Isand, me tahame Jeesust näha

Ühel päeval 1945. aasta kevadel ärkas sõjaväehaiglas noor mees. Tal vedas, et ta elus oli – ta oli saanud kuuli kõrva taha, kuid arstid tegid operatsioonid ning ta sai nüüd normaalselt kõndida ja rääkida.

Traagiliselt oli kuul kahjustanud tema ajuosa, mis tuvastab nägusid. Ta vaatas nüüd oma naist ilma teda ära tundmata; ta ei tundnud ära ka oma ema. Isegi peeglist vastu vaatav nägu oli talle võõras – ta ei saanud aru, kas tegu on mehe või naisega.¹

Ta oli jäänud näopimedaks – see seisund mõjutab miljoneid inimesi.²

Inimesed, kes kogevad näopimedust, püüavad teisi tuvastada teatud reeglite meeldejätmise kaudu – nad võivad ära tunda tütre tema tedretähnide mustri järgi või sõbra jalgu järele vedava kõnnaku järgi.

Siin on teine lugu, mis on veidi isiklikum: noore poisina nägin sageli oma ema kui käskijat ja keelajat. Ta otsustas, millal sain mängida ja millal pidin magama minema või, mis veel hullem, õue umbrohtu kitkuma.

Ta ilmselgelt armastas mind. Kuid liiga sageli ja oma häbiks nägin teda ainult inimesena, kellele tuleb kuuletuda.

Alles aastaid hiljem nägin teda tõelise inimesena. Mul on piinlik tunnistada, et ma ei märganud tema ohverdust ega mõelnud, miks ta aastaid ainult neidsamu kahte vana seelikut kandis (samal ajal kui mina sain uued kooliriided) või miks ta päeva lõpus nii väsinud oli ja tahtis, et ma varakult magama läheksin.

Võib-olla olete märganud, et need kaks lugu on tegelikult üks lugu – liiga palju aastaid olin ma tegelikult näopime. Mul ei õnnestunud näha oma ema tõelise inimesena. Ma nägin tema reegleid, kuid ei näinud neis tema armastust.

Ma räägin teile neid kahte lugu, et rõhutada üht: ma kahtlustan, et teate kedagi (võib-olla olete ise see keegi), kes kannatab vaimse näopimeduse käes.

Teil võib olla raske näha Jumalat armastava Isana. Võite vaadata taeva poole ja näha mitte armastuse ja halastuse palet, vaid reeglite tihnikut, mille kaudu peate endale teed raiuma. Võib-olla usute, et Jumal valitseb oma taevas, räägib oma prohvetite kaudu ja armastab teie õde, kuid kahtlete salaja, kas Ta teid armastab.³ Võib-olla olete tundnud raudkäsipuud oma käes, kuid pole veel tundnud oma Päästja armastust, mille juurde see viib.⁴

Ma julgen arvata, et teate selliseid inimesi, sest mina olin pikka aega selline – olin vaimselt pime.

Arvasin, et mu elu seisneb reeglite ja abstraktsete käitumisnormide järgimises. Ma teadsin, et Jumal armastab teid täiuslikult, kuid ma ise ei tundnud Tema armastust. Kahjuks mõtlesin rohkem taevasse pääsemisele kui oma Taevase Isaga koosolemisele.

Kui teie, nagu mina, suudate mõnikord lunastava armastuse laulu laulmise⁵ asemel vaid huuli liigutada, siis mida peaksime tegema?

Nagu president Nelson meile meelde tuletab, on vastus alati Jeesus.⁶ Ja see on väga hea uudis.

Johannese evangeeliumis on lühike salm, mis mulle meeldib. See räägib heidikute rühmast, kes astusid tähtsa palvega ühe jüngri juurde. „Isand,” ütlesid nad, „me tahame Jeesust näha!” ⁷

Seda tahame me kõik – tahame näha Jeesust sellisena, nagu Ta on, ja tunda Tema armastust. See peaks olema põhjus peaaegu kõigele, mida me Kirikus teeme, ja kindlasti iga sakramendikoosoleku eesmärk. Kui mõtlete kunagi, mida tunnis õpetada, millist koosolekut planeerida ja kas loobuda diakonite õpetamisest ja mängida nendega hoopis palli, võiksite võtta selle salmi endale teejuhiks: kas see tegevus aitab inimestel Jeesust Kristust näha ja armastada? Kui ei, siis proovige midagi muud.

Kui mõistsin, et olen vaimselt näopimedaks jäänud, et ma nägin reegleid, kuid mitte Isa halastuse palet, siis teadsin, et see ei olnud Kiriku süü. See ei olnud Jumala süü ja see ei tähendanud, et kõik on kadunud; see on midagi, mida me kõik peame mõistma. Isegi ülestõusmise esimesed tunnistajad seisid sageli silmitsi ülestõusnud Issandaga, kuid ei tundnud Teda ära; aiahauast Galilea rannikuni Tema esimesed järgijad „nägid „Jeesust seisvat, ja ‥ ei teadnud, et see on Jeesus”.⁸ Nemad pidid õppima Teda ära tundma ja seda peame õppima ka meie.⁹

