Tõuse üles! Tema kutsub sind

Mõni aeg tagasi küsisin ma oma naiselt: „Kas sa võid mulle öelda, miks meil ei ole minu mäletamist mööda kunagi elus suuri probleeme olnud?”

Naine vaatas mulle otsa ja ütles: „Muidugi. Ma ütlen sulle, miks meil pole olnud kunagi suuri probleeme. Sellepärast, et sul on lühike mälu!”

Tema kiire ja nutikas vastus aitas mul taas mõista, et Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi elamine ei võta ära kasvamiseks vajalikke valu ja katsumusi.

Evangeelium pole viis, kuidas väljakutseid ja probleeme vältida, vaid see on lahendus, kuidas suurendada usku ja õppida nendega toime tulema.

Tunnetasin seda tõde mõned kuud tagasi, kui ühel päeval läks mul jalutuskäigu ajal äkitselt silme ees uduseks ja tumedaks ning hakkas lainetama. Tundsin hirmu. Seejärel ütlesid arstid mulle, et kui ma ei alusta kohe raviga, võin nägemise lausa nädalatega kaotada. Ma tundsin veel rohkem hirmu.

Seepeale ütlesid nad: te peate hakkama saama klaaskehasiseseid süste – süste otse pärani lahtise silma sisemusse – iga nelja nädala tagant, kogu ülejäänud elu.

See oli ebamugav äratussignaal.

Seejärel turgatas mulle pähe mõtisklema panev küsimus. Küsisin endalt: OK! Mu füüsiline silmanägemine pole hea, aga mu vaimne nägemine? Kas ma pean ka seda ravima? Ja mida selge vaimne nägemine tähendab?

Ma mõtisklesin pimeda mehe, Bartimeuse loo üle, mida räägitakse Markuse evangeeliumis. Pühakirjas öeldakse: „Ja kui ta kuulis, et Jeesus Naatsaretlane on seal, hakkas ta kisendama ja ütlema: „Jeesus, Taaveti poeg, halasta minu peale!””¹

Jeesus oli paljude silmis vaid Joosepi poeg. Miks siis Bartimeus Talle „Taaveti poeg” ütles? Lihtsalt seetõttu, kuna ta tundis Jeesuses tõesti ära Messia, kes pidi sündima prohvetliku kuulutuse järgi Taaveti järeltulijana.²

Huvitaval kombel märkas see pime mees, kes füüsiliselt ei näinud, Jeesust. Ta nägi vaimselt seda, mida ta ei võinud näha füüsiliselt, samal ajal kui paljud teised nägid Jeesust füüsiliselt, kuid olid vaimselt täiesti pimedad.

Selles loos õpetatakse meile veel midagi selge vaimse nägemise kohta.

Me loeme: „Ja paljud sõitlesid teda, et ta jääks vait; kuid ta kisendas veel enam: „Taaveti poeg, halasta minu peale!””³

Tema ümber olijad käskisid tal vait jääda, kuid ta kisendas veel rohkem, sest ta teadis, kes on Jeesus tegelikult. Ta ei pannud neid hääli tähele ja karjus veel kõvemini.

Ta tegutses ega lasknud end mõjutada. Ta seisund takistas teda, kuid ta usk aitas tal need takistused ületada.

Seega õpime me esimese põhimõttena, et meie vaimne nägemine on selge, kui keskendume Jeesusele Kristusele ja jääme ustavaks sellele, mis on meile teadaolevalt tõde.

Vennad ja õed! Selleks, et meie vaimne nägemine oleks terve, tuleb meil otsustada, et me ümbritseva maailma hääli ei kuula. Selles segadust tekitavas ja tundvas maailmas tuleb meil jääda ustavaks oma teadmistele, ustavaks oma lepingutele, ustavaks käskude pidamisele ning kinnitada selle mehe sarnaselt veel enam oma tõekspidamisi. Me peame kisendama maailmale veel valjemini oma tunnistust Issandast. See mees tundis Jeesust, jäi ustavaks oma tõekspidamistele ega lasknud ümberolijate häältel end häirida.

Nüüdisajal püüavad paljud hääled meie kui Jeesuse Kristuse jüngrite häält summutada. Maailma hääled püüavad meid vaigistada, kuid just seetõttu peame kuulutama oma tunnistust Päästjast valjemini ja tugevamini. Kõigi maailma häälte seas loodab Issand, et meie teiega oma tunnistust kuulutame, hääle kuuldavale toome ja Tema hääleks saame. Kes tunnistab Jeesusest Kristusest, kui mitte meie? Kes lausub Tema nime ja kuulutab Ta jumalikku missiooni?

Meil on vaimne kohustus, mille ajend on meie teadmised Jeesusest Kristusest.

Kuid mida tegi Bartimeus seejärel?

Issand käskis tal üles tõusta ja ta tegutses taas usuga.

Pühakirjas öeldakse: „Ent tema viskas kuue seljast, tõusis püsti ja tuli Jeesuse juurde.”⁴

See alandlik mees mõistis, et ta võib tõusta Jeesuse käsu peale paremasse ellu. Ta teadis, et ta on oma olukorrast üle, ja kui ta kuulis, et Jeesus teda kutsub, heitis ta esimese asjana kerjusekuue seljast.

