Ära kuku, kutsu abi!

Soovin täna alustada oma tunnistusega, et olen oma südames täiesti kindel, et Jumal kuuleb meie palveid ja vastab neile isikustatult.

Maailmas, kus elatakse läbi kindlusetust, valu, pettumust ja südamevalu, võib tunda kalduvust loota rohkem omaenda võimetele ja eelistustele, kuid ka maailmalt saadud teadmistele ja kindlustundele. See võib panna meid lükkama tagaplaanile tõelise abi- ja toeallika, mis saaks sureliku elu väljakutsetele vastu panna.

Kord pandi mind haigena haiglasse ja mul oli raske magada. Kui ma tuled kustutasin ja palat jäi pimedaks, nägin enda ees laes helendavat silti, millel oli kirjas: „Ära kuku, kutsu abi!” Järgmisel päeval täheldasin oma üllatuseks kogu palatis mitut sellist sõnumit.

Miks oli see sõnum nii oluline? Kui ma õelt selle kohta järele pärisin, ütles ta: „See on selleks, et takistada teid veel enam haiget saamast.”

Selle eluga kaasnevad selle olemuse tõttu valusad kogemused. Osa neist kuulub meie füüsilise keha juurde, osa tuleb meie nõrkuste või kannatuste tõttu, osa seetõttu, kuidas teised oma valikuvabadust kasutavad, ja osa seetõttu, kuidas me ise oma valikuvabadust kasutame.

Kas on veel vägevamat lubadust kui see, mille Päästja ise andis, kui Ta kuulutas: „Paluge, siis antakse teile; otsige, siis te leiate; koputage”, või kutsuge abi, „siis avatakse teile”?¹

Palve on meie suhtlusvahend Taevase Isaga, mistõttu me saame „kutsuda abi ja mitte kukkuda”. Ometi võime teatud olukorras mõelda, et „abikutse” jäi kuulmata, kuna sellele pole kohe reageeritud või ei vasta vastus meie ootustele.

Mõnikord võib see põhjustada ärevust, kurbust või pettumust. Kuid pidage meeles Nefi sõnu, kui ta Issandasse usku väljendas: „Miks ta siis ei võiks juhendada mind, kuidas ma pean ehitama laeva?”² Ma küsin nüüd teilt: miks Issand siis ei võiks juhendada teid, kuidas mitte kukkuda?

Jumala vastuste usaldamine tähendab nõustumist, et Tema teed pole meie teed,³ ja et „kõik asjad peavad sündima omal ajal”⁴.

Kindel teadmine, et me oleme armastava ja halastava Taevase Isa lapsed, peaks motiveerima meid „kutsuma abi” pühendunud palves, „alati palveta[va] ja mitte nõrke[va hoiakuga]; ‥ et [meie] tegevus võiks olla [meie] hinge heaoluks”.⁵ Kujutage ette, mida tunneb Taevane Isa, kui me palume igas oma palves Tema Poja, Jeesuse Kristuse nimel. Millist väge ja hellust võidakse seepeale näidata!

Pühakirjad pakatavad näidetest, kus keegi kutsus appi Jumalat, et mitte kukkuda. Kui Heelaman oma sõjaväega kannatusi kohtas, valasid nad oma hinge palves Jumala ette, et Teda appi kutsuda. Neile anti kinnitust, rahu, usku ja lootust ning nad said julgust ja meelekindlust, kuni nad oma eesmärgi saavutasid.⁶

Kujutage ette, kuidas võis Mooses Jumala poole hüüda ja Teda appi kutsuda, kui ta avastas end Punase mere ja rünnakule asunud egiptlaste vahelt. Või siis Aabraham, kui ta kuuletus oma poja Iisaki ohverdamise käsule.

Ma olen kindel, et teil kõigil on olnud ja saab olema kogemusi, mil abikutsumine on lahendus, miks te ei kuku.

Kui me naisega kolmkümmend aastat tagasi tsiviil- ja templiabieluks valmistusime, helistati meile, et teatada, et tsiviilabielu sõlmimine jääb streigi tõttu ära. Meile helistati kolm päeva enne planeeritud tseremooniat. Pöördusime ka mitme teise büroo poole, kuid kuna neil polnud vabu aegu, hakkasime muretsema ja kahtlema, kas meil üldse õnnestub plaanide kohaselt abielluda.

