Usaldage Issandat

Me mängime perega vahel mängu, mida kutsume „pimedaks usalduseks”. Võib-olla olete ka teie seda mänginud. Kaks inimest seisavad teineteise lähedal ja üks neist on seljaga teise poole. Selja taga seisva inimese märguande peale langeb eesseisja oma sõbra ootel käte vahele.

Usaldus on kõigi suhete alus. Iga suhte lävel on tähtsaim küsimus: „Kas ma saan seda inimest usaldada?” Suhe kujuneb vaid siis, kui inimesed on valmis teineteisele lootma. See ei ole suhe, kui üks inimene usaldab täielikult, kuid teine ei usalda.

Igaüks meist on armastava Taevase Isa armas vaimupoeg või vaimutütar.¹ Kuid kuigi selle suhte alus on vaimne sugupuu, ei kujune tähendusrikas suhe Jumalaga ainuüksi selle põhjal. Suhe saab areneda vaid siis, kui otsustame Teda usaldada.

Taevane Isa soovib kujundada kõigi oma vaimulastega lähedast isiklikku suhet.² Jeesus väljendas seda soovi, kui Ta palvetas: „Et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki meis oleksid.”³ Jumal otsib iga oma vaimulapsega suhet, mis oleks nii lähedane ja isiklik, et Ta saaks jagada meiega kõike, mis Tal on, ja kõike, kes Ta on.⁴ Selline sügav vastupidav suhe saab kujuneda vaid siis, kui see põhineb täiuslikul ja täielikul usaldusel.

Taevane Isa on teinud omalt poolt algusest peale tööd, et anda meile teada, et Ta usaldab jäägitult kõigi oma laste jumalikku võimekust. Meie kasvu- ja arenguplaan, mille Ta esitas enne meie maa peale tulekut, põhineb usaldusel. Ta õpetab meile igavesi seadusi, loob maa, annab meile sureliku keha, annab meile iseseisva valikute langetamise anni ning võimaldab meil iseseisvalt langetatud valikute kaudu õppida ja kasvada. Ta soovib, et me otsustame järgida Tema seadusi ning naaseme Tema ja Ta Poja juurde igavest elu nautima.

Kuna Ta teadis, et me ei langeta alati häid valikuid, valmistas Ta meile ka võimaluse, kuidas halbade valikute tagajärgedest pääseda. Ta andis meile Päästja, oma Poja Jeesuse Kristuse, kes meie patud lepitaks ja meid meeleparanduse tingimusel taas puhtaks teeks.⁵ Ta kutsub meid seda hinnalist meeleparanduse andi regulaarselt kasutama.⁶

Kõik lapsevanemad teavad, kui raske on last piisavalt usaldada ja lasta tal ise oma otsuseid langetada, eriti kui vanemale on teada, et laps teeb tõenäoliselt vigu ja kannatab selle tagajärjel. Ja ometi laseb Taevane Isa meil valikuid teha, mis aitab meil saavutada oma jumalikku võimekust. Vanem Dale G. Renlund on õpetanud: „[Tema] vanemlik eesmärk ei ole mitte, et Tema lapsed teeksid, mis on õige, vaid et Tema lapsed valiksid selle, mis on õige ja saaksid lõpuks Tema-sarnaseks.”⁷

Vaatamata sellele, et Jumal meid usaldab, kasvab meie suhe Temaga vaid niivõrd, kui me oleme nõus Teda usaldama. Probleem on selles, et me elame langenud maailmas ning igaüks meist on kogenud usalduse kuritarvitamist ebaaususe, manipuleerimise, survestamise või muu olukorra tagajärjel. Kui meie usaldust on kuritarvitatud, võib meil olla raske taas usaldada. Need ebatäiuslike surelike usaldamisega seotud negatiivsed kogemused võivad koguni mõjutada meie tahet täiuslikku Taevast Isa usaldada.

Aastaid tagasi väljendasid mu kaks kolleegi, Leonid ja Valentina, huvi Kiriku liikmeteks saada. Kui Leonid hakkas evangeeliumi õppima, oli tal raskusi palvetamisega. Ta oli pidanud varem elus taluma manipuleerivaid ja võimukaid ülemusi ning oli hakanud võimulolijaid umbusaldama. Nende kogemuste tõttu oli tal raske südant avada ja Taevasele Isale oma tunnetest rääkida Leonid jätkas uurimist ja hakkas aja jooksul paremini mõistma Jumala olemust ning tunnetas, kuidas Jumal teda armastab Lõpuks sai palvest tema jaoks loomulik viis, kuidas Jumalale tänu ja oma armastust näidata. Tema usaldus Jumala vastu kasvas ning nad sõlmisid lõpuks Valentinaga pühi lepinguid, et suhet Jumala ja teineteisega tugevdada.

Kui varasem usalduse kaotus ei lase ka teil Jumalat usaldada, siis võtke palun Leonidist eeskuju. Jätkake kannatlikult Taevase Isa, Tema iseloomu, Ta omaduste ja Ta eesmärkide kohta õppimist. Otsige ja pange kirja kogemusi, mil te olete tundnud oma elus Tema armastust ja väge. Meie elav prohvet, president Russell M. Nelson, on õpetanud, et mida enam me õpime Jumala kohta, seda kergem on meil Teda usaldada.⁸

Mõnikord õpitakse kõige paremini Jumalat usaldama siis, kui Teda lihtsalt usaldada. Nagu „pimeda usalduse” mängus, tuleb meil mõnikord olla lihtsalt nõus selg ees kukkuma ja laskma Tal end kinni püüda. Meie surelik elu on proovilepanek. Väljakutsed, mis panevad meid üle oma võimete pingutama, on sagedased. Kui meie enda tarkusest ja mõistusest ei piisa, on loomulik otsida abi muudest allikatest. Informatsioonist üleküllastunud maailmas ei tule puudu allikatest, mis pakuvad meile meie väljakutsetes oma lahendusi. Kuid Õpetussõnade lihtne ajaproovile vastu pidanud nõuanne pakub meile parimat nõu: „Looda Jehoova peale kõigest südamest.”⁹ Me näitame Jumalale oma usaldust, kui pöördume elus katsumustega silmitsi seistes esmalt Tema poole.

