks Mehhiko kirjanik on kirjutanud: „Mulle on jõudnud kohale, et kui vastsündinu oma isa sõrme esimest korda oma tillukesse rusikasse surub, on ta oma isa igaveseks ümber sõrme keeranud.”2
Lapsevanemaks olemine on elus üks erakordsemaid kogemusi. Lapsevanemad sõlmivad Taevase Isaga partnerlussuhte, et oma kalleid lapsi tagasi taevasse juhatada.3 Täna tahan ma jagada mõnda vanemluse õppetundi, millest kirjutatakse pühakirjades ja mida on õpetanud elavad prohvetid, et meid lapsevanematena pärandi jätmisel aidata.
Tõuske kõrgemale evangeeliumikultuuri tasandile
Me peame tõusma koos oma perega kõrgemale evangeeliumikultuuri tasandile. President Russell M. Nelson on kuulutanud: „Pered väärivad taeva juhatust. Lapsevanemad ei saa anda lastele küllaldast nõu omaenda kogemuste, hirmude ega soosingute põhjal.”4
Olgugi et meie kultuuriline taust, lastekasvatamise stiil ja isiklikud kogemused võivad olla lapsevanemana väärtuslikud, ei piisa neist oskustest selleks, et aidata oma lastel taevasse naasta. Meil on vaja ligipääsu kõrgendatud „väärtuste ja ‥ tavade kogumi[le]”,5 nii armastuse kui ka ootuste kultuurile, kus me suhtleme oma lastega „kõrgemal ja pühamal viisil”.6 President Dallin H. Oaks kirjeldas evangeeliumikultuuri kui „omanäolist eluviisi, väärtuste ja ootuste ning tavade kogumit. ‥ See evangeeliumi kultuur lähtub päästmisplaanist, Jumala käskudest ja elavate prohvetite õpetustest. See annab meile juhatust, kuidas oma peret kasvatada ja oma elu elada.”7
Jeesus Kristus on selle evangeeliumikultuuri keskpunkt. Evangeeliumikultuuri omaksvõtmisel on peres kriitiline tähtsus, et luua viljakat keskkonda, kus ususeeme saaks lokata. Selleks et tõusta kõrgemale tasandile, kutsus president Oaks meid „loobuma kõigist isiklikest või perekonna kommetest või tavadest, mis vastanduvad Jeesuse Kristuse Kiriku õpetustele”8. Lapsevanemad, kui me oleme evangeeliumikultuuri kehtestamisel arglikud, võib see lasta vastasel meie kodus või, mis veelgi hullem, meie laste südames tugipunkti rajada.
Kui me otsustame lasta evangeeliumikultuuril meie peres ülekaalu saavutada, aitab Püha Vaimu vägev mõju9 meie praegust laste kasvatamise stiili, kombeid ja tavasid sõeluda, joondada, selitada ja rikastada.
Muutke oma kodu evangeeliumi õppimise keskmeks
President Russell M. Nelson on õpetanud, et kodu peaks olema „evangeeliumi õppimise keskmeks”.10 Evangeeliumi õppimise eesmärk on „süvendada pöördumist Taevasesse Isasse ja Jeesusesse Kristusesse ning aidata meil saada rohkem nende sarnaseks”.11 Kaalugem kolme üliolulist vanemluse kohustust, mida prohvetid ja apostlid on kirjeldanud, mis võivad aidata meil kehtestada oma kodus kõrgema evangeeliumikultuuri.
Esiteks: õpetage salatsemata ja tagasi hoidmata
Taevane Isa õpetas Aadamale Jeesusest Kristusest ja Tema õpetusest. Ta ütles talle, et ta „õpeta[ks] neid asju salatsemata oma lastele [ega] hoi[aks] tagasi”.12 Teisisõnu õpetas Taevane Isa Aadamale, et ta õpetaks neid asju lahkelt, heldelt ja takistamatult.13 Pühakirjades öeldakse meile, et „Aadam ja Eeva õnnistasid Jumala nime, ja nad tegid kõik asjad teatavaks oma poegadele ja oma tütardele”.14
Me õpetame oma lapsi heldelt, kui me nendega mõtestatult aega veedame. Me õpetame takistamatult, kui arutame selliseid tundlikke teemasid nagu ekraaniaeg ja teeme seda kirikus avaldatud materjalide abil.15 Me õpetame lahkelt, kui me uurime koos oma lastega „
Teiseks: näidake, et te olete jüngrid
Me loeme Johannese raamatust, et kui mõned juudid pärisid Päästjalt Tema käitumise kohta, suunas Jeesus tähelepanu oma eeskujule ehk oma Isale. Ta õpetas: „Poeg ei või iseenesest teha midagi kui vaid seda, mida ta näeb Isa tegevat! Sest mida Isa teeb, seda teeb Poeg nõndasamuti.”16 Lapsevanemad, mida me vajame, et oma lastele eeskujuks olla? Me peame olema jüngrid.
