Neelatud rõõmust Kristuses

Uues Testamendis saame teada pimedast Bartimeusest, kes kisendas Jeesuse poole ja soovis imet. „Jeesus ütles talle: „Mine, su usk on sind aidanud!” Ja sedamaid nägi ta jälle.”¹

Ühel teisel puhul ihkas üks mees Betsaidas terveneda. Vastupidiselt eelmisele imele ei tulnud see ime otsekohe. Selle asemel õnnistas Jeesus teda kaks korda, enne kui ta „oli jälle terve”.²

Kolmanda näite puhul oli apostel Paulus oma kannatustes „kolm korda Issandat palunud”³ ja ometi meie teada tema siirast palvet ei rahuldatud.

Kolm erinevat inimest. Kolm ainulaadset kogemust.

See tõstatab küsimuse: miks saavad ühed oma igatsetud imed kiiresti kätte, teised aga peavad kannatlikult kannatama, oodates Issandat?⁴ Me ei pruugi teada, miks, kuid õnneks me teame kes meid „armastab”⁵ ja kes „te[eb] kõik [meie] heaoluks ja õnneks”⁶.

Jumal, kes näeb lõppu algusest peale⁷, kinnitab „sinu vaev ja sinu kannatused on vaid viivuks”⁸ ja pühitsetakse „sinule kasuks”.⁹

Aitamaks meil oma katsumustes suuremat tähendust leida, on vanem Orson F. Whitney õpetanud: „Ükski valu, mida kannatame, ükski katsumus, mida kogeme, pole asjata. See teenib meie harimise hüvanguks. ‥ Kõik, ‥ mida me [kannatlikult] talume, ‥ tugevdab meie iseloomu, puhastab meie südant, avardab meie hinge ning muudab meid hellemaks ja ligimest armastavamaks. ‥ Mure ja kannatuste, töö ja vaeva kaudu saame õpetusi, mida oleme tulnud siia omandama, ning mis muudavad meid rohkem meie [taevaste vanemate] sarnaseks.”¹⁰

Mõistes, et „Kristuse vägi [asub] elama [temasse]” tema kannatustes, ütles apostel Paulus alandlikult: „sest kui olen nõder, siis olen vägev!”¹¹

Elu katsumused panevad meid proovile.¹² Isegi Päästja „õppis ‥ sõnakuulmist sellest, mida ta kannatas”.¹³

Ja ühel päeval kuulutab ta kaastundlikult: „Vaata, ma olen sind puhastanud, ma olen sind valinud kannatuste ahjus.” ¹⁴

Jumala jumalike eesmärkide usaldama hakkamine süstib väsinud hinge lootust ja sütitab elus ahastuse ja südamevalu hetkedel meelekindlust.¹⁵

Aastaid tagasi jagas president Russell M. Nelson järgmist väärtuslikku kaemust: „Kui me vaatame kõike igavikulisest vaatenurgast, muudab see meie koormat märkimisväärselt kergemaks.”¹⁶

Kujutis

Holly ja Trey Porter.

Minu naine Jill ja mina olime hiljuti selle tõe tunnistajateks Holly ja Rick Porteri ustavas elus. Nende 12-aastane poeg Trey hukkus traagilises tulekahjus. Holly, kes oli oma armast poega kangelaslikult päästa püüdnud, tunnistas hiljem rängalt põletada saanud käte ja jalgadega koguduse sakramendikoosolekul suurest rahust ja rõõmust, mille Issand oli nende perele nende ahastuses välja valanud, kasutades selleks selliseid sõnu nagu imeline, uskumatu ja hämmastav!

Kujutis

Tervenevate käte haardes.

Järgmine mõte asendas selle kalli ema talumatu leina viivitamatult kõike ületava rahuga: „Minu käed ei ole need, mis päästavad. Päästvad käed kuuluvad Päästjale. Selle asemel et lasta oma haavadel endale meelde tuletada, milleks ma polnud võimeline, pean ma meeles oma Päästja arme.”

Holly tunnistusega täitub meie prohveti lubadus: „Kui mõtlete selestiliselt, näete katsumusi ja vastuseisu uues valguses.”¹⁷

Vanem D. Todd Christofferson on väitnud: „Usun, et raskustest ülesaamise ja nende tulemusel kasvamise väljakutsed meeldisid meile, kui Jumal surelikkusele eelnevas maailmas oma lunastusplaani esitas. Peaksime nüüd sellele väljakutsele lähenema teadmisega, et meie Taevane Isa toetab meid. Kuid on oluline, et me Tema poole pöördume. Ilma Jumalata toovad need kannatuse ja vastuseisu masendavad kogemused meeleheidet, ahastust ja isegi kibestumust.”¹⁸

Et vältida rahulolematuse pimedust ja selle asemel leida suuremat rahu, lootust ja isegi rõõmu elu raskete väljakutsete ajal, jagan kolme jumalikku põhimõtet kui üleskutseid.