„Kutsusime” kihlatuga „abi” ja valasime oma hinge palves Jumala ette. Lõpuks rääkis keegi meile ühest äärelinnabüroost linnas, kus ta tuttav oli linnapea. Läksime ilma kõhklemata tema juurde ja küsisime, kas tal on võimalik meie abielu sõlmida. Meie rõõmuks ta nõustus. Ta sekretär rõhutas, et me peame hankima linnalt tõendi ja kõik dokumendid enne järgmise päeva lõunat neile toimetama.

Järgmisel päeval pöördusime äärelinna politseijaoskonda vajaliku dokumendi järele. Meie üllatuseks ütles ametnik, et ta ei anna seda meile, kuna paljud noorpaarid olid põgenenud sinna äärelinna, et seal oma pere eest salaja abielluda, mis muidugi ei vastanud meie puhul tõele. Meid valdas taas hirm ja kurbus.

Mul on meeles, kuidas ma vaikselt oma Taevast Isa appi kutsusin, et mitte kukkuda. Kuulsin mõttes korduvalt selgesti: „Templisoovitus, templisoovitus.” Võtsin viivitamatult välja oma templisoovituse ja ulatasin selle oma kihlatu hämmelduseks ametnikule.

Milline üllatus oli kuulda ametniku suust: „Miks te ei öelnud, et te olete Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust? Teie kirik on mulle hästi teada.” Ta hakkas kohe dokumenti täitma. Me olime veel rohkem üllatunud, kui ametnik sõnagi lausumata jaoskonnast lahkus.

Läks viiskümmend minutit ja teda ei olnud ikka veel. Kell oli juba 11.55 hommikul ja meil oli võimalik ainult lõunani paberid kohale toimetada. Äkitselt ilmus ta ilusa kutsikaga ja ütles, et see on meie pulmakink, ning andis selle koos dokumendiga meile.

Me jooksime koos dokumendi ja oma uue koeraga linnapea kantseleisse. Nägime, kuidas üks ametiauto meie poole sõidab. Ma jäin auto ees seisma. Auto peatus ja me nägime seal sekretäri. Meid nähes ütles ta: „Mul on kahju! Ma ütlesin teile lõunaks. Mul on nüüd juba uus ülesanne.”

Alandlikus vaikuses kutsusin ma kogu südamest appi oma Taevast Isa, et Ta aitaks mul taas mitte kukkuda. Äkitselt sündis ime. Sekretär ütles meile: „Teil on nii ilus koer. Kust ma leian sellise oma pojale?”

„See on teile,” vastasime me ühest suust.

Sekretär heitis meile üllatunud pilgu ja ütles: „Hästi, lähme siis kantseleisse korraldusi tegema.”

Kaks päeva hiljem sõlmisime Caroliga tsiviilabielu, nagu olime plaaninud, ja seejärel pitseeriti meid Peruus Lima templis.

Loomulikult tuleb meeles pidada, et abi kutsumine tähendab usku ja tegusid. Meil peab olema usku mõistmaks, et meil on Taevane Isa, kes vastab meie palvetele oma lõputust tarkusest, ning seejärel tuleb meil tegutseda vastavalt sellele, mida me palusime. Palvetamine ehk abi kutsumine võib anda märku meie lootusest. Kuid kui me pärast palvetamist ka tegutseme, annab see märku sellest, et meie usk on tõeline. Seda on valu, hirmu või pettumuse käes järele proovitud.

Ma soovitan teil kaaluda järgmist:

1. Olgu Issand alati teie esimene valik, kellelt abi paluda.

2. Ärge kukkuge, kutsuge abi! Pöörduge siiras palves Jumala poole.

3. Kui te olete palvetanud, siis tehke kõik, mis võimalik, et neid palutud õnnistusi saada.

4. Nõustuge alandlikult Tema vastusega Talle sobival ajal ja viisil.

5. Ärge jääge seisma! Käige mööda lepingurada ka vastust oodates.

Võib-olla tunneb keegi oma olukorra tõttu ka praegu, et ta on kohemaid kukkumas, ja tahaks samamoodi abi kutsuda, nagu Joseph Smithki, kes hüüdis: „Oo Jumal, kus sa oled? ‥ Kui kaua sa peatad oma kätt?”⁷

Palvetage ka sarnases olukorras „vaimse hooga”, nagu president Russell M. Nelson on õpetanud,⁸ sest teie palveid kuuldakse alati!

Pidage meeles seda kirikulaulu:

Me võime tunda end palvetades oma Taevase Isa süleluses, kes saatis oma Ainusündinud Poja meie koormaid leevendama, sest kui me Jumalat appi kutsume, siis me ei kuku. Tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.