Lapsevanematena võime me õpetada, kui tähtis on Jumalat esikohale seada, kui me arutame esimest käsku, kuid me oleme sellega eeskujuks, kui lükkame kõrvale maised segajad ja peame igal nädalal hingamispäeva. Me võime õpetada, kui tähtsad on templilepingud, kui me räägime selestilise abielu õpetusest, kuid me oleme sellega eeskujuks, kui me austame oma lepinguid ja kohtleme oma abikaasat väärikalt.
Kolmandaks: kutsuge tegutsema
Usk Jeesusesse Kristusesse peaks olema meie laste tunnistuse tuum ja iga laps peab saama selle tunnistuse isikliku ilmutuse kaudu.17 Selleks et aidata oma lastel tunnistust tugevdada, innustame me neid oma vabal valikul õigesti valima18 ja valmistame neid ette elukestvaks teekonnaks Jumala lepingurajal.19
Oleks mõistlik julgustada kõiki meie lapsi kuuletuma president Nelsoni üleskutsele võtma enda kätte vastutus oma tunnistuse eest Jeesusesse Kristusesse ja Tema evangeeliumisse, tegutsema selle nimel, kosutama seda, et see kasvaks, toitma seda tõega ja mitte saastama seda uskmatute inimeste valefilosoofiatega.20
Õigemeelne sihilik vanemlus
Meie Taevase Isa jumalik kavatsus lapsevanemana sai selgeks Moosesele antud ilmutusest: „Sest vaata, minu töö ja minu hiilgus on see – tuua inimesele surematus ja igavene elu.”21 President Nelson on lisanud: „Jumal teeb kõik, mis Ta suudab, peale teie valikuvabaduse kuritarvitamise, et aidata teil mitte jääda ilma kogu igaviku suurimatest õnnistustest.”22
Lapsevanematena oleme me oma laste eest hoolitsemisel Jumala esindajad.23 Me peame tegema kõik, mida suudame, et luua keskkonda, kus meie lapsed saavad Ta jumalikku mõju tunda.
Taevane Isa pole kunagi ette näinud, et me istuksime lapsevanematena pealtvaatajate tribüünil ja jälgiksime, kuidas meie laste vaimne elu lahti rullub. Lubage mul jagada teiega ühte isiklikku kogemust, et seda sihiliku vanemluse ideed illustreerida. Kui ma Guatemalas ühes pisikeses koguduses Algühingus käisin, hakkasid mu vanemad õpetama mulle patriarhaalse õnnistuse väärtust. Mu ema võttis aega, et jagada oma kogemust seoses oma kallihinnalise patriarhaalse õnnistuse saamisega. Ta õpetas mulle patriarhaalse õnnistusega seotud õpetust ja tunnistas lubatud õnnistustest. Tema sihilik vanemlus inspireeris ka mind patriarhaalset õnnistust soovima.
Kui ma olin 12-aastane, aitasid mu vanemad mul patriarhi otsida. See oli vajalik, kuna selles ringkonnas, kus me elasime, patriarhi ei olnud. Ma sõitsin patriarhi juurde vaia, mis asus 156 kilomeetri kaugusel. Ma mäletan selgelt, kui patriarh oma käed mulle mu õnnistamseks pea peale pani. Ma sain vägeva vaimse kinnituse ja teadsin ilma vähimagi kahtluseta, et mu Taevane Isa tunneb mind.
12-aastase väikelinnast pärit poisina oli see minu jaoks elutähtis. Tänu oma ema ja isa sihilikule vanemlusele kuulub mu süda tollest päevast saadik mu Taevasele Isale ning ma olen oma vanematele igavesti tänulik.
Algühingu endine üldjuhataja õde Joy D. Jones on õpetanud: „Me ei saa oodata, et meie lapsed lihtsalt usule pöörduvad. Juhuslik usulepöördumine pole Jeesuse Kristuse evangeeliumi põhimõte”.24 Me saame oma armastuse ja inspireeritud üleskutsetega muuta, kuidas me lapsed oma valikuvabadust kasutavad. President Nelson on rõhutanud: „Ükski muu töö pole tähtsam kui õigemeelne sihilik lapsevanemaks olemine!”25
Lõppsõna
Lapsevanemad, see maailm on täis mõtteviise, kultuure ja ideid, mis meie laste tähelepanu pärast võitlevad. Suur ja ruumikas hoone reklaamib oma liikmeskonda igapäevaselt kõige aktuaalsemate meediakanalite kaudu. „Aga oma Poja annis,” õpetas prohvet Moroni, „on Jumal valmistanud oivalisema tee.”26
Kui me oleme lepingute kaudu Jumala partneriks ja esindame Teda oma laste eest hoolitsemisel, pühitseb Ta meie kavatsused, inspireerib meie õpetusi ja karastab meie üleskutseid, nii et „meie lapsed võiksid teada, millisest allikast nad võiksid otsida andestust oma pattudele”.27 Jeesuse Kristuse nimel, aamen.