Lepingud ja kohustused
Jeesuse Kristuse Kirikut tuntakse kirikuna, mis rõhutab Jumalaga lepingute sõlmimist.
„Kuidas teie Kirik teistest erineb?” Minu vastus sellele olulisele küsimusele on küpsedes ja Kiriku kasvades muutunud. Kui ma 1932. aastal Utah’s sündisin, oli meie Kiriku liikmeskond vaid umbes 700 000, koondudes peamiselt Utah’sse ja selle lähiosariikidesse. Tol ajal oli meil ainult 7 templit. Tänaseks on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeskond enam kui 17 miljonit umbes 170 riigis. Selle 1. aprilli seisuga on meil paljudes riikides kokku 189 pühitsetud templit ja veel 146 templit, mis on planeerimis- ja ehitusjärgus. Olen tundnud, et pean rääkima nende templite eesmärgist ning lepingute ajaloost ja rollist meie Jumala kummardamises. See täiendab eelnevate kõnelejate inspireeritud õpetusi.
I.
Leping on lubadus täita teatud kohustusi. Isiklikud kohustused on meie individuaalse elu reguleerimiseks ja ühiskonna toimimiseks hädavajalikud. Praegusel ajal on hakatud seda ideed vaidlustama. Häälekas vähemus on institutsionaalse võimu vastu ja nõuab, et inimesed oleksid vabad kõigist piirangutest, mis vähendavad nende individuaalset vabadust. Ometi teame aastatuhandete pikkusest kogemusest, et inimesed loobuvad mõnest individuaalsest vabadusest, et saada kasu organiseeritud kogukondades elamisest. Selline isikuvabadustest loobumine põhineb peamiselt kindlatel või kaudsetel kohustustel ehk lepingutel.
Siin on mõned näited lepingukohustuste täitmisest meie ühiskonnas: (1) kohtunikud, (2) sõjaväelased, (3) meditsiinitöötajad ja (4) tuletõrjujad. Kõik nende tuttavate ametitega seotud isikud kohustuvad täitma neile määratud ülesandeid – sageli vande või lepinguga. Sama kehtib ka meie põhimisjonäride kohta. Iseloomulikud riided või nimesildid on mõeldud tähistama, et kandja on teinud lepingu ja seetõttu on tal kohustus õpetada ja teenida ning teda tuleks selles teenimistöös toetada. Nendega seotud eesmärk on tuletada kandjatele meelde nende lepingukohustusi. Nende erilises riietuses ja sümbolites pole mingit maagiat, ainult vajalik meeldetuletus erilistest kohustustest, mille kandjad on enda peale võtnud. See kehtib ka kihlus- ja abielusõrmuste sümbolile ning nende rollile teavitada vaatlejat või tuletada kandjale meelde lepingukohustusi.
II.
See, mida ma olen öelnud lepingute kohta, et need on üksikelude reguleerimise alus, kehtib eriti religioossete lepingute kohta. Paljude usuliste kuuluvuste ja nõuete alused ja ajalood põhinevad lepingutel. Näiteks Aabrahami leping on mitme suure usutraditsiooni alus. See tutvustab püha mõtet, et Jumala teeb lepingulisi lubadusi oma lastega. Vanas Testamendis viidatakse sageli Jumala lepingule Aabrahami ja tema seemnega.1
Mormoni Raamatu esimene osa, mis on kirjutatud Vana Testamendi ajal, näitab selgelt lepingute rolli Iisraeli laste ajaloos ja Jumala kummardamises. Nefile öeldi, et tolle perioodi iisraellaste kirjutised olid „juutide ülestähendus, mis sisaldab Issanda lepinguid, mida ta on sõlminud Iisraeli kojaga”.2 Nefi raamatutes viidatakse sageli ka Aabrahami lepingule3 ja Iisraelile kui Issanda lepingurahvale.4 Jumala või usujuhtidega lepingu sõlmimise tava on üles tähendatud ka Mormoni Raamatu kirjutistes Nefist, Egiptuse Joosepist, kuningas Benjaminist, Almast ja kapten Moronist.5
III.
Kui saabus aeg Jeesuse Kristuse evangeeliumi täiuse taastamiseks, kutsus Jumal prohvet Joseph Smithi. Me ei tea ingel Moroni algsete juhiste täielikku sisu sellele küpsevale noorele prohvetile. Me teame, et ta ütles Joosepile, et „Jumalal on [tema] jaoks töö” ja et igavese evangeeliumi täius tuleb esile tuua, sealhulgas „vanematele antud lubadused”.6 Teame ka, et pühakirjad, mida noor Joseph kõige intensiivsemalt luges – isegi enne, kui tal kästi Kirik organiseerida –, olid need paljud õpetused lepingute kohta, mida ta Mormoni Raamatus tõlkis. See raamat on evangeeliumi täiuse taastamise peamine allikas, sealhulgas Jumala plaanile Tema laste jaoks, ja Mormoni Raamat on täis viiteid lepingutele.
Olles hästi tuttav Piibliga, pidi Joseph teadma kirjas heebrealastele mainitud viidet Päästja kavatsusele sõlmida „Iisraeli sooga ja Juuda sooga uu[s leping]”.7 Kirjas heebrealastele viidatakse ka Jeesusele kui uue lepingu vahemehele.8 Märkimisväärne on see, et piiblilugu Päästja surelikust teenimistööst kannab pealkirja „Uus Testament”, mis on tegelikult „uue lepingu” sünonüüm.