Ta tegutses taas ega lasknud end mõjutada.

Võib-olla mõtles ta: „Nüüd, mil Jeesus on mu ellu tulnud, ei vaja ma seda enam. Käes on uus päev. Vilets elu on möödas. Koos Jeesusega alustan ma uut õnnelikku ja rõõmsat elu Temas, Temaga ja Tema läbi. Ja ma ei hooli, mida maailm minust arvab. Jeesus kutsub mind ja Ta aitab mul uut elu elada.”

Kui märkimisväärne muutus!

Kerjusekuube seljast heites polnud tal enam ühtegi vabandust.

Ja see on teine põhimõte: meie vaimne nägemine on selge, kui jätame maha loomupärase inimese, parandame meelt ja alustame uut elu Kristuses.

Me teeme seda, kui sõlmime ja peame pühi lepinguid, et Jeesuse Kristuse kaudu paremasse ellu tõusta.

Niikaua, kui me leiame vabandusi end haletseda – haletseda oma olukorra ja probleemide ning kõige selle halva pärast, mis meie elus sünnib, ja ka kõigi halbade inimeste pärast, kes meid meie arvates õnnetuks teevad –, hoiame kerjusekuube oma õlgadel. On tõsi, et vahetevahel teevad inimesed teadlikult või teadmata meile haiget. Kuid meil tuleb otsustada ja tegutseda usuga Kristusesse ning heita endalt see vaimne ja emotsionaalne kuub, mis võib meil oma vabanduste või pattude varjamiseks ikka veel seljas olla, teades, et Ta saab meid tervendada ja tõesti tervendab meid.

Selleks ei ole kunagi head vabandust, miks me peaksime ütlema, et „olen selline nagu olen mingi kahetsusväärse ja ebameeldiva olukorra tõttu. Ja ma ei saa ennast muuta ning mul on selleks õigus”.

Nii mõeldes laseme end mõjutada.

Me hoiame kerjusekuue alles.

Usuga tegutsemine tähendab loota oma Päästjale ja uskuda, et Tema lepituse kaudu võime Ta käsu peale kõigest kõrgemale tõusta.

Kolmas põhimõte peitub neljas viimases sõnas: „[Ta] tuli Jeesuse juurde.”

Kuidas ta sai pimedana Jeesuse juurde minna? Tal oli võimalik Jeesuse poole kõndida vaid Ta häält kuuldes.

Ja see on kolmas põhimõte: meie vaimne nägemine on selge, kui kuuleme Issanda häält ja laseme Tal end juhatada.

Nii nagu see mees rääkis valjema häälega kui ümberolijad, oskas ta ka kuulata Issanda häält kõigi teiste häälte seas.

Seesama usk võimaldas Peetrusel kõndida vee peal, kuni ta vaimne fookus oli Issandal ja tema ümber puhunud tuuled ei seganud teda.

Pimeda mehe lugu lõpeb seejärel sõnadega: „[Ta] nägi ‥ jälle ja järgis [Jeesust] teekonnal.”⁵

Üks selle loo tähtsamaid õppetunde on see, et see mees rakendas Jeesusesse Kristusesse tõelist usku ja koges imet, kuna ta palus tõsise kavatsusega: tõsise kavatsusega Teda järgida.

Ning Jeesuse Kristuse järgimine on ülim põhjus, miks ka meie oma elus õnnistusi saame. Asi seisneb Tema äratundmises, Jumalaga Tema pärast lepingute sõlmimises ja pidamises, Tema kaudu oma loomuse muutmises ning Teda järgides lõpuni vastupidamises.

Minu jaoks seisneb selge vaimne nägemine Jeesusele Kristusele keskendumises.

Kas mu vaimne nägemine on seega silmasüste saades selge? Ma pole õige inimene, et seda öelda. Kuid olen tänulik selle eest, mida ma näen.

Ma näen selgelt Issanda kätt selles pühas töös ja oma elus.

Näen kõikjal, kuhu ma lähen, paljude inimeste usku, kes ka minu usku tugevdavad.

Näen enda ümber ingleid.

Näen paljude usku, kes ei näe Issandat füüsiliselt, kuid tunnevad Ta ära vaimselt, kuna nad on Temaga lähedased.

Tunnistan, et see evangeelium on kõige vastus, kuna Jeesus Kristus on kõigi vastus. Ma olen tänulik selle eest, mida ma näen, kui ma oma Päästjat järgin.

Ma luban, et kui me kuuleme Issanda häält ja lubame Tal end Päästja lepingurajal juhtida, õnnistatakse meid kogu elu jooksul selge nägemise, vaimse mõistmise ning südame- ja meelerahuga.

Kostku meie tunnistus Temast siin maailmas, kus on vaja kuulda Jeesusest Kristusest rohkem, mitte vähem, valjemini kui ümberolijate hääled. Võtkem seljast kerjusekuub, mida ikka veel kanda võime, ja tõuskem maailmast kõrgemale, paremasse ellu Kristuses ja Kristuse kaudu. Vabanegem kõigist vabandustest mitte järgida Jeesust Kristust ja leidkem kõik head põhjused, miks Ta häält kuuldes Talle järgneda. See on mu palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.