Esimene – tugevam usk tuleb Jeesuse Kristuse esikohale seadmisest.¹⁹ „Vaadake minu poole igas oma mõttes,” kuulutab Ta „ärge kahelge, ärge kartke”.²⁰ President Nelson on õpetanud:

„[Meie] igavene elu sõltub [meie] usust [Kristusesse] ja Tema lepitusse.”²¹

Kui ma olen maadelnud oma hiljutisest vigastusest põhjustatud tugeva valuga, olen tundnud veelgi sügavamat tänu Jeesuse Kristuse ja Tema lepituse mõistetamatu anni eest. Mõelge sellele! Päästja kannatas „kõiksugu valusid ja kannatusi ja kiusatusi”, et Ta saaks meid trööstida, tervendada, päästa – rasketel aegadel.”²²

Ta jätkas: „Minu vigastus on meenutanud mulle ikka ja jälle „Iisraeli Püha suurust”. Minu tervenemise ajal on Issand avaldanud oma jumalikku väge rahumeelsel ja eksimatul viisil.”²³

„Maailmas on teil ahastust, aga olge julged,” innustab meie Päästja, „mina olen maailma ära võitnud!”²⁴

Teine – helgem lootus tuleb meie igavikulist tulevikku ette kujutades.²⁵ Rääkides väest, mis tuleb, kui keskendume „nägemusele meie Isa lubatud erakordsetest õnnistustest ‥ millest me iga päev osa saame,” tunnistas õde Linda S. Reeves: „Ma ei tea, miks meil on nii palju katsumusi, kuid ma isiklikult arvan, et autasu on nii suur, ‥ nii rõõmuküllane ning ületab meie mõistmise piiri, et sel autasu saamise päeval võib meil tekkida tahtmine küsida oma armuliselt armastavalt Isalt: „Kas see oli kõik, mida selle eest nõuti?” ‥ Mis tähtsust on sellel, mida me siin kannatasime, kui lõpuks on need katsumused just see, mis muudab meid igavese elu ‥ vääriliseks Jumala kuningriigis?”²⁶

President Nelson jagas järgmist kaemust: „Mõelge Issanda vastusele Joseph Smithile, kui ta Liberty vanglas leevendust palus. Issand õpetas prohvetile, et talle osaks saanud ebainimlik kohtlemine annab talle kogemusi ja on talle kasuks. „Kui sa pead hästi vastu,” lubas Issand, „ülendab Jumal sind kõrgele.” Issand õpetas Josephit mõtlema selestiliselt ja nägema ette igavest tasu selle asemel, et keskenduda päeva piinavatele raskustele.”²⁷

Josephi muutunud vaatenurk aitas tal muutuda üha pühamaks, nagu kajastub selles kirjas sõbrale: „Olnud viis kuud vanglamüüride vahele suletud, tundub mulle, et mu süda on alati pärast seda hellem kui kunagi varem. ‥ Ma arvan, et ma poleks suutnud kunagi tunda, mida ma nüüd tunnen, kui ma poleks kannatanud just neid läbielatud väärkohtlemisi.”²⁸

Kolmas – suurem vägi tuleb rõõmule keskendudes.²⁹ Igaviku kõige otsustavamatel, piinavamatel tundidel ei kohkunud meie Päästja tagasi, vaid võttis enda peale kibedate kannatuste karika.³⁰ Kuidas ta seda tegi? Me õpime, et Kristus kannatas risti rõõmu pärast, mis Teda ootas³¹ ja Tema „tahe [neeldus] Isa tahtesse”.³²

Kujutis

Kristus ketsemani aias

Sõna „neelduma” liigutab mind sügavalt. Minu huvi selle sõna vastu kasvas, kui sain teada, et hispaania keeles on selle vasteks „hävitama”, saksa keeles „õgima” ja hiina keeles „alla suruma”. Seega, kui eluprobleemid on kõige valusamad ja heidutavamad, meenub mulle Issanda lubadus, et me „ei peaks taluma mingisuguseid kannatusi, muidu kui et need poleks neelatud [hävitatud, õgitud, alla surutud] rõõmust Kristuses”.³³

Ma näen nii paljudes teist seda rõõmu, mis „ei allu ‥ surelikule arusaamisele”³⁴, kuigi teie kibedaid karikaid pole veel ära võetud. Täname teid, et peate oma lepinguid ja seisate Jumala tunnistajana.³⁵ Täname teid, et püüate meid kõiki õnnistada, samal ajal kui „igaühel südames on salamure peidus neil”.³⁶ Sest kui jagate Päästja leevendust teistele, leiate selle ka ise, õpetas juhataja Camille N. Johnson.³⁷

Nüüd naaske minuga sakramendikoosolekule, kus olime tunnistajaks imele, kuidas Issand aitas Holly Porteri perekonda.³⁸ Kui ma seal poodiumil mõtisklesin, mida öelda, et sellele ustavale perele ja nende kallitele sõpradele tröösti pakkuda, tundsin mõjutust kasutada Päästja sõnu.³⁹ Niisiis lõpetan ma ka täna, nagu tol hingamispäeval, Tema sõnadega, „mis paranda[vad] haavatud hinge”.⁴⁰

„Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise!”⁴¹

„Ma kergendan samuti koormaid, mis on asetatud teie õlgadele, kuni selleni välja, et te ei tunne neid oma seljal, nimelt nii kaua, kui te olete orjuses; ‥ et te võiksite kindlalt teada, et mina, Issand Jumal, toetan oma rahvast nende kannatustes.”⁴²

„Ma ei jäta teid vaestekslasteks; ma tulen teie juure.”⁴³

Ma tunnistan rõõmsa aupaklikkusega, et meie Päästja elab ja et Ta lubadused on kindlad!⁴⁴ Eriti teile, kes olete mures või „mingil muul moel vaevatud”⁴⁵ tunnistan, et meie Taevane Isa kuuleb teie pisaratest tulvil palveid⁴⁶ ja vastab alati täiusliku tarkusega.⁴⁷ „Andku Jumal teile,” nagu Ta on andnud rasketel aegadel meie perele, „et teie koormad oleksid ‥ kerged”⁴⁸, et need oleksid „neelatud rõõmust Kristuses”.⁴⁹ Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.