Kristuse õpetuse vägev voorusering

Aastaid tagasi käisime koos abikaasa Ruthi, meie tütre Ashley ja mõne teise turistiga USA-s Hawaii osariigis süstamatkal. Süst on veepinnal ujuv kanuutaoline paat, milles sõudja istub näoga ettepoole ja kasutab kahe labaga aeru, et sõuda ühelt ja seejärel teiselt poolt eest taha. Plaan oli sõuda kahele väikesele saarele Oahu rannikul ja tagasi. Olin enesekindel, sest olin noorena süstaga üle mägijärvede aerutanud. Liigne enesekindlus ei tõota kunagi head.

Meie giid andis meile juhiseid ja näitas, milliseid ookeanisüstasid me kasutame. Need erinesid nendest, millega olin varem aerutanud. Ma pidin istuma süsta peal, mitte selle sees. Süsta peale jõudes oli mu raskuskese kõrgemal, kui olin harjunud, ja olin vees vähem stabiilne.

Kui me alustasime, sõudsin kiiremini kui Ruth ja Ashley. Mõne aja pärast olin neist kaugel ees. Kuigi olin uhke oma kangelasliku tempo üle, lõpetasin aerutamise ja ootasin, kuni nad järele jõuavad. Suur laine – umbes 13-sentimeetrine¹ – tabas mu süsta külje pealt ja paiskas mu vette. Selleks ajaks, kui olin süsta püsti keeranud ja vaeva näinud, et uuesti selle peale ronida, olid Ruth ja Ashley minust mööda läinud, kuid ma olin liiga hingetu, et aerutamist jätkata. Enne kui jõudsin hinge tõmmata, tabas mu süsta veel üks, seekord tõesti tohutu suur laine – vähemalt 20 sentimeetrit² –, ja paiskas mind uuesti ümber. Selleks ajaks, kui mul õnnestus süst õigetpidi keerata, olin nii hingetuks löödud, et kartsin, et ei jõua enam selle peale ronida.

Minu olukorda nähes aerutas giid minu juurde ja hoidis mu süsta paigal, muutes selle otsa ronimise lihtsamaks. Kui ta nägi, et olen veel liiga hingetu, et üksinda sõuda, haakis ta pukseerimisköie mu süsta külge ja hakkas aerutama, mind endaga kaasa tõmmates. Peagi mu hingamine normaliseerus ja hakkasin aerutama. Ta lasi köie lahti ja ma jõudsin ilma abita esimesele saarele. Kohale jõudes heitsin väsinuna liivale.

Kui rühm oli puhanud, ütles giid mulle vaikselt: „Hr. Renlund, kui te aerutamist jätkate ja oma hoogu säilitate, siis ma arvan, et saate hakkama. Järgisin tema nõuandeid, kui aerutasime teisele saarele ja siis tagasi oma alguspunkti. Giid aerutas kaks korda mööda ja ütles mulle, et mul läheb suurepäraselt. Veel suuremad lained tabasid mu süsta külje pealt, kuid ümber nad mind ei lükanud.

Järjepidevalt aerutades leevendasid järjekindel hoog ja edasiliikumine mind külje pealt tabavate lainete mõju. Sama põhimõte kehtib ka meie vaimses elus. Me muutume haavatavaks, kui me hoogu aeglustame, ja eriti, kui pidama jääme.³ Kui säilitame vaimse hoo pidevalt Päästja poole „sõudes”, oleme rohkem kaitstud ja kindlamad, sest meie igavene elu sõltub meie usust Temasse.⁴

Vaimne hoog tekib „kogu elu jooksul, kui me korduvalt Kristuse õpetuse omaks võtame”.⁵ President Russell M. Nelson õpetas, et see tekitab „kõige vägevama vooruseringluse”.⁶ Tõepoolest, Kristuse õpetuse osad – nagu usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse, meeleparandus, lepingusuhte sõlmimine Issandaga ristimise kaudu, Püha Vaimu anni saamine ja lõpuni vastupidamine⁷ – ei ole mõeldud ühekordseks kogemuseks, mida seejärel tehtuks märkida. Nimelt lõpuni vastupidamine ei ole Kristuse õpetuses eraldiseisev samm – justkui me teeksime esimesed neli sammu ja siis istume maha, kiristame hambaid ja ootame surma. Ei, lõpuni vastupidamine on Kristuse õpetuse teiste elementide korduv ja järjepidev rakendamine, luues „vägeva vooruseringluse”, mida president Nelson kirjeldas.⁸