Kui ma lõpetasin Utah’ osariigis õigusteaduskonna, seisis meie pere silmitsi tähtsa otsusega, kuhu tööle minna ja oma kodu rajada. Pidanud teineteise ja Issandaga nõu, tundsime me juhatust kolida perega vanematest ja õdedest-vendadest eemale Ameerika Ühendriikide idaossa. Esialgu laabus kõik hästi ja me olime oma otsuses veendunud. Kuid asjalood muutusid. Advokaadibüroos koondati töötajaid ja ma seisin silmitsi võimalusega kaotada töö või kindlustuse just selsamal ajal, mil sündis meie tütar Dora, kellel olid tõsised terviseprobleemid ja pikemaaegsed erivajadused. Keset neid probleeme kutsuti mind teenima kutses, mis nõudis märkimisväärselt palju aega ja pühendumist.

Mul polnud kunagi olnud selliseid väljakutseid ja ma olin jalust rabatud. Ma hakkasin kahtlema meie otsuses ja saadud kinnituses. Me olime Issandat usaldanud ja kõik pidi laabuma. Ma olin lasknud endal selg ees kukkuda, kuid nüüd näis, et kedagi pole mind kinni püüdmas.

Ühel päeval kerkisid mul selgelt mõttesse ja südamesse sõnad: „Ära küsi miks, vaid küsi, mida ma tahan sulle õpetada.” Nüüd olin ma veel suuremas segaduses. Selsamal hetkel, mil mu varasem otsus mulle vaeva põhjustas, kutsus Jumal mind Teda veel enam usaldama. Tagasi vaadates, oli see mu elus murdepunkt. See oli hetk, mil mõistsin, et parim viis Jumalat usaldama õppida on Teda lihtsalt usaldada. Ma jälgisin järgnenud nädalatel hämmastusega, kuidas Issand imepäraselt paljastas, kuidas Ta meie peret õnnistada plaanib.

Head õpetajad ja treenerid teavad, et vaimne areng ja füüsiline tugevnemine toimub vaid aju ja muskleid pingutades. Samamoodi kutsub Jumal meid kasvama hingepingutavate kogemuste kaudu Tema vaimset juhatust usaldades. Me võime seega olla kindlad, et mistahes usaldust me ka minevikus Jumala vastu ilmutasime, on järgmine usaldust proovile panev kogemus veel ees. Jumal on keskendunud meie kasvule ja arengule. Ta on Meisterõpetaja, täielik treener, kes paneb meid alati proovile, et aidata meil jõuda meie jumalikule võimekusele veidi lähemale. Sellega kaasneb alati kutse Teda tulevikus veidi enam usaldada.

Mormoni Raamatus õpetatakse meile kasvumudelist, mille põhjal Jumal meid proovile paneb, et meiega tugevat suhet luua. Me õppisime hiljuti juhendis „Tule, järgne mulle”, kuidas Nefi usaldus Jumalasse pandi proovile, kui tal kästi koos vendadega Jeruusalemma vaskplaatide järele naasta. Kui nende esialgne katse nurjus, andsid vennad alla ja olid valmis ilma plaatideta tagasi minema. Kuid Nefi otsustas kogu oma usalduse Issandale panna ja tal õnnestus plaadid kätte saada.¹⁰ See kogemus tugevdas tõenäoliselt Nefi usaldust Jumala vastu ka siis, kui ta vibu murdus ja pere kõnnumaal nälga nägi. Nefi otsustas taas Jumalat usaldada ja pere pääses.¹¹ Need järjestikused kogemused tugevdasid Nefi usaldust Jumala vastu tohutu usaldust proovile paneva ülesande tarbeks, milleks oli laeva ehitamine.¹²

Nende kogemuste kaudu Nefi suhe Jumalaga tugevnes, kuna ta usaldas Teda jätkuvalt ja järjekindlalt. Jumal kasutab sama mudelit ka meie puhul. Ta kutsub meid isiklikult üles Teda üha tugevamalt ja sügavamalt usaldama.¹³ Meie usaldus Jumala vastu suureneb iga kord, kui me mingi kutse vastu võtame ja selle ajel tegutseme. Kui me kutset eirame või selle tagasi lükkame, siis meie areng peatub, kuni oleme valmis uue kutse ajel tegutsema.

Hea uudis on see, et vaatamata sellele, kas me otsustasime minevikus Jumalat usaldada või mitte, võime me otsustada usaldada Jumalat täna ja iga päev edaspidi. Ma luban, et iga kord, kui me seda teeme, püüab Jumal meid kinni ning meie usaldussuhe üha tugevneb, kuni saabub päev, mil me oleme Tema ja Ta Pojaga üks. Siis saame me kuulutada nagu Nefi: „Oo Issand, ma olen usaldanud sind ja ma usaldan sind igavesti.”¹⁴ Jeesuse Kristuse nimel, aamen.