Kadunud laps ja teerada, mis viib koju

Mõned on nimetanud seda kõigi aegade parimaks looks.¹ Kuna see on tõlgitud tuhandetesse keeltesse üle maailma ja on täiesti võimalik, et viimase kahe aastatuhande jooksul pole päike loojunud, ilma et seda lugu oleks kusagil maailmas jutustatud.

Selle loo rääkis Jeesus Kristus, meie Päästja ja Lunastaja, kes tuli maa peale „päästma, mis on kadunud”.² Ta alustab järgmiste lihtsate sõnadega: „Ühel inimesel oli kaks poega.”³

Kohe saame teada südantlõhestavast konfliktist. Üks poeg⁴ ütles isale, et on kodusest elust tüdinud. Ta tahtis oma vabadust. Ta tahtis maha jätta oma vanemate kultuuri ja õpetused. Ta tahtis oma osa pärandist kohe kätte.⁵

Kas kujutate ette, mida tema isa seda kuuldes tundis? Kui ta mõistis, et tema poja kõige suuremaks sooviks on perekonnast lahkuda ja võib-olla mitte kunagi tagasi tulla?

Poeg tundis kindlasti suurt seiklusjanu ja põnevust. Lõpuks ometi oli ta omaenda peremees. Vaba oma noorusaja kultuuri põhimõtetest ja reeglitest, võis ta lõpuks teha oma valikud ilma vanemate mõjutuseta. Enam ei pidanud ta süütunnet tundma. Ta võis tunda sarnaselt mõtleva kogukonna heakskiitu ja elada elu oma tingimuste järgi.

Kaugele maale saabunud, leidis ta kiiresti uusi sõpru ja hakkas elama elu, millest oli alati unistanud. Ta meeldis kindlasti paljudele, sest kulutas raha vabalt. Tema uued sõbrad – tema kaduma minemisest kasusaajad – ei mõistnud tema üle kohut. Nad tähistasid, aplodeerisid ja toetasid tema valikuid.⁶

Kui sel ajal oleks olnud sotsiaalmeedia, oleks ta kindlasti täitnud selle lehti naervate sõprade fotodega: #(teemaviide) Elan parimat elu! #Pole olnud õnnelikum! #Oleks pidanud seda juba ammu tegema!

Kuid pidu ei kestnud kaua – see ei jää kunagi kestma. Juhtus kaks asja: esiteks sai tal raha otsa ja teiseks tabas maad näljahäda.⁷

Probleemide süvenedes tabas teda hirm. Kunagine peatamatu juubeldav elupõletaja ei saanud nüüd endale lubada isegi ainumast einet, ööbimiskohast rääkimata. Kuidas ta nii oleks pidanud ellu jääma?

Ta oli olnud oma sõprade vastu helde – kas nad oleksid teda nüüd aidanud? Ma kujutan teda ette palumas veidi abi – ainult selleks korraks –, kuni ta uuesti jalule saab.

Pühakirjad ütlevad meile: „Ükski ei andnud temale”.⁸

Püüdes meeleheitlikult ellu jääda, leidis ta kohaliku taluniku, kes palkas ta sigu söötma.⁹

Olles nüüd äärmiselt näljane, mahajäetud ja üksi, mõtles noormees kindlasti, kuidas võisid asjad nii kohutavalt, hirmsasti valesti minna.

Talle ei teinud muret ainult tühi kõht. Tühi oli ka tema hing. Ta oli olnud nii kindel, et maistele soovidele järeleandmine teeb teda õnnelikuks, et moraaliseadused seisavad tema õnnel ees. Nüüd teadis ta, et see nii ei ole. Ja oi, millist hinda pidi ta selle teadmise eest maksma!¹⁰

Füüsilise ja hingenälja kasvades pöördusid tema mõtted tagasi isa poole. Kas isa aitaks teda pärast kõike juhtunut? Isegi kõige alamatel isa teenijatel oli süüa ja peavari tormide eest.

Aga naasta isa juurde?

Mitte iial.

Tunnistada kogu külale, et oli oma pärandi ära raisanud?

Võimatu.

Seista silmitsi naabritega, kes olid teda kindlasti hoiatanud, et ta häbistab oma perekonda ja murrab oma vanemate südame? Naasta oma vanade sõprade juurde pärast hooplemist, et saab kodust minema?

Talumatu.

Kuid nälg, üksindus ja kahetsus ei kadunud – kuni „ta keskenes endasse”.¹¹

Ta teadis, mida peab tegema.

Nüüd pöördume tagasi isa, murtud südamega majaperemehe juurde. Mitusada või mitu tuhat tundi oli ta kulutanud oma poja pärast muretsedes?

Mitu korda oli ta vaadanud poja lahkumistee suunas ja uuesti läbi elanud sügavat kaotust, mida ta tundis poja äraminekust? Mitu palvet oli ta ööpimeduses öelnud, paludes Jumalat poja turvalisuse eest, et ta avastaks tõe, et ta tuleks tagasi?

Ja siis ühel päeval vaatab isa sellele üksildase tee poole – koju viiva tee poole – ja näeb kauguses enda poole kõndivat kuju.

Kas see on võimalik?

Kuigi see isik on väga kaugel, teab isa hetkega, et see on tema poeg.