Korduv tähendab seda, et me kogeme Kristuse õpetuse osi kogu oma elu jooksul ikka ja jälle. Järjepidev tähendab seda, et me arendame ja täiustame neid iga kordusega. Isegi kui me õpetuse osi kordame, ei keerle me lihtsalt ringis ilma edasi liikumata. Selle asemel tuleme iga ringi kaudu Jeesusele Kristusele lähemale.

Hoog hõlmab nii kiirust kui ka suunda.⁹ Kui oleksin süstaga jõuliselt vales suunas aerutanud, oleksin võinud saavutada märkimisväärse hoo, kuid poleks ettenähtud sihtkohta jõudnud. Samamoodi peame elus „sõudma” Päästja poole, et Tema juurde tulla.¹⁰

Meie usku Jeesusesse Kristusesse tuleb iga päev kosutada.¹¹ Seda kosutatakse, kui palvetame iga päev, uurime iga päev pühakirju, mõtiskleme iga päev Jumala headuse üle, parandame iga päev meelt ja järgime iga päev Püha Vaimu õhutusi. Nii nagu ei ole tervislik lükata kõik oma toidukorrad pühapäevale ja süüa siis terve nädala jagu toitu korraga, ei ole vaimselt tervislik piirata oma tunnistust kosutavaid tegevusi ühe päevaga nädalas.¹²

Kui võtame vastutuse oma tunnistuste eest enda kätte¹³, saame vaimse hoo ja arendame järk-järgult põhjapanevat usku Jeesusesse Kristusesse ning Kristuse õpetus muutub keskseks meie elu eesmärgis.¹⁴ Hoog kasvab ka siis, kui me püüame järgida Jumala seadusi ja meelt parandada. Meeleparandus on rõõmu toov ja võimaldab meil oma vigadest õppida, nii et me areneme igavesti. Kahtlemata tuleb ette hetki, mil meie süst ümber läheb ja end sügavast veest leiame. Meeleparanduse kaudu upitame end tagasi süsta otsa ja jätkame hoolimata sellest, kui palju kordi oleme maha kukkunud.¹⁵ Oluline on see, et me ei anna alla.

Kristuse õpetuse järgmine osa on ristimine, mis hõlmab veega ristimist ja ristimist Püha Vaimuga liikmeks kinnitamise kaudu.¹⁶ Kuigi ristimine on ainulaadne sündmus, uuendame sakramenti võttes korduvalt oma ristimislepingut. Sakrament ei asenda ristimist, vaid seob Kristuse õpetuse algosad – usu ja meeleparanduse – Püha Vaimu vastuvõtmisega.¹⁷ Kui võtame kohusetundlikult sakramenti,¹⁸ kutsume oma ellu Püha Vaimu, täpselt nagu siis, kui meid ristiti ja liikmeks kinnitati.¹⁹ Kui me peame kinni sakramendipalvetes kirjeldatud lepingust, saab Pühast Vaimust meie kaaslane.

Kuna Püha Vaim avaldab meie elus suuremat mõju, arenevad meis korduvalt ja järjepidevalt kristlikud omadused. Meie süda muutub. Meie kalduvus kurja teha väheneb. Meie kalduvus teha head suureneb, kuni soovime „teha pidevalt head”.²⁰ Ning seeläbi pääseme ligi taevasele väele, mida on vaja, et lõpuni vastu pidada.²¹ Meie usk on suurenenud ja oleme valmis taas kordama seda vägevat vooruseringi.