Lepingud olid evangeeliumi taastamise alus. See on ilmne esimestest sammudest, mida Issand käskis prohvetil oma Kiriku organiseerimisel teha. Niipea kui Mormoni Raamat avaldati, juhtis Issand oma taastatud Kirikut, mis sai peagi nimeks Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik.9 1830. aasta aprillis kirja pandud ilmutus annab juhiseid, et inimesed „võetagu ristimise kaudu tema kirikusse” pärast seda, kui nad „tunnistavad” (mis tähendab pühalikult tunnistama), „et nad on tõesti meelt parandanud kõigist oma pattudest, ja soovivad võtta enda peale Jeesuse Kristuse nime, olles kindlalt otsustanud teenida teda lõpuni”.10
Seesama ilmutus annab juhiseid, et Kirik „kohtuks sageli, et võtta leiba ja veini [vett] Issanda Jeesuse mälestuseks”. Selle talituse tähtsus ilmneb talitust tegeva vanema või preestri sõnades väljenduvates lepingutes. Ta õnnistab leiva „kõikide nende hingedele, kes söövad seda; et nad ‥ tunnistaksid sinule, oo Jumal, Igavene Isa, et nad on nõus võtma enda peale sinu Poja nime ja teda alati meeles pidama ja kinni pidama tema käskudest, mis ta on andnud neile”.11
Vastselt taastatud Kirikus kinnitati lepingute keskset rolli eessõnas, mille Issand andis oma ilmutuste esmatrüki avaldamiseks. Seal kuulutab Issand, et Ta on kutsunud Joseph Smithi, sest maa elanikud on „kõrvale kaldunud minu talitustest ning on murdnud minu igavikulise lepingu”.12 See ilmutus selgitab veel, et Tema käsud antakse, „et pandaks maksma minu igavikuline leping”.13
Tänapäeval mõistame lepingute rolli taastatud Kirikus ja selle liikmete Jumala kummardamises. President Gordon B. Hinckley tegi meie ristimise ja iganädalase sakramendi võtmise mõjust järgmise kokkuvõtte: „Igast selle kiriku liikmest, kes on astunud ristimisvetesse, on saanud püha lepingu osaline. Iga kord, kui võtame vastu Issanda püha õhtusöömaaja sakramenti, uuendame seda lepingut.”14
Paljud sellel konverentsil esinejad on meile meelde tuletanud, et president Russell M. Nelson räägib sageli „lepingurajast”, mis „viib tagasi [Jumala] juurde” ja „tähendab meie suhet Jumalaga”.15 Ta õpetab lepingute tähtsusest meie templitseremooniatel ja innustab meid tungivalt nägema lõppu algusest peale ja mõtlema selestiliselt.16
IV.
Nüüd räägin ma rohkem templilepingutest. Täites oma kohustust taastada Jeesuse Kristuse evangeeliumi täius, veetis prohvet Joseph Smith suure osa oma viimastest eluaastatest, juhtides templi ehitamist Illinoisi osariigis Nauvoos. Tema kaudu ilmutas Issand pühasid õpetusi, õpetust ja lepinguid, mida tema järeltulijad pidid templites läbi viima. Inimestele, kellele anti templiand, tuli õpetada Jumala päästmisplaani ja kutsuda sõlmima pühasid lepinguid. Neile, kes elasid ustavalt tehtud lepingute järgi, lubati igavest elu, kus „kõik kuulub neile” ja nad elavad „Jumala ja tema Kristuse juures igavesest ajast igavesti”.17
Nauvoo templis peeti templianni tseremooniaid vahetult enne meie algusaegade teerajajate osariigist väljaajamist, misjärel nad alustasid oma ajaloolist rännakut mägedesse läänes. Meil on tunnistusi paljudelt neilt teerajajatelt, et see vägi, mille nad said Nauvoo templis Kristusega ühte sidumisest, andis neile jõudu läbida see eepiline teekond ja seada end sisse läänes.18
Inimesed, kes on templis templianni saanud, peavad kandma templipesu, riietust, mida pole näha, kuna seda kantakse ülerõivaste all. See tuletab templianni saanud liikmetele meelde nende sõlmitud pühasid lepinguid ja õnnistusi, mida neile pühas templis lubati. Nende pühade eesmärkide saavutamiseks juhendatakse meid kandma templipesu pidevalt, ainsad erandid on need, mis on ilmselgelt vajalikud. Kuna lepingud ei võta vaba päeva, võib templipesu eemaldamist mõista kui lahtiütlemist lepingukohustustest ja õnnistustest, millega need seotud on. Seevastu inimesed, kes kannavad oma templipesu ustavalt ja peavad järjepidevalt oma templilepinguid, kinnitavad jätkuvalt oma rolli Issanda Jeesuse Kristuse jüngritena.
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik ehitab templeid üle kogu maailma. Nende eesmärk on õnnistada Jumala lepingulapsi templis Jumala kummardamise, pühade kohustuste ja vägede kaudu ning ainulaadsete õnnistustega, mille nad saavad tänu lepingutele, mis neid Kristusega seovad.
Jeesuse Kristuse Kirikut tuntakse kirikuna, mis rõhutab Jumalaga lepingute sõlmimist. Lepingud on kõigi päästvate ja ülendustalituste lahutamatu osa, mida selles taastatud Kirikus läbi viiakse. Ristimistalitus ja sellega seotud lepingud on nõuded selestilisse kuningriiki sisenemiseks. Templitalitused ja nendega seotud lepingud on nõuded ülenduseks selestilises kuningriigis, mis on igavene elu, suurim kõigist Jumala andidest.19 See on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku fookus.
Ma tunnistan Jeesusest Kristusest, kes on selle Kiriku pea, ja kutsun Tema õnnistusi kõigile, kes püüavad pidada kinni oma pühadest lepingutest. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.