Ta jookseb tema juurde, viskab käed ümber tema kaela ja suudleb teda.¹²

„Isa,” hüüab poeg ja ütleb sõnad, mida on vist tuhat korda harjutanud: „Ma olen teinud pattu taeva vastu ja sinu ees. Ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks. Ainus, mida palun, on, et võtaksid mind sulaseks.”¹³

Aga isa ei lase tal juttu lõpetadagi. Pisarad silmis, käsib ta oma teenijaid: „Tooge kõige kallim rüü ja pange see mu pojale selga. Pange temale sõrmus sõrme ja kingad jalga. Valmistage pidusööki ja peame pidu. Mu poeg on tagasi tulnud!”¹⁴

Minu kabineti seinal ripub saksa kunstniku Richard Burde maal. See maal meeldib Harrietile ja mulle. See kujutab üht õrna stseeni Päästja tähendamissõnast sügavamast vaatenurgast.

Kujutis

Richard Burde. „Kadunud poja tagasitulek”.

Kuigi peaaegu kõik on poja naasmise üle õnnelikud, siis üks mitte – tema vanem vend.¹⁵

Ta kannab emotsionaalset taaka.

Ta oli seal, kui vend oma pärandit nõudis. Ta oli tunnistajaks oma isa tohutule leinale.

Venna lahkumisest peale on ta püüdnud isa koormat kergendada. Iga päev on ta töötanud selle nimel, et trööstida oma isa murtud südant.

Ja nüüd on see hooletu laps tagasi ja inimesed ei suuda lõpetada tema mässulist venda tähelepanuga üle valamast.

„Kõik need aastad,” ütleb ta isale, „ei ole ma kordagi keeldunud tegemast midagi, mida sa palusid. Kuid kogu selle aja jooksul ei ole sa mulle kordagi pidu korraldanud.”¹⁶

Armastav isa vastab: „Kallis poeg, kõik, mis on minu, on sinu! See pidu ei ole autasude või pidustuste võrdlemiseks. See pidu tähistab tervenemist. See on hetk, mida oleme kõik need aastad lootnud. Sinu vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks! Ta oli kadunud ja on leitud!”¹⁷

Mu armsad vennad ja õed, kallid sõbrad, nagu kõik Päästja tähendamissõnad, ei räägi ka see ainult ammu elanud inimestest. See räägib teist ja minust tänasel päeval.

Kes meist poleks lahkunud pühaduse teelt, mõeldes rumalalt, et võime leida rohkem õnne oma enesekeskset teed minnes?

Kes meist poleks tundnud alandust, murtud südant ja meeleheitlikku vajadust andestuse ja halastuse järele?

Võib-olla on mõned koguni mõelnud: „Kas on üldse võimalik tagasi minna? Kas mu endised sõbrad sildistavad, tõrjuvad ja väldivad mind igavesti? Kas oleks parem lihtsalt kadunuks jääda? Kuidas reageerib Jumal, kui ma proovin tagasi pöörduda?”

See tähendamissõna annab meile vastuse.

Meie Taevane Isa jookseb meie juurde, Tema süda täis armastust ja kaastunnet. Ta embab meid, paneb rüü meie õlgade, sõrmuse sõrme, kingad jalga ja kuulutab: „Täna me peame pidu! Sest mu laps, kes oli surnud, on jälle saanud elavaks!”

Taevas rõõmustab meie tagasituleku üle.

Lubage mul võtta üks hetk ja teiega individuaalselt rääkida.

Olenemata sellest, mis on teie elus juhtunud, kordan ja kuulutan oma armastatud sõbra ja kaasapostli vanem Jeffrey R. Hollandi sõnu: „Pole võimalik, et te langeksite madalamale, kui särab igavene Kristuse [lepitusohvri] valgus.”¹⁸

Kuigi valikud võisid teid Päästjast ja Tema Kirikust kaugele viia, seisab Meistertervendaja teel, mis viib koju, ja tervitab teid. Ja meie kui Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed püüame järgida Tema eeskuju ja emmata teid kui oma vendi ja õdesid ja sõpru. Me rõõmustame ja tähistame koos teiega.

Teie tagasitulek ei vähenda teiste õnnistusi. Sest Isa heldus on lõputu ja see, mis ühele antakse, ei vähenda vähimalgi määral teiste sünniõigust.¹⁹

Ma ei väida, et tagasitulek on lihtne. Ma võin seda tunnistada. Tegelikult võib see olla kõige raskem valik, mille te kunagi teete.

Kuid ma tunnistan, et sel hetkel, kui otsustate tagasi pöörduda ja käia meie Päästja ja Lunastaja rada mööda, siseneb Tema vägi teie ellu ja muudab seda.²⁰

Inglid taevas rõõmustavad.

Ja rõõmustame ka meie, teie pere Kristuses. Lõppude lõpuks teame, mis tunne on olla kadunud. Me kõik toetume iga päev samale Kristuse lepitavale väele. See rada on meile tuttav ja me käime sellel koos teiega.

Ei, meie teerada ei ole vaba leinast, kurbusest ega pisaratest. Kuid oleme jõudnud siiamaani „Kristuse sõna kaudu, vankumatu usuga temasse ja toetudes täielikult selle teenetele, kes on vägev päästma”. Ja üheskoos „[peame] Kristuses püsivana edasi pürgima täiusliku lootuse sära ja armastusega Jumala ja kõikide inimeste vastu”.²¹ Koos me „[rõõmustame] ütlematu ning väga kalli rõõmuga”.²² Jeesus Kristus on meie tugevus!²³

Ma palvetan, et igaüks meist kuuleks selles sügavmõttelises tähendamissõnas Isa häält, mis kutsub meid astuma teele, mis viib koju – et meil oleks julgust meelt parandada, andeks saada ja järgida teerada, mis viib tagasi meie kaastundliku ja halastava Jumala juurde. Sellest ma tunnistan ja jätan teile oma õnnistuse Jeesuse Kristuse nimel, aamen.