Edasine vaimne hoog ajendab meid ka sõlmima Issanda kojas täiendavaid lepinguid Jumalaga. Paljud lepingud viivad meid Kristusele lähemale ja ühendavad meid tugevamini Temaga. Nende lepingute kaudu on meil suurem juurdepääs Tema väele. Selgitaksin, et ristimis- ja templilepingud ei ole iseenesest väeallikad. Väeallikas on Issand Jeesus Kristus ja meie Taevane Isa. Lepingute sõlmimine ja nendest kinnipidamine loob kanali nende väele meie elus. Nende lepingute järgi elades saavad meist lõpuks kõige selle pärijad, mis on Taevasel Isal.²² Kristuse õpetuse järgi elamisest saadud hoog mitte ainult ei muuda meie jumalikku loomust meie igavikuliseks saatuseks, vaid motiveerib meid ka teisi sobival viisil abistama.

Mõelge sellele, kuidas ekskursiooni giid mind pärast süsta ümberminemist aitas. Ta ei hüüdnud kaugelt kasutut küsimust, nagu: „Hr. Renlund, mida te vees teete?” Ta ei aerutanud minu juurde, et näägutada, öeldes: „Hr. Renlund, te ei oleks selles olukorras, kui oleksid füüsiliselt paremas vormis.” Ta ei hakanud mu süsta pukseerima, kui ma lihtsalt üritasin selle otsa ronida. Ja ta ei noominud mind rühma ees. Selle asemel andis ta mulle vajalikku abi sel ajal, kui seda vajasin. Ta andis mulle nõu, kui olin vastuvõtlik. Ja ta andis endast parima, et mind julgustada.

Teisi teenides ei pea me küsima kasutuid küsimusi ega ütlema ilmselgeid asju. Enamik inimesi, kes on hädas, teavad, et neil on raskusi. Me ei tohiks olla hukkamõistvad; meie arvustused ei ole kasulikud ega teretulnud ning enamasti ei arvesta need kogu olukorraga.

Enda võrdlemine teistega võib viia meid kahjulike eksimusteni, eriti kui järeldame, et oleme õigemeelsemad kui inimesed, kes on raskustes. Selline võrdlus on nagu lootusetult kolme meetri²³ sügavuses vees uppumine, kuid nähes teist uppumas nelja meetri sügavuses²⁴ vees pidada teda suuremaks patustajaks ja seeläbi ennast paremini tunda. Lõppude lõpuks oleme kõik omal moel hädas. Keegi meist ei suuda päästmist välja teenida.²⁵ Me ei suuda seda kunagi. Mormoni Raamatus õpetas Jaakob: „Pidage meeles, et pärast seda, kui [oleme] end allutanud Jumalale, [saame me] päästetud ainult tänu Jumala armule ja Jumala armu läbi.”²⁶ Me kõik vajame Päästja lõpmatut lepitust, mitte ainult osa sellest.

Me vajame ümbritsevate inimestega suheldes kogu oma kaastunnet, empaatiat ja armastust.²⁷ Inimesed, kes on raskustes, „peavad kogema Jeesuse Kristuse puhast armastust, mis peegeldub [meie] sõnades ja tegudes.”²⁸ Teenides julgustame sagedasti teisi ja pakume abi. Isegi kui keegi ei ole vastutulelik, jätkame teenimist sedamööda, kui nad meil lubavad. Päästja õpetas, et „selliseid te teenige edasi, sest te ei tea, kas nad ehk pöörduvad tagasi ja parandavad meelt ning tulevad minu juurde kogu südamest ja ma teen nad terveks ja teie olete vahendiks neile päästmise toomisel”²⁹. Päästja ülesanne on tervendada. Meie ülesanne on armastada – armastada ja teenida nii, et teised tuleksid Jeesuse Kristuse juurde. See on üks Kristuse õpetuse vägeva vooruseringi vili.

Kutsun teid elama korduvalt, järjepidevalt ja sihipäraselt Kristuse õpetuse järgi ning aitama teisi nende teerajal. Ma tunnistan, et Kristuse õpetus on Taevase Isa plaanis kesksel kohal; lõppude lõpuks on see ju Tema õpetus. Kui me rakendame usku Jeesusesse Kristusesse ja Tema lepitusse, liigume mööda lepingurada ja oleme motiveeritud aitama teistel saada Jeesuse Kristuse ustavateks jüngriteks. Me võime saada pärijateks Taevase Isa kuningriigis, mis on ustavalt Kristuse õpetuse järgi elamise lõpptulemus. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.