Kui mõistsin, et olen vaimselt näopime, hakkasin järgima Mormoni nõuannet palvetada „kogu südame jõuga”, et täituda selle armastusega, mida Tema jüngritele on tõotatud – minu armastusega Tema vastu ja Tema armastusega minu vastu –, ning „[näha] teda, nii nagu ta on; et meil võiks olla see lootus”.¹⁰ Ma palvetasin aastaid, et saaksin järgida esimest suurt käsku armastada Jumalat ja tunda, et on „esimene suur tõde kogu igavikus ‥, et Jumal meid kogu oma südamest, väest, meelest ja jõust armastab”.¹¹

Samuti lugesin korduvalt nelja evangeeliumi – seekord mitte selleks, et otsida sealt Tema reegleid, vaid et näha, kes Ta on ja mida Tema armastab. Ja aja jooksul viis mind endaga kaasa armastuse jõgi, mis Temast välja voolas.

Jeesus teatas kohe alguses, et Ta oli tulnud „kuulutama vabakssaamist seotuile ja nägemist pimedaile, laskma rõhutuid vabadusse”.¹²

See ei olnud lihtsalt ülesannete nimekiri või hea reklaam, see on Tema armastuse olemus.

Avage evangeeliumid juhusliku koha pealt; peaaegu igal lehel näeme Teda hoolitsemas inimeste eest, kes kannatavad – sotsiaalselt, vaimselt ja füüsiliselt. Ta puudutab inimesi, keda peeti saastunuks ja ebapuhtaks,¹³ ning toidab näljaseid.¹⁴

Milline on teie lemmiklugu Jeesusest? Ma olen kindel, et see lugu näitab, kuidas Jumala Poeg sirutab käe, et emmata inimest, kellele ühiskond on selja keeranud – pidalitõbist,¹⁵ vihatud samaarlast,¹⁶ süüdistatavat ja skandaalset patustajat¹⁷ või rahvusvaenlasest.¹⁸ Selline arm on hämmastav.

Proovige üles kirjutada iga hetk, mil Ta kiitis või ravis heidikuid või koos nendega sõi, ja teil saab tint otsa, enne kui Luuka evangeelium läbi saab.

Kui ma seda nägin, hüppas mu süda äratundmisrõõmust ning hakkasin tundma, et Ta võib mindki armastada. President Nelson on õpetanud: „Mida rohkem te Päästja kohta õpite, seda lihtsam on usaldada Tema halastust, Tema lõputut armastust.”¹⁹ Ja seda enam te usaldate ja armastate oma Taevast Isa.

Vanem Jeffrey R. Holland on õpetanud, et Jeesus tuli näitama „meile, kes ja milline on Jumal, meie Igavene Isa, kuivõrd täielikult on Ta pühendunud oma lastele”²⁰ igas ajajärgus ja iga rahva seas.

Paulus ütleb, et Jumal on „[kõige] halastuse Isa ja kõige tröösti Jumal”.²¹

Kui näete Teda teisiti, siis palun jätkake oma pingutusi.

Prohvetid kutsuvad meid otsima Tema palet.²² Võtan seda kui meeldetuletust, et me kummardame oma Isa, mitte valemit, ja et me ei ole lõpetanud enne, kui näeme Jeesuses meie Isa armastuse nägu²³ ja järgime Teda, mitte ainult Tema reegleid.²⁴

Kui prohvetid ja apostlid räägivad lepingutest, ei ole nad nagu treenerid, kes hüüavad meile pealtvaatajapingist: „Pingutage rohkem!” Nad tahavad, et me näeksime, et meie lepingute olemuseks on suhted²⁵ ja need võivad ravida vaimset näopimedust.²⁶ Need ei ole reeglid Tema armastuse väljateenimiseks; Ta juba armastab teid täiusliku armastusega. Meie väljakutse on mõista ja kujundada oma elu selle armastuse järgi.²⁷

Püüame näha läbi oma lepingute justkui läbi akna selle taga paistvat Isa halastavat nägu.

Lepingud on Jumala embuse kuju.

Lõpuks me saame õppida Teda nägema Teda teenides. „Sest kuidas võib inimene tunda isandat, keda ta ei ole teeninud?”²⁸

Mõni aasta tagasi sain uue kutse, milleks ma polnud valmis. Ärkasin varakult närvilisena, kuid meeles mõlkus fraas, mida ma varem kuulnud polnud, et selles Kirikus teenimine tähendab seista selles armastuse jões, mida Jumal tunneb oma laste vastu. See Kirik on kirkade ja labidatega inimeste töörühm, kes püüavad aidata puhastada kanalit, et Jumala armastuse jõgi jõuaks Tema lasteni kanali lõpus.

Kes iganes te olete, olenemata teie minevikust, selles Kirikus on teie jaoks ruumi.²⁹

Haarake kirka ja labidas ning liituge töörühmaga. Aidake kanda Tema armastust Tema lasteni ja osa sellest pritsib teie peale.³⁰

Otsigem Tema armastavat palet, Tema lepingu embust ja siis ühinege käsikäes Tema lastega ning üheskoos laulame laulu „Iisraeli Päästja”.

Otsigem Tema armastavat palet ja olgem siis Tema armuastjad Tema lastele.³² Jeesuse Kristuse nimel